Ebaõiglane väljakutse tegi autistlikust noorest haarangu ohvri

30.08.2020 19:35
Margit Peterson
Kommentaarid
3
Foto:

Teisel korrusel elav naine väitis, et noor autistlik mees piilub sisse tema akendest. Politsei alustas haarangut, tuvastamata, et nelja meetri kõrgusel asuvast aknast ei ulatu keegi sisse vaatama.

Ma ei ole üldse saladust teinud sellest, et olen erivajadustega poja ema. Minu poeg Germo sündis tervena, kuid haigestus lapsena kopsupõletikku ja selle tagajärjel meningiiti ehk ajukelme põletikku, mis osutus raskekujuliseks ning selle tagajärjel on tal püsiv ajukahjustus, autism, epilepsia ning vajab kogu aeg valvet.  
Intellektilt on Germo laps, siiras poiss, kes ei tee kellelegi ega millelegi liiga ning sellega on kursis kõik mu tuttavad. Germo on kõige süütum inimene meie koduhoovis.
Kuna meie kodumajal ja naabermajal on üks hoov, liigub Germo päevad läbi nii meie kui ka naabermaja hoovis, sest ta vajab liikumist. Kõik naabrid on sellega harjunud ja kursis. Ta on alati siiras ja pole üldse kummaline, kui Germo astub ka võõrale ligi ning küsib: „Kuidas sul läheb? Mis su nimi on? Kui vana sa oled?“ Loomult on ta viisakas ja rõõmsameelne. Ei soovi kunagi kellelegi halba.

Naabrinaine korraldas ­suure jama
Kõrvalmajja kolis(id) augusti algul kuuks ajaks uued või uus üürnik. Ma päris täpselt ei teagi, kas neid on üks või kaks, aga asi ei olegi selles. Seal on pesitsenud ka seitse inimest, väidavad naabrid.  Juba esimesel päeval tahtis uus üürnik, kellel, täna (20.08) selgus, et ei olegi üürilepingut, Germole politsei kutsuda, et tüütab teda. Alt naaber oli keelanud seda teha ning selgitanud, et Germo ei tee kellelegi liiga, ta on teist­sugune ja mitte halb. Nii jäi tollel korral politsei kutsumata. Mina ei teadnud sellest midagi, alles täna viis kõrvalmaja elanik mind selle uudisega kurssi.
Diabeetikuna vajan mõningail päevil lõunauinakut, nii ma täna paaritunnisele unele pahaaimamatult suundusingi, kuni ärkasin naabrimehe hädahüüde peale, et kas Germo on kodus.
Naabrimees oli näinud, mis toimub. Politseimasin oli sõitnud naabermaja ette, kus elab ebaseaduslikult korterit üüriv noor naine. Sealt suundus see naine koos sõbrannaga meie majale kuuluva kuuride taha, kuhu Germo oli läinud ning politseimasin sõitis sinna järgi. Hea koht haaranguks ju, plangud ümber!  
Siis tuligi naabrimees mind üles ajama. Õigel ajal jõudis. Mis oleks võinud hetk hiljem juhtuda?

Kuri korrakaitsja
Tormasin unesegasena kuuri taha, kus läbi aiaplangu kuulsin, kuidas politseinik (ilmselt munitsipaalpolitseinik, sest oli valge erabussiga ja helepruunis rõivas, nagu kõik kolm riigiametnikku) käratas kurjal häälel Germole: „Kuidas sa ei tea oma telefoninumbrit!?“
Olgu siis mainitud, et Germol ei olegi telefoni, ta ei tunne oma ränkraske haiguse tõttu ei tähti ega numbreid.
Sekkusin. Kaks politseinikku olid mõistvad, aga see, kes Germo peale häält tõstis, kähvas mulle: „Kes teie olete!?“
Ütlesin siis oma ja Germo nime ja siis juba pidin tõestama, et olen Germo ema. Aga kui ma ei oleks õigel ajal kuuride taha jõudnud? Kui Germot oleks valesüüdistuse tõttu kummi­nuiaga löödud või käed raudu pandud? Ta ju ei suuda ennast adekvaatselt väljendada...
Kust võtab poltseinik õiguse karjuda ja räusata inimese kallal, ilma inimese tasuta eelnevalt uurimata? Miks politseinikud ei tulnud mulle koju asja uurima?
Germo ütles selge sõnaga oma aadressi, selle olen suutnud talle selgeks õpetada. Mis oleks saanud siis, kui ma poleks õigel ajal sinna jõudnud? Kui oleks hakatud käsi väänama jne? Elame siin rahulikult oma elu, ei tee kellelegi liiga ja olen suutnud Germo epilepsiahood kontrolli all hoida ning tunneme mõlemad sellest rõõmu, sest ta on epilepsiahoogude tagajärjel isegi koomas olnud. Siis tulevad ebaseadulikud üürnikud, kes öösiti ei lase altnaabritel magada, muusika on keeratud viimase piirini, ei oma üürilepingutki ja hakkavad võimutsema.

Lepinguta ja lärmakad naabrid
Kahjuks ei õnnestunud mul korteri omanikuga, keda ma pole ilmselt kunagi näinudki, ühendust saada, sest olen ise ka seda meelt, et isiklikke numbreid kolmandatele isikutele ei anta, nii ei teinud ka seda see naabrinaine, kes peab taluma ebaseaduslike üürnike süül unetuid öid. Korteri omanik pidavat ise elama Tallinnas ja ei teagi, mis siin toimub. Kas mitte ei ole eluaseme omanikel kohustus teavitada, millised naabrid majas või lähikonnas elavad? Arvan, et omanik ei olegi kursis. Aga mina ei ole kohtumõistja. Pigem võitlen ebaõigluse ja inimõiguste piiramise pärast, et kaoks ebaseaduslik eluasemete üürile andmine.
Allüürnike alumine naaber kurtis, et päeviti on allüürnikud kadunud ja triangel algab öösiti. Ta ei saa rahu ka kell neli öösel. Oli isegi seltskonda korrale kutsunud, sest muusikatümps oli ­väljakannatamatu.

Politsei kui räuskajate tööriist
Ebaseaduslikud  üürnikud tegid ju tegelikult politseile vale­väljakutse. Nad väitsid, et Germo käib nende akna taga luuramas, kuigi nad üürivad korterit, mis asub teisel korrusel ja Germo pole kindlasti mitte neli meetrit pikk. Selleks ajaks olid nad teadlikud, et Germo on erivajadustega ja ohutu elanik.
Õhtul, nähes ebaseaduslikku üürnikku ebaseaduslikku üürikorterisse naasmas, üritasin teda artikli tarvis fotole jäädvustad, et tuvastada isikut, kuid see ei õnnestunud. Küll õnnestus allüürnikul jultumust tulla ja sõimata, et kutsub mulle pildistamise eest politsei.
Teadupärast peab persoon, kes politsei kutsus, ka ise kohapeale jääma, aga allüürnik seda ei teinud, räuskas hoovis naabrinaisele, et too mulle edasi ütleks, et politsei tuleb ja kadus seitsme tuule poole, nagu poleks teda siin olnudki. Nagu poleks midagi juhtunudki. Aga mul on tõestajaid, mul on tõde ja mul on ka tõendusmaterjalid.
Politsei ei tulnud, kuigi ootasin, et paljastada tõde, mis tegelikult toimub, sest nad ei ole üldse asjaga kursis.
Siin koputaksin ka politseinike südametunnistusele. Enne selgitage, kellega on tegu, lõppude lõpuks on ka erivajadustega inimesed olemas, ja mõnikord palju inimlikumadki kui mõni teine! Kuhu meie ühiskond nii edasi jõuab, kui mundrimees tuleb ja sõimab su läbi, ilma asjasse süüvimata ja inimese tausta uurimata. Minu koduuksed olid lausa pärani, aga nemad korraldavad erivajadustega inimesele haarangu ja seda valesüüdistuse eest.
Kui kellelgi on ettepanekuid ja juhtnööre, mida sellise olukorra puhul või vältimiseks teha, ootan tagasisidet.

Fotol punase ringiga aknad, kust Germo väidetavalt sisse vaatas.



Vaadatud 2303 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Ihmar

Valesüüdistuse eest kohtusse nagu laimu eest. Inimeste häirimine nalja pärast või enda psüühika probleemide pärast peaks olema karistatav

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi