Juhtkiri: President, Kreml ja russofoobia

Järgmise aasta kevadeks võidu aastapäevale on Putin kutsunud paljude maade riigipäid. Palju neid Kremli tribüünil näeme, pole täna teada. Ka meie president Kersti Kaljulaid on kutsutud.

Kas ta läheb, pole kindel. Riigikogu parteide fraktsioonid arutasid asja, et anda presidendile soovitus. Moskvasse minemist toetas vaid Keskerakond, teised olid vastu. Eriti russofoobliku seletuse andis EKRE. Väites, et see tähtpäev pole midagi muud kui poole Euroopa okupeerimise tähtpäev Venemaa (Nõukogude Liidu) poolt. On ka teine tõlgendus. See on miljonite sõjas langenute mälestuspäev. Vene rahvas nii seda tähtpäeva mõistabki. Venemaal pole peaaegu ühtki peret, kelle lähedased või sugulased poleks elu jätnud sõjaväljale. Neid ei huvita see, kes keda sõja tõttu vallutas. Inimene on tähtis. Näiteks, Surematu polgu liikumine on puhas rahvaalgatus, mille Putin sidus kavalalt Kremli ideoloogiaga.
Meie president lubas nõu pidada ka liitlastega. Võib aimata, mida keegi soovitab. Näiteks Soome ja Ungari presidendid soovitavad muidugi minna, Poola liider on vastu, Prantsusmaa president ütleb, et mine ikka, aga ära poliitiliselt libastu. Aga mida ütleb meie suurima sõbra ja liitlase Ameerika president? Mine ikka, aga… Üks on aga päris kindel: kui Kaljulaid Moskvasse ei lähe, siis Putin Tartusse ei tule.
Mina soovitan presidendil minna, muidu on ta tõesti Muhumaa seeneline.