Harald Meri ja Valve Kleini topeltmõrv on üks Eesti kriminaalajaloo lahendamata müsteeriume

27 aastat tagasi mõrvati julmalt Türi pastor ­Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein.

1990. aasta aprillikuus leiti Toravere karjääri tagant ühisest hauast pastor Harald Meri ja ta koduabilise Valve Kleini surnukehad. See laialt kajastatud kuritegu on tänaseni avastamata.
Järvamaa praost Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein tapeti ööl vastu 5. aprilli 1990. aastal. Järgmisel ööl süüdati Türi pastoraadihoone, kus Meri ja Klein elasid.
11. aprillil avastas Toravere karjääris töötanud kopajuht karjäärist Meri portfelli ning kaks päeva hiljem leiti karjäärist sadakonna meetri kauguselt ühishaud, kuhu olid Meri ja Kleini surnukehad maetud.
Ametlik uurimine on ammu läbi. Mõrva ajal kehtis meie riigis ENSV kriminaalkoodeks, mille järgi pandi paika ka kuriteo aegumise tähtaeg.
Ajakirjanikest on teemaga tegelenud väga tõsiselt Virkko Lepassalu, kes on ka praegu ajakirjanik ja publitsist ning Raivo Palmaru, kellest hiljem sai Eesti Vabariigi kultuuriminister. Lepassalu kirjutas mõrvauurimisest raamatus „Valusalt valge”.
Raivo Palmaru avas mõrva uurimise tagamaid toonases uuriva ajakirjanduse lipulaevas, ajakirjas „Luup” ja kirjutas nii: „Veel enne pastori ja tema koduabilise surnukehade leidmist moodustati tollase ülemnõukogu erikomisjon, kuhu kuulusid Villu Jürjo, Jüri Liim, Rein Järlik, Uno Ugandi, Mart Laar ja Enn Leisson. Esimestest päevadest alates puhkes selles väiklane võitlus Eesti Komitee ja Rahvarinde tegelaste vahel. Mõlemad ajasid kaksikmõrva uurimise varjus oma poliitikat ja andsid kuriteole poliitilise fooni. See murdis peagi uurimise selgroo.”

Seotus KGB-ga?
Mart Laar ja Jüri Liim pooldasid seisukohta, et Harald Meri oli vabadusvõitleja, kes tapeti KGB ülesandel, sest tema käes olnud nimekirjad represseerijate kohta, kes küüditasid ja hävitasid eestlasi 40ndatel aastatel. Sama veendumuse juurde jäi Mart Laar ka hiljem peaministrina, kui tal tuli vabadusvõitleja Mart Nikluse küsimustele vastata.
Toonane tipp-uurija Koit Pikaro aga on kinnitanud, et tema seda vabadusvõitluse liini ei usu.
Tema arvates arvates pärinevad jutud nimekirja või koguni arhiivi olemasolust Harald Merilt endalt. «Meri oli jutumees, kes pidas end suuremaks poliitikuks kui ta tegelikult oli,» rääkis Pikaro üheksa aastat pärast mõrva. «Olen üsna kindel, et mingeid nimekirju ei ole tal kunagi olnud.»
Raivo Palmaru kahtlustas ühe võimaliku roimarina teoloogiadoktor Arne Hiobit, kellel olnuks ametialane motiiv. Arutati ka võimaluse üle, et Hiobi abiliseks olnud röövmõrtsukas Ennu Gansen. Hilisem uurimine on selle liini aga ümber lükanud ning teoloogiadoktor Hiob ega ka mitte Gansen pole kunagi olnud isegi mitte ametlikult kahtlustatavate nimekirjas.

Juhid vahetusid, info hajus
Pastor Harald Meri ja Valve Kleini mõrva uurimist iseloomustab väga palju segadust. Osa sellest on kindlasti poliitiline, nagu sellal kõik meie riigis oli.
1990. aasta 10. aprillil algatati kriminaalasi, mis esialgu oli tollase ENSV prokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija Aksel Onki menetluses. Ehkki mõrva uurides on kõige olulisem just värske informatsioon, ei lastud Onkil oma tööd teha.
Juba 17. aprillil avaldas erikomisjon talle umbusaldust, sest Onk olevat «kõikide versioonide kõrval pööranud põhjendamatult vähe tähelepanu mõrva poliitilise suuna võimalikkusele». 19. aprillil nõudis Onki tagandamist ka Eesti Komitee.
Poliitilise surve all määrati uurimisgrupi uueks juhiks Alar Kirs, kes oma eelkäija vigu ei korranud. Ta järgis püüdlikult komisjoni näpunäiteid. Need aga ei viinud kuhugi ja komisjoniliikmete tegutsemispalang soikus. Uurija jaoks oli õige aeg mööda lastud.
Seoses menetluskoodeksi muutmisega anti kriminaalasi 1993. aasta 7. mail üle keskuurimisbüroole ja sama aasta 4. juunil menetlus peatati kuni süüdistatava isiku kindlakstegemiseni. Peatatud kriminaalasi anti Pärnu raskete isikuvastaste kuritegude uurimisgrupile, mida juhtis Urmas Krüger.
Krügeri meenutust mööda paistis uurimise heitlikkus talle üle antud materjalist otsekohe silma: hüpatud oli ühelt teemalt teisele, tähelepanu oli pööratud peamiselt poliitilisele motiivile. Oli ilmne, et uurijad ei saanud oma liini lõpuni ajada. «Mul on neist uurijatest kahju,» tõdes Krüger.
Asja uurimist takistas seegi, et Krüger ei pääsenud ligi operatiivtoimikule: «Ma ei vallanud kogu kriminaalasja kohta käivat infot. Jälitustoimik oli Pikaro käsutuses ja paraku puudus meie vahel usalduslik koostöö.»
Krüger lahkus 1997. aastal politseist ja pastori mõrva toimikud koguvad tänaseni kusagil raudkapis tolmu.

Mälestadagi on raske
Vähe sellest, et uurimine jooksis liiva... Värskeid jälgi üles ei võetud, hiljem aga ajas üks segadus teist taga – ka mõrvatute mälestamist on püütud teha võimalikult keeruliseks.
Nii näiteks üritas selle maatüki omanik, kuhu hukkunutele mälestuskivi on püstitatud, sulgeda mõrvapaigale viivat teed.
Tige maaomanik ajas oma traktori tee peale, kui keegi üritas mälestuskivi juurde minna ning on jõhkralt läbi sõimanud koguni hilisema Järvamaa praosti Teet Hanschmidti.
Niisiis, mõrva on uuritud tipptasemel, kuid peale hulga kuulujuttude pole midagi saavutatud. Nii sündis idee – anname võimaluse Harald Meri surmast kõneleda ühele „Selgeltnägijate tuleproovi” osalejale.