Juhtkiri: Rassistid, jätke vähemalt lapsed rahule!

Hiljuti tuli üks pisike tüdruk mänguväljakul mu tütrega mängima. Tüdruk oli armas ja jutukas, neli aastat vana ning hästi eksootilise välimusega: tõmmu ja krussis juustega, ilmselgelt väike mulatitar, kes rääkis aga puhast eesti keelt.

Jutustas oma perest, emast ja vanaemast ning välismaal elavast isast. Küsisin, kas ta lasteaias ka käib. Selgus, et käib küll, aga seal talle paraku ei meeldi. Kui uurisin, et miks siis ei meeldi, lasteaias on ju vahva, jutustas tüdruk kurvalt, et seal ei taha keegi temaga koos mängida. Ja kiusatakse.
Tütarlaps oli rõõmsa loomuga ja mängis minu tütrega lõbusalt edasi, mina aga muutusin nukraks. Sellest on palju olnud juttu ka meedias, et mustanahalised tunnevad Eestis ennast tõrjutuna, aga ma ei oleks uskunud, et see asi nii hull on, et isegi pisikesi lapsi seepärast kiusatakse ja omavanused neid oma seltskonda ei taha. Siin võib süüdistada ainult ja ainult just lapsevanemate sallimatust ja lauslollust. Vanemad, saaksid selgitada oma võsukestele, et ükski laps ei ole süüdi selles, milline ta välja näeb või missugused on tema vanemad. Tõenäosus on suur, et just vanemate poolt pärinebki see võõristus – ju on kodus juttu olnud "murjanitest" või "neegritest", või vaadatud põlastavalt oma lapse teistsugust rühmakaaslast.
See on nii haige, et lihtsalt süda läheb pahaks. Igaühel on õigus oma arvamusele, ka pagulaste teemal, aga vähemalt lapsed võiks endas pulbitsevast rassismist puutumata jätta.