Eesti naised korraldasid ­Hispaanias salajase vandenõu

„Sellest elujamast peab välja rabelema,” mõtles Henry ärgates. Kuid tal oli veel üsna segane ja hägus arusaamine, mis üldse juhtunud oli. Tema ja ta naise Veronicaga.

Henry Allard, Andorra la Vella kahe hotelli omanik, rikas ja haritud, tõmmu näo ja ilmekate roheliste silmadega 40ndates aastates mees, istus varasel hommikutunnil oma kodumaja basseini lähedal varju all, vaatas eemal majapidajanna väikeste kassipoegade mängulusti, süütas siis sigareti ja vajus mõtisklustesse. Ta sundis ennast rahulikult mõtlema, mitte kaotama pead ega tegema midagi, mida pärast kahetseks. Nii andis ta endale viimasel ajal igal hommikul rutiinselt nõu. Aga alati polnud sellest kasu.
Terve öö oli Henry üleval. Hommikune päikesest sillerdav õhk viis ta alla aeda, kus ta kõndis lillepeenarde vahel ja mõtles kes teab mida, aga südames tundis ta ära kurbuse varjud, mis jälitasid teda juba mitu nädalat.
Basseini lamamistoolile end visanud oli ta esimene äkkmõte sõita hoopiski Barcelonasse, et näha oma eksnaist Annat ja juba täiskasvanud poega Alani. Teha nende heaks midagi, mis teeks olemise paremaks.

Südames muudkui kriipis
Muidugi oli masenduse põhjuseks ta äsja lahutatud naine Veronica, kes saatis talle iga päev meili teel maruvihaseid kirju. Käis majast asju ära viimas ja tülitsemas. Juba vaataski mees hirmunult kriuksuva värava poole, et ega tulija pole jälle Veronica. Õnneks majapidajanna Mara suure puu- ja juurviljade korviga hommikuselt turult.
Nad lehvitasid teineteisele.  Veronica on ilus naine ja küllap ta sellepärast ka Henryle silma jäi. Nad kohtusid juhuslikult neli aastat tagasi mingil filmifestivalil Barcelonas ja sestpeale otsustasid eksperimenteerida ühiseluga.
Juhused on tülikad asjad, mõtles nüüd Henry, ehkki katsus ka alati olla õiglane ja elustada selle naisega ilusamaid päevi oma elus. Aga mis parata – ikka kisub suhe kiiva, kõik ilus keerdub käkra, vaat et umbsõlme. Abielu pole kerge kanda. Nii oli tavaks öelda ka Henry isal Frank Allardil, kes talle kogu selle hotellinduse kupatuse pärandas ja ise noore ilusa naisega Toskaanas veini­istandust edendama asus. Jah, ka isa võiks vaatama minna, mõtles Henry üle pika aja nostalgiliselt ja nagu välk selgest taevast meenus talle, et teda on seal isakodus ootamas ka väikevend. Selline väikemees võiks tal ju endalgi olla siin Andorra la Vellas, mõtles Henry, nägu pilves.
Ja kohemaid heiastus talle ka midagi piinlikku, et vahepeal oli tal olnud korraga kolm naist ja jumal teab, kuidas ta seda kõike jõudis. Afäärid tulid välja ja naised pagesid seitsme tuule poole. Tõsi, Henry eriti tagajärgede pärast algul ei muretsenud, sest ta oli mees, kes ei tahtnud elada igavat elu. Nii pidigi ju minema. Elu pidi keema.
Oh jumal, mõtles väsinud mees, kassid, ilusad naised ja väikesed lapsed … ja siis võttis uni võimust.

Valus ärkamine
Korraga sai Henry vopsu vastu sääremarja ja avas kohkunult silmad. Ta ees seisis  Veronica, Sinine kärbsepiits käes.
„Hommikust! Kas sa ei peaks juba tööl olema?“ küsis naine võimukalt.
„Ja sina oma kolimisega juba lõpetanud?“ andis Henry vihaselt vastu.
„Pole vaja jälle nääklema hakata, tulin täna veel, et oma viimased varariismed minema viia,“ ütles naine ja kadus majja viiva ukse taha.
„Tulid kärbsepiitsa järele või?“ pomises mees mõrult.
Henry upitas ennast üles ja suundus söögituppa, kus majapidajanna lõpetas hommikusöögi serveerimist, Ervin istus tugitoolis ja abikaasa Liisa masseeris ta õlgu, kena Erika vestles rõduuksel Veronicaga ja neil näis päris lõbus olevat.
„Hei Henry, kuidas magasid?“ küsis Ervin abikaasa Liisa masseerivate käte all nägu krimpsutades. Kõikide toas olijate pilgud suundusid nagu käsu korras Henryle.
„Olen ma tõesti sedamoodi, et olen maganud?“ rehmas Henry käega, keskendudes vaid söögi hävitamisele.
„Olgu, Henry, võtan ka midagi hamba alla ja lähme räägime rõdul, las naised räägivad oma jutte,“ võttis filmirežissöör Ervin otsustavalt hommikuse elufilmi juhtimise enda kätte.

Kõik lilled närtsivad
„Niisiis,“ alustas Ervin, „selle abieluga on siis finito?“
„Kulla sõber,“ vastas Henry, “kõik lilled närtsivad. Vaata aeda, kui ei usu.“
„Ilma vaatamatagi tean, aga ikka tahaks uskuda, et midagi võiks ka kesta.“ Ervini pilk hellitas seda öeldes Liisat, kes rõdule tuli ja neile kohvitermose tõi, Ervini õlga paitas ja söögituppa tagasi läks.
„Minu ema ütles, et armastatakse üks kord elus,“ ütles Henry.
„Ilus mõelda, aga raske uskuda,“ oli Ervini vastus.
„Ja kui polegi armastust …“ venitas Henry sõnu nagu kuuma kartulit suus.
„Ah ole nüüd ikka,“ sõnas Ervin ja jäi mõneks hetkeks vait, siis aga nõjatus rõdutooli padjale ja hakkas rääkima oma unenäost, mida oli näinud esimesel ööl Andorra la Vellas.
Ta oli sattunud Abhaasiasse ning tema eluasemeks pidi saama üks lobudik. Kuid selle ust avades nägi ta kohkumusega, et asub väga luksuslikus majas. Nii luksuslikus, et võttis jalad nõrgaks. Kelnerid kandsid toite suurele lauale ja siin-seal liikus ringi õhturiietuses daame ja härrasid.
Korraga aga avanes ta selja taga suure pauguga uks ja kõik külalised trügisid sealt välja, et tervitada naist, kes oli saabunud kabrioletiga. Naine oli ilus ja naeratas õnnelikult vastutulijatele. Siis unenägu katkes.
„Ja kes see naine oli?“ küsis Henry.
„Ma ei tea. Ei keegi, keda oleksin oma elus kohanud.“
„Tüüpiline filmirežissööri unenägu,“ naeris Henry.
Aga Ervin märkas, et Henry naeris rõõmu tundmata, ning see tegi ta kurvaks. Sõber Henry ei viitsi praegu elada ja nii võib oma elu mahagi magada. Ja kuidas teda aidata?
„Äkki võtaks midagi kangemat?“ tegi Ervin ebalevalt ettepaneku.
Henry tõusis. „Ma ei saa, mind ootavad all hotellis asjatoimetused,“ sõnas ja tegi minekut.
Ervin jäi löödult vait.

Salajane side
Möödus kolm päeva ja tiksuma hakkas külaliste lahkumishommik tagasi koju Eestisse.
Ervinile oli järsku mõistatuseks, et kõik ta kaaslased, kaasaarvatud majapidajanna Mara on kuidagi muutunud – kõigile oli tulnud korraga elu sisse, juttudes pilluti päikesesädemeid ja kõigile, isegi Henryle ja Erikale oli korraga kerge ligi pääseda. Äkki kuhjus sõprade vahele ootamatult palju lahkust, leebust ja koosolemise nõtket nautimist.
Vist oli Ervin midagi maha maganud või sobiva hetke mööda lasknud. Kuidas ta võis nii hooletu olla? Kõik olid kui üleöö muutunud. Kõikide vahel oli sugenenud nagu mingi salajane side, millest andsid aimu looritatud pilgud, millest Ervin suurt midagi ei mõistnud, vaid kahtlustas, et ta on millestki väga tähtsast ilma jäänud. Ta küsitles oma noort abikaasat Liisat, aga sealtki ei selgunud midagi.
Elu näis Ervinile nagu unenäos. Ta püüdis keskenduda detailidele. Detailid on tähtsad, korrutas ta endale, kuid suutis suure vaevaga möödunud päevade pilte oma silme ette mingis segases järjekorras reastada.
Jah, ühel õhtul, kui nad bridži mängisid, märkas, et Henry ja Erika istuvad rõdul ja sõber oli naise isegi suutnud naerma ajada. Ühel õhtul heitis ta pilgu Veronica magamistuppa, kus too oli parajasti jälle oma koli kottidesse pakkimas, aga teda seal polnud. Veronica istus hoopis Henry poja Alaniga rõdul ja nad lagistasid kadedusttekitavalt naerda. Mis lahti on?
Sel õhtu hilisel tunnil, kui kõik magasid oma tubades, kõndis Ervin ühest toast teise ja püüdis lahti mõistatada seda tabamatut liikumist, mis oli tekkinud mõne päevaga, millele ta pihta ei saanud ja mis teda vägagi ärritas.
Mis toimub nende seinte vahel Andorra la Vellas?
Ervin istus nõutult aiapingile ja märkas korraga vastaspingil istuvat majapidajanna Marat, kel veel kollased aiakindad käes ja väike reha pingi servas. Naine näis puhkavat õhtusest aia hooldusest.
„Nad kõik on armunud mu majahärrasse Henrysse,“ ütles Mara väsinult naeratades. „Ära tee sest välja. Tegelikult on Henry ikkagi Veronica kütkes ja sinu naised tõid selle tõe päevavalgele.“
Ervin oli jahmunud ja segaduses.
* * *
Kuum hingus puudutas Ervini põski, kui lennuk startis taeva poole. „Me läheme koju,” sädistasid naised. Ervin püüdis tukkuda, aga Liisa naaldus ta õlale ja sosistas midagi mehele kõrva.
„Mida?“ ei saanud mees aru.
„Püha müristus, kolm korda juba ütlesin,“ oli Liisa mossis.
„No ütle siis veel!“
Liisa hingas sügavalt sisse ja kordas neljandat korda: „Me Erikaga panime nad uuesti paari, said aru?“
Ervin ohkas kergendatult ja jäi magama.