Juhtkiri: Paneme aluspesu põlema?

Üldiselt meeldib eestlaste skeptilisus mulle väga. Sageli võtab uue omaksvõtt pisut aega, sest on vaja täpselt aru ­saada, millega on tegu ja milleks seda kasutatakse. Ja kaasmaalaste intellekti ja harituse kohta pole midagi paha öelda – igatahes pole meil rohkem lolle kui mujal.

Seda arusaamatum on koroonapiirangute ­eitamine. Tihti ei kanna maski need, kel seda enim vaja oleks – meie keskealised ja vanemad. Kui viirusohus on spordisaal kinni, sõidame naabermaakonda. Kui kirikut ei suleta, lähme ja laulame, kristliku naabriga külg külje kõrval.
Tänases Nellis väidavad tuntud nõiad, et koroonat pole olemas. Neile on see ilmselt kasulik väide – eriti kui riitused pole täiel määral veebi kolitud ning isolatsioon järab sissetulekuid. Haiglates õhku ahmivad patsiendid ning hooldekodude tervete töötajate hullumeelsed töömaratonid pole kahjuks siiski poliitiline väljamõeldis.
Maski kohta väidavad paljud, et see orjastab. Mõned aastakümned tagasi väitsid naised seda rinnahoidjate kohta. Mõni ei kanna tänapäevalgi. Mõni mees ei kanna aluspükse – pitsitab ja ei lase õhku ligi. Aga need näited pole ohtlikud ning pesu­vältijad ei pea keset linna miitinguid ega jutlusta internetis.
Kuhu veel? Kas leib kõlbab süüa või pole äkki päris-­põlisele eestlasele paslik, nagu seda väidab Kivirähk oma romaanis „Mees kes teadis ussisõnu”?