Juhtkiri: Nelli valimis­kompass: mine nagu kohtingule!

Valimised on mõnes suhtes natuke kohtingute moodi. Või töövestluste, kes asjalikumat võrdlust soovib.

Vaadates näiteks seniseid riigikogude koosseise - no on iga potike kunagi oma kaanekese leidnud… Ja küllap leiab veelgi.
Nagu kohtingul, tuleks ka valimistel mõelda nii valitava inimese kui ka tema taustsüsteemi peale. Näiteks, et mida ta oskab ja kes teda ümbritsevad. Ja kas sellest, mida ta oskab, ka riigikogutöös mingit kasu on.
Iseendal peab valides hea tunne olema. Kohtingul ka. Seega - isiklike kriteeriumite alusel mölakad jäävad alati joone alla. Ajagu mistahes ilusat mesijuttu!
Kui inimene meeldib, aga on “toiduahela” sabas, ei pruugi ta sisse saada. Valida võib, kui eespool on aktseptitavad tüübid. Igaks juhuks tasub üldnimekirja ka vaadata.
Väikepartei valik pole alati protestihääl. See näitab valija maailmavaadet ja lisab valitule poliitilist usaldust.
Erinevalt kohtingust on valijal vastutust vähemgi. Rahvasaadiku kõrval reeglina üles ei ärka. Ja saagu temast koalitsiooni koaala või opositsiooni opossum, elu läheb ikka edasi nii nagu igaüks ise teda elab.