Juhtkiri: Üürnik plekib ikka kõik kinni

Üürikorterit otsides tundub, et vahet pole, kas üürid otse omanikult või kinnisvarabüroo kaudu, lepingutasud on ikkagi proportsioonist väljas ehk siis selle pealt soovitakse maksimaalselt teenida.

Kui otsitakse eraisikust üürniku, siis maakleritasu, mille sees on ka lepingutasu, tuleks seaduse järgi kanda teenuse tellija ehk üürile andja poolt. Praktikas on see jätkuvalt vastupidi ja seda põhjendatakse sellega, et nõudlus on suurem kui pakkumus?! Eriti nüri on olukord siis, kui eraisikust üürileandja küsib lausa maakleritasu või lepingutasu ühe kuu üüri ulatuses, sest seadusest tulenevalt tal selleks alust pole.
Kinnisvarabürood kasutades on tasu põhjendatud, sest  selle summa eest kohustub maakler kontrollima mõlema poole tausta, selgitama välja kas üürileandja on ka reaalselt korteri omanik ja omab selleks õigust, aitama leida erikompromisse osapoolte vahel, vormistama juriidiliselt pädeva lepingu, mis kaitseb mõlemaid osapooli vaidluste tekkimisel jne.
Samas, kui selle teenuse on tellinud üürileandja ja praktikas maksab üürnik, siis ei saa ma aru, miks siinkohal pole tehingu pealt kokku lepitud mingit fikseeritud summat nagu näiteks pangas?
Lapates Tallinna üürikorterite kuulutusi, jääb kohe silma, et praktiliselt ükskõik, mis kinnisvarabüroo on kuulutuse üles pannud, ikka nõutakse ühe kuu üüri ulatuses lepingutasu, vahet pole, kas selleks on 200, 600 või 1000 eurot, eraisikust üürnik ikka plekib selle kinni, kui korterit tahab.