Juhtkiri: Ikka ja jälle automaksust

Automaks on teema, mille kohta olen sõna võtnud ka varasemates juhtkirjades ning pidanud selle kasutusele võttu Eesti oludes vastuoluliseks. Ka siis, kui uus koalitsioon selle avalikustas, tekitas see minus ennekõike negatiivset emotsiooni, mis süvenes veelgi, kuna on tehtud otsus, et see tuleb, aga keegi ei tea veel, kuidas.

Tänaseks on Transpordi­ametil konkreetne kava, kuidas seda võiks realiseerida ja plaan tundub mõnevõrra loogilisena, aga enne kui hakkame oma inimesi maksustama, äkki kehtestaks automaksu mujalt tulnud ükskõik, mis sõiduvahendiga läbisõitjale, nagu on teinud seda paljud teised Euroopa riigid? Jätkuvalt mainin, et meil on ka korralik kütuseaktsiis.
Julgen väita, et enamus maapiirkondades kasutusel olevatest autodest on sellised, mille CO2-heide üle 120 g/km ehk siis kuuluksid kõik maksustamise alla. Nii on kavandatav automaks ebavõrdne ja ebaproportsionaalne, kuna see mõjutab kõige enam madalama sissetulekuga inimesi, kes võivad olla sunnitud sõitma vanemate ja saastavamate sõidukitega, sest neil puuduvad vahendid autosid välja vahetada kui ka eluks vajalik mõistlik ühistranspordi taristu. Heal juhul kaks korda päevas ja tunne oma kodumaad maakonnaliinid küll kellelegi abiks pole.
Luksusauto maksustamise mõte on aga igati mõistlik, sest sel juhul on tegu õiglasema maksustamisvahendiga, kuna see võimaldab rikkamal elanikkonnal maksta rohkem, sest siis on auto omamine juba rohkem prestiiži kui ellujäämise küsimus.