Ema tütrele: „Lahe kutt ei kõlba meheks!”

02.01.2022 23:35
Lennart Madisson Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Neljandas suhtes olev ema jagab tütrele kogemusi, kuidas sobiv mees ära tunda.

„Kurat, mina ei saa enam aru, mis toimub!“
Vaatan Katrinit ja naeratan. Kui ta närvi läheb, siis muutuvad tütre põsed punaseks kui ladvaõunad ja, ise seda märkamata, hakkab ta hammastega pöidlaküünt närima. Nagu orav. Nagu üks paganama ilus orav.
„Mis sul siis, kullake, nüüd viga on?“ julgustan teda takka, kuigi aiman juba isegi, milles küsimus.
„Emme, sinul on olnud kolm meest, sa oskad mulle nagunii anda head nõu!“
„Neli,“ parandan mina hea­tujuliselt. „Jaanus on ka mees, et sa teaksid!“
„Hähh,“ krimpsutab mu tütar oma armsat näolapikest, „kui vana see Jaanus sul praegu on? Minust ikka aastakese vanem. Või pole sedagi?“
„Hea küll, lõpetame selle jutu,“ otsustan teema selleks korraks sulgeda. Jah, minu praegune elukaaslane on noor mees. Ja mis sellest? Mina olen igatahes rahul. Väga rahul.
„Too mulle, palun, köögist natuke veini,“ palun oma last ja sätin end mugavamini diivanipatjade sisse kerra. Tean, et kui tütar oma suhteprobleeme laiali laotama hakkab, saab olema põnev, et mitte öelda meele­lahutuslik õhtupoolik.

Kaklused on kogu aeg...
Sel ajal, kui torisev tütar köögis kolistab, mõtlen isepäi ja oma peaga. Mis tal nüüd seekord häda võib olla? Et küsimus on tema peikas Rihos, selles ma ei kahtle. Kõik on alati Rihos kinni. Alati.
Minu jaoks on Riho muidu üldiselt kompu poiss, natuke vaid selline, noh, libedavõitu. Alati püüab kõikidele meeldida ja olla, nagu öeldakse, pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Mitte just päris minu maitse. Aga paistab, et Katrin saab temaga hakkama. Või noh, peaaegu et saab.
„Miks minul küll meestega ei vea!“ kaebleb köögist tagasi jõudnud tütar ja võtab endalegi valatud suurest pokaalist mehise lonksu veini. „Riho on ometigi ju selline, kuidas nüüd öeldagi, lahe tüüp – aga ometi me kakleme nii tihti!“
„Ära veini maha loksuta,“ õpetan tütart vastu ja sätin end veelgi mõnusamalt diivaninurka paika. Paistab, et täna tuleb põnev õhtu.
„Kullake, sa paned mõnusa tüübi ja hea mehe ühte patta,“ alustan oma tütrekese õppetunni jagamist, „ometigi, nende kahe vahel laiutab suurem distants kui Jupiterist Marsini.“
„Ma ei saa nüüd aru!“ ­itkeb Katrin vastu, „seleta mulle nüüd kõik täpsemalt lahti.“

Ebakindel oma mehelikkuses
„No vaata, esiteks. Mõnus tüüp – nagu Riho – on küll sinuga, aga samas on ta kogu aeg pinges, sest kõige rohkem kardab ta, et sa ühel hetkel talle suhte üles ütled. Mõnusad tüübid on sisemiselt väga ebakindlad, kuigi välja näitavad nad hoopis teistsugust olekut.
Hea mees, seevastu, teab oma väärtust, ja ei luni eales teiste inimeste tunnustust. Tema jaoks on äraütlemine ja omaksvõtt ühe ja sama mündi kaks külge, mis on mõlemad ­vajalikud selleks, et elus läbi kogemuste edasi areneda.“
„Jeesus, ema, sa räägid juba nagu mõni peen inimene telekast, pööritab tütar silmi.
„Aga jah, üldiselt olen sinuga nõus – Riho vajadus pideva tunnustuse järgi on üks asi, mis mind tema juures närvi ajab.“
„Arvata võib, et ajab,“ olen lahkelt nõus. Võtan sõõmu head punast ja jätkan.
„Teiseks, mõnus tüüp on küll iga seltskonna naelaks, aga harva räägib ta ausalt iseendast või on kahekesi olles sinuga siiras. Kogu tema sisemaailm on üksainus suur saladus, sest veelkord, päriselt on tegemist ebakindla ja endas kahtleva tüübiga. Hea mees, jällegi, on sinuga nagu avatud raamat. Ta ei pea enda juures midagi varjama, ka ebameeldivaid omadusi või arusaamu elust – sest ta austab samaväärselt sind ja iseennast ning panustab aususega teie suhte veatusse toimimisse.“
„Ema, pliis, palun natuke lihtsamalt!“
Märkan, et Katrin on ikkagi lödistanud tilga veini minu valgele diivanipadjale ja kortsutan kulmu. Väikese karistuse märgiks tulistan talle vastulauset andmata kohe edasi.

Alati on süüdi keegi teine
„Niimoodi. Nüüd räägin otse Rihost, ära pahanda. Kas oled tähele pannud, et kui teil on mingisugune jama või tüli, siis leiab Riho alati süüdlase igalt poolt mujalt kui iseendast? Küll olen mina süüdi, küll sina, küll Keskerakond, küll ilm, küll katkised botased. Mitte kunagi tema ise. Minu Jaanus, seevastu, oskab võtta vastutust – kui olukord seda eeldab ja nõuab.“
„Sa tahad öelda nüüd, et minu Riho on see vastik versioon ja sinu Jannuke, seevastu, on hea mees, jah?“
Täheldan mõningase võidurõõmuga, et tütre silmad on muutunud tumedaks ja pilk kuidagi kurjaks. Väga hea, tütreke, ole pealegi vihane – see näitab, et sa mõtled kaasa.
„Mina ei ütle midagi. Aga toon sulle veel ühe näite. Millal on Riho sulle rääkinud täistõtt, kui ta on midagi pekki keeranud või kui tal on sinu abi tarvis? Pole ju? Alati on ta tõde ilustanud, keerutanud või isegi mingit suvalist kamarajura ajanud. Vähemalt niipalju, kui mina tean. Hea mees oleks sellistel puhkudel aus – isegi sellisel juhul kui tõde on tema jaoks kahjulik.“
„Jah, siin on sul küll tuline õigus,“ ohkab Katrin õnnetult. „Ta, kuramus, ei räägi kunagi midagi nii nagu asjad päriselt on. Riho jutt on nagu üksainus suur keerukuju!“
„No vot,“ jätkan ma üha rõõmsamas tujus.
Vein maitseb hästi, tuba on soe ja ometi kord on mul võimalus sellele Riho-mölakale natuke puid alla laduda.

Sa käi õige...
„Tahad ma ütlen veel midagi?“ lausun ja rüüpan pokaalist viimase veinipisara. Vastust ootamata jätkan ise, kuigi märkan nüüd tütre silmas helklevat pisarat. Ent olen juba liiga hoos, et peatuda.
„Räägime nüüd armastusest.“
„Oi ei, ema, palun, seda nüüd küll mitte!“
Naeratan. Aeg on lajatada Riho kirstukaane sisse viimane nael.
„Oled mulle korduvalt kaevelnud, et Riho armastus väljendub nii, nagu sul oleks kleepekas tagumiku peal – ta pidevalt nõuab, et sa temaga tegeleksid, väljendaksid oma armastust ja oleksid olemas vaid tema jaoks. On nii?“
„Mhmh,“ noogutab Katrin peaga. „No on jah, kurat!“
„No vot, aga hea mees teab, kust jookseb piir armastuse – või romantilise suhte – ja päriselu vahel. Mitte kunagi ei hakka hea mees piirama sinu isiklikku elu, ei tülita sind tööl ega nõua sinu tähelepanu, ka siis, kui oled koos sõpradega. Hea mees teab armastuse väärtust ja seda, kuidas peab – olles ka kõige pöörasemalt armunud – käituma.“
„Hea küll, ema, aitab nüüd!“ Katrin tõuseb otsustavalt, paneb pokaali lauale ja lööb seejärel käed puusa. „Veel täna õhtul ütlen Rihole, et meie vahel on kõik lõppenud. Kaput. The end. Finito!“
„Tubli tüdruk! Ma olen väga uhke sinu otsuse üle. Kuule, mis sa arvad, kui kutsuksime täna õhtuks...“
Sel hetkel heliseb Katrini telefon. Tüdruk võtab telefoni ja kortsutab kulmu.
„Jah, hallo, mis sa tahad?“
Mõistan paugupealt. Riho!
„Kuule, teadsa, käi õige perse!“

Daamide teine vein
Vihast lõkendav Katrin viskab telefoni diivanile ja jääb mind, huuled kokku surutud põrnitsema. Vaatame teineteist nii kaks-kolm sekundit liikumatult ja puhkeme siis, otsekui kokku lepitult, täie häälega naerma.
„Ma vaatan, et peaksin ka sulle veidi rääkima sellest, milline on lahe tüdruk ja milline hea naine. Sinu kombed, noor daam, jätavad veel vahest soovida!“
„Persse need kombed. Ma nägin enne, et su külmkapis on teine vein veel. Teeme lahti?“
Noogutan ja vaatan heldinud pilgul oma tütart. Minu Katuke, selline vahva ja tublike – küll me sulle uue mehe leiame!



Vaadatud 1286 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
lahe

https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kuritegu-on-olla-haritud-hesaari-naine/ Taliban ei luba naistel kodunt väljas tööl käia ega üldse midagi teha. Nad ütlevad, et naised ei tohi väljas käia. Kui naine kõnnib üksinda tänaval, öeldakse: „Sa häbitu naine, sa oled kakskümmend aastat kõike teinud, nüüd enam ei tohi …“ Kui välja läheme, nõutakse aru: „Kus on teie mees?“ Kui ühtegi meest kaasas pole, siis pekstakse ja öeldakse: kui näeme teid jälle siin ilma meheta, laseme maha.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi