Eesti mees 30 aastast San Quentini vanglas. Kas tõesti ebaõiglaselt?

Eestlane Tauno Waidla tähistas augusti lõpul karmi tähtpäeva. Täitus 30 aastat California vanglates, suurem osa neist ajaloolises San Quentinis.

Põhjuseks on mõrv, mida mees enda – ja ka tegeliku mõrvari kinnitusel –, sooritanud ei ole.
Tauno Waidla lugu on keeruline ja omapärane. Nõukogude sõjaväest Läände põgenenud mehest sai Ameerika eestlaste hulgas kangelane, omalaadne vabaduse sümbol. Ei läinud kaua, kui kangelane kuulutati paariaks – ohtlikuks mõrtsukaks, kellele ainsaks mõeldavaks karistuseks kõlbas surm.
Tauno Waidla loost on rääkinud paljud. Ainuke vaikija on olnud Waidla ise. Nüüd, 30 aastat hiljem, tunneb ta, et on aeg vaikus lõpetada.
Sinu lugu sai alguse sellest, kui sa 1986. aastal Vene sõjaväest põgenesid? Oled seda hiljem oma raamatus kirjeldanud – udu, jälituskoerad, kõrge traataed...
Jah, vastab tõele. Põhjus põgeneda oli aga üsna proosaline – sain Eestist Saksamaale sõjaväeossa sõites kopsupõletiku, aga ravi ei saanud. Tahtsin ellu jääda ja otsustasin põgeneda, vabasse maailma minna. Sellest oli abi, Müncheni haiglas sain nädalaga terveks.

Põgenesid koos teise eestlasega, Peeter Sakariasega. Kus te tutvusite?
Tutvusin Peetriga, kui olin kopsupõletikuga Vene sõjaväe haiglas Grimmas. See on väike linn Leipzigi lähedal. Tema töötas selles sõjaväeosas. Üks teine eestlane, Õun tutvustas meid.

Olid enne ka põgenemiseks kaaslast otsinud?
Kutsusin üht Gruusiast tulnud poissi. Tema tahtis koju minna. Siis Õuna – tema tahtis ka koju. Peeter otsustas minuga tulla.

Saksamaalt läksite edasi Ameerikasse. Kust te selleks raha saite?
Saksamaa maksis kõige eest. Endale saime raha ka meediale intervjuude andmise eest. ZDF maksis väga hästi.

Mida te Ameerikas tegite?
Väliseestlased võtsid meid hästi vastu, tutvustasid sealset elu, Eesti Maja, kohalikku kultuuri. Siis hakkasime tööd otsima. Tegin mittekoosseisulisena Ameerika Häälde tööd, pidin sinna ka tööle saama. Selgus aga, et ma ei läbinud julgeolekukontrolli ja tööle ei saanud. Siis kutsus Viivi Piirisild mu enda juurde tööle, ehitama.

Sama naine, kelle tapmise eest sa karistust kannad?
Sama naine, aga ma ei tapnud teda. Tegin Viiviga töölepingu, suulise. Oleks pidanud paberi peale panema. Usaldasin teda. Ta lubas anda mulle mehe sport­auto, kui teen nende garaažist külalistemaja. Tegin, tegin teisi töid ka, terve aasta. Autot ei saanud. Viivi algatas tüli ja viskas mu välja. Avo, ta mees, ütles, et mina tegin lepingu Viiviga, mitte temaga.

Mis edasi sai?
Los Angeleses rääkisin Avoga. See ajas jälle udujuttu. Lõpuks otsustasin, et on vaja Viiviga rääkida. Tänaval poleks olnud seda võimalik teha. Ta oleks karjuma hakanud. Juba siis, kui veel tööd tegin seal, ta kutsus FBI mind uurima, kartis, et olen KGB-st.

Ajalehtedest olen lugenud, et te läksite Peetriga tagasi, röövisite maja lagedaks ning tapsite koju naasnud Viivi Piirisilla, tehes seda erakordse jõhkrusega...
Alustame röövist. Viivi Piirisillal puudus igasugune selline vara, mille röövimise pärast oleksime pidanud New Yorgist Los Angelesse sõitma. Minu eesmärk oli oma palk kätte saada, ükskõik siis, kas auto või raha kujul. Peeter tuli minuga kaasa. Midagi oli ta seal taskusse toppinud ja püüdnud hiljem pandimajas maha müüa, seda kuulsin alles kohtus.

Niisiis, sa olid seal ja ei röövinud. Viivi tuli koju...
Läksime sisse ja ootasime teda. Kui tuli, hakkas kisama ja tuli mulle kallale. Peeter läks hulluks. Nägin noa välgatust ta käes. Kui mina Viivit viimati nägin, ta oli elus. Mis edasi juhtus, seda nägin kohtus fotode pealt. See oli... kohutav.

Info selle kohta, et Peeter tappis Viivi, on ainult sinu jutt? Midagi seda ei tõesta?
Peetri kirjalik ülestunnistus on ka.

Kas külmrelvadel oli sõrmejälgi?
Ühtegi löögirelva pole leitud. Minu sõrmejälg oli ukselukul. See on loogiline, sest nii uks kui ka lukk olid minu paigaldatud.

Millega Viivi Piirisild sinu teada tapeti?
Mina ei näinud. Aga see oli väike kirves, millega Peeter läks magamistuppa.

Kirvel pidi olema sõrmejälgi...
Keegi ei leidnud seda. Ei tea, kuhu see kadus.

Kelle oma see oli?
See oli Piirisildade oma.

Kus sa mõrva ajal olid?
Köögis. Peeter tappis Viivi magamistoas. Nägin Peetrit, kui ta tuli, üleni verine...

Nii et sa istud 30 aastat mõrva eest, mida pole sooritanud?
Jah. Aga ma olen kaasosaline. Ma ei läinud vahele ega teatanud mõrvast.

Kahetsed?
Loomulikult.

Kui sama olukord korduks, kas teeksid midagi teisiti?
Praeguse iseendana – kindlasti. Täpselt samas olukorras tagasi – ei tea. Ma olin šokis, lisaks oli mul kõrge palavik. Sain Los Angelesse sõites tuulerõuged.

Nii et mõrva ärahoidmine polnud sulle tookord jõukohane?
Kahjuks mitte. Aga ma olen siiski mõned mõrvad ära hoidnud. Peeter tahtis minna New Yorgi Eesti Majja tagasi ja seal massitulistamise korraldada. Suutsin ta ümber veenda. Vermontis tahtis ta tappa ühe naise, et temalt auto võtta. Ka siis suutsin selle ära hoida. Ühel hetkel tundsin, et ma ei jaksa enam ja lihtsalt kõndisin minema – see oli Montrealis, kus Peeter tahtis tappa taksojuhi ja sõita taksoga Torontosse.
Hiljem olen mõelnud, et Peeter oli kuidagi omamoodi juba siis, kui me veel Münchenis olime. Tihti keegi küsis minult vaikselt, mis tal viga on...

Kuidas sind kinni võeti?
US Border Patrol võttis mu kinni, kui tulin Kanadast tagasi. Nad olid Peetri seal mõni päev varem kinni võtnud. Mina tulin tagasi, sest teadsin, mida Peeter kavatses teha. Ei tahtnud lasta tal seda teha.
Kui mind kinni võeti, mulle ei antud advokaati kohe, kuigi olin küsinud. Helistada ei lastud ka. Siis tulid Los Angelesi detektiivid minuga rääkima. See oli seaduse rikkumine, kuna olin juba advokaati küsinud. See on paberi peal, mu allkiri on all.
Detektiivid ütlesid, et Peeter on neile seletanud, mis juhtus, on mind süüdistanud, ja kui mina ei ütle neile, mis nad kuulda tahavad, mind hukatakse jne. Mu inglise keele oskus polnud veel hea. Lõpuks rääkisin, mis nad kuulda tahtsid, et saaksin kümme aastat, mitte surmanuhtluse. Olin õudselt väsinud. Kõigest oli kõrini.

Lehtedes räägitakse, et varastasid koos Peetriga NY Eesti Majast?
Ma tean. Selleks õhtuks on mul alibi – olin Eesti Maja baaris koos Pia Polikarpuse ja Väino Keesiga. Varastanud pole ma midagi.

On sul enne mõrvasüüdistust mingeid seaduserikkumisi olnud?
Ei ole. Ei Eestis ega Ameerikas.

Karistusmääraks kujunes...
...kõrgeim määr, surmanuhtlus. Peeter oli haiglas, mina kohtus. Kui Peetri üle kohut mõisteti, lasti ta siit minema. Kalifornia ülemkohus otsustas, et teda poleks tohtinud süüdistada täpselt selles, milles mind oli siis juba süüdi mõistetud. Aga enne kui ta saadeti hullumajasse uurimi­seks, teda ju süüdistati kõiges selles. Kui teda oleks enne süüdi mõistetud, siis mind poleks tohtinud kõiges samas süüdistada. Aga nüüd Peeter on siit minema saanud, mina olen siin.

Ootad praegu ka surma?
Hetkel mitte, see otsus on tühistatud. Kas see nii jääb, pole kindel. Advokaadid nõuavad mu vabastamist, kaasosalisuse eest on mu karistus kantud ja ma peaksin välja saama.

Kuidas on võimalik, et kogu selle aja jooksul pole leitud võimalust sinu süütust tõestada?
Täpsem oleks öelda, et prokurörid pole olnud nõus menetlusvigu tunnistama. Minu advokaat teab, et ma pole mõrvar ega röövel, sama on mulle öelnud ka minu uurija. Kui kohus oleks nõus aktsepteerima, et olin tunnistaja, halvemal juhul kaasosaline, mitte tapja, saaksin vabaks. Töö käib.

Sa oled Eesti kodanik? Kas on midagi, mida Eesti riik sinu heaks teha saaks?
Olen küll. Loomulikult võiks välisministeerium või presidendi kantselei võtta ühendust California osariigi kuberneriga ja mind toetada. Aga ma ei tea, kas üksikisik läheb Eesti riigile nii palju korda.

Kuidas Tauno Waidla 30 aasta jooksul San Quentini müüride vahel ellu on jäänud, saab lugeda järgmisel nädalal.