Juhtkiri: Rebastest ja teistest loomadest

Hiljuti juhtus Hiiumaal rebasekutsikaga kurb ja väga inetu lugu. Sõbralik loomalaps oli eksikombel kauplusesse sattunud, kus mühaklik meesterahvas – koguni veel vallaametnik! – üritas teda ise kinni püüda ning tappis selle käigus loomakese haamriga.

Enda tegu põhjendas ta sellega, et loom olevat hambaid näidanud ja tema olla kartnud, et loom võib ohtlik olla. Selle mannetu vabanduse taha puges ta siis, kui oli avastanud, et tema teosse suhtub enamik inimesi väga taunivalt.
Rebasest on muidugi väga kahju ja see on kohutav, et ta säärase lõpu leidis. Iga vähegi südamega inimene oleks ta elusana kinni püüdnud – kui kord seda juba tegemas oli - , mitte kaitsetule loomale haamriga virutanud. Kuid minu meelest ei surnud rebase­poeg asjata. Selles mõttes, et tore oli näha eesti inimesi looma hukkumise pärast ühiselt õigust nõudmas. See näitab, et suuremal osal meie rahvast on ikka süda õige koha peal! Asjad hakkavad paremuse poole liikuma. Veel mõned aastakümned tagasi oli väga tavapärane uputada soovimatuid kutsikaid ja kassi­poegi, nüüd, taevale tänu, on säärane asi keelatud ja väga suure hukkamõistu all. Näen ka pidevalt, kuidas Loomapäästegrupp ning teised vabatahtlikud loomasõbrad päästavad loomi, kes oleks muidu kindlale hukule määratud – näiteks ränkade auto- ja muude õnnetuste ohvrid. On tore näha, teada ja uskuda sellesse, et suurem osa inimesi hoolib loomadest.