Firma suvepäevad – jube joomapidu!

33-aastane Airi töötab juba teist aastat ettevõttes, kus kollektiivil on kombeks suve­päevi iseäranis suurelt pidutsedes tähistada. Tagasi­hoidliku loomuga naine hoiaks neist parima meelega kõrvale, kuid tahtmata endast halba muljet jätta, sunnib end siiski poolvägisi üritusest osa võtma.

„Ma tõesti ei saa lihtsalt aru neist inimestest,“ räägib Airi. „Kõik on nii vaimustuses, organiseerivad, majandavad, peavad selleteemalisi koosolekuid juba mitmeid kuid enne suve. Kogu see arutelu jätab mind täiesti külmaks ja täidab pigem hämmastusega. Ma ise pole nimelt kunagi eriti suur pidutseja olnud ning säärased pooleldi pealesunnitud olengud ei meeldi mulle tegelikult üldse. Seda enam, et kuigi suhted on mul töökaaslastega head, ei ole mul nende hulgas mingeid eriliselt lähedasi sõpru tekkinud – nad on minust lihtsalt niivõrd palju erinevad inimesed.
Seepärast eelistangi veeta aega pigem oma perekonna ning heade sõprade seltsis. Kuna aga need suvepäevad on kõigi jaoks ilmselgelt oluliseks ürituseks, siis käisin seal möödunud aastal ja lähen ilmselt ka tänavu. Ei taha ju kellelegi endast negatiivset muljet jätta, eriti veel praegu mil vast peaaegu igaüks meist ju oma töökoha pärast hirmu on sunnitud tundma. Ausalt öeldes lootsingi ma aasta alguses, et vahest jäetakse need suvepäevad tänavu raha kokkuhoiu mõttes siiski ära, aga kus sa sellega! Ülemus teatas pidulikult, et sellise asja pealt meie ettevõte koonerdama ei hakka, sest töötajatele on ikka natuke lõbutsemist ka tarvis.

Kohutav joomaüritus
Ma peaksin vist natuke lähemalt selgitama, mispärast see üritus mulle nii vastumeelne on. Kuna ma möödunud aastal neil suvepäevadel juba käisin, siis tean hästi, mis seal ees ootab. Kolleegid joovad ennast maani täis ja hakkavad siis üksteisele ligi ajama, sest see üritus on meil organiseeritud üksnes töötajatele, mitte nende peredele. Eelmisel korral tuli mul piinlikkusega hoiduda mitme meesterahva eest, kes muul ajal ometi nii positiivse mulje olid jätnud, täis peaga aga täielikeks nilbeteks ahistajateks moondusid.
Ega naised paremad olnud, nendest mitu tükki hakkas mulle oma isiklikke meestemuresid ja üks koguni voodiprobleeme kurtma. Ma tõesti ei tahtnud neid jutte kuulata ning väga raske oli tüütajatest lahti saada. Äärmiselt ebameeldiv kogemus! Mul on tõsiselt vastik ning piinlik vaadata kolleegidest pereinimesi, kes seal omavahel aelevad – süda läheb lihtsalt pahaks. Paratamatult tekib mõte, et kas inimesed ongi kõik sellised või on ainult meie ettevõttesse säärased kokku sattunud?

Ehk saab märkamatuks jääda
Niisiis olen otsustanud kombe pärast küll kohale minna, kuid püüan jääda nii märkamatuks kui vähegi võimalik.
Katsun hoiduda nende töökaaslaste lähedusse, kes möödunud korral minu mäletamist mööda enam-vähem normaalseks suutsid jääda, ja loodan, et suudan selle ürituse kuidagimoodi vastu pidada. Olen kuulnud lugusid armukadedatest naistest, kes ei taha oma mehi suvepäevadele lubada – nüüd saan neist täiesti aru, vähemalt meie firma pidude puhul küll. See on ikka täitsa üle mõistuse, milliseks inimesed võivad muutuda!“