Doris Karevaga kohtumine tõi raamatu­kogu külalisi täis

19.03.2023 23:20
Margit Peterson
Kommentaarid
1
Foto:

9. märtsil oli pärnakatel võimalus kohtuda armastatud poetessi Doris Karevaga. Kohtumisõhtu leidis aset keskraamatukogu suures saalis ning saal oli rahvast tulvil.

Hubases saalis, kus iga sekundiga hämarik ja videvik enda kohalolust läbi saaliakende teada andsid, jagus rahval küsimusi suisa tunniks ajaks.
„Olen kasvanud Tallinnas, Allika tänaval koos vanaisa ja vanaemaga kahetoalises korteris, kus oli rahulik, üksnes hobusõidukid möödusid akendest, peremehed tõttasid keskturule talukaupa müüma. Meil oli kodus kombeks, et kui pere viibis ühes toas, siis teises toas olid tuled kustus. Vanaisa sidus mulle kiige kahe toa ukse vahele, nii ma seal kiikusin – pimedusest valgusesse ja valgusest pimedusse. See võis anda tõuke minu luulearmastusele, sest juba selleks ajaks olid teada-tuntud kiigelaulud olemas,” rääkis Doris Kareva.

Juba paar rida võivad elu muuta
Armastatud poetess meenutab, et lugeda oskas ta juba neljasena. „Läksin raamatukokku, vaatasin ammulisui neid meeletult kõrgeid raamaturiiuleid ning võtsin portsu raamatuid lugeda. Algul raamatukoguhoidja kahtles, kas ma neid ikka loen ka, kuid hiljem sai teada, et loen, sest me pidasime sellealaseid vestlusi.
Juba 13. aastasena avaldati mu luuleloomingut ajakirjas Noorus. Selle algataja oli Ingvar Luhaäär, kes juhtumisi nägi Sädeme toimetuse laual mu kaustikut, mille olin usaldanud Valeria Villandi tütrele, kes selles ajalehes masinakirjutajana töötas.
Oma luuletuse “Elekter” kirjutasin ma aastatel 1978-80, millal olid minu jaoks rasked ajad, olin põlu all, sealt ka veidi kurvema kõlaga luuletus. Aga rasketel aegadel olen leidnud ka hingekosutust teiste luuletajate loomingust...  Üks mu lemmikuid on Emily Dickinson, kelle luulet tõlgiks praegugi.
Luuletus on nagu kontsentraat ning juba paar luulerida võivad su elu muuta, su hingehaavad terveks ravida....” jutustas Doris Kareva.

Sõnal on jõud ja vägi
Doris Kareva on ka ise oma kurbust luuleloomingusse põiminud, aga mitte ainult. „Olen sinna peitnud ka irooniat, mida lugeja ei tarvitse tõlgendada. Erinevatel hingeseisunditel sünnivad erineva iseloomuga luuletused. Kui poleks  juhtumisi mu luulet märgatud, võib-olla ma poleks avaldamiseni jõudnudki.
Kuna ka lugemisel ja sõnal on minu elus suur roll, armastasin ma lapsena pioneerilaagrist kirju kirjutada, kuid minu emast ei olnud neile vastajat, nii usaldas ta selle tegevuse Astrid Reinlale, kellega ta koos Rahvusraamatukogus töötas. Aastaid hiljem tuli see meil Astridiga jutuks, tema ei mäletanudki.
Me kõik oleme tervendajad, nagu on ka sõnal jõud ja vägi. Ajaloost teame tõikasid, kus isegi koomaseisundis inimene, kui talle etteloeti juhtumisi tema enda kirjutatud luuleridu, tervenes. Luule tervendab.
Hetkel on õhus mingisugune teistsugune energeetika, irooniline looming ei lähe lugejale väga hästi peale.“
Saaliõhku ja hõljuma eriline aura, sest poetess mõjus tõesti nagu tervendaja, kes jagas abivajajaile hingepalsamit ja seda lausa kamaluga.

Vaadatud 585 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tibu

Au ja kiitus sellele tublie daamile !

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi