Juhtkiri: Vanaemad vanasti ja vanaemad nüüd

Sattusin  vanu fotosid vaadates pildile, kus istun mõnekuuse beebina vanaema süles. Ta oli minu sündides 40-aastane, sama vana kui mina praegu. Minu lapsed on praegu 10 ja 7 aastat vanad.

See ei tähenda muidugi, nagu tänapäeval ei oleks noori vanaemasid - ikka on, kuid kindlasti vähem kui vene ajal, kui oli tavapärane saada lapsi peale keskkooli lõpetamist. Ja praeguse aja vanaemad on ka kahtlemata üsna teistsugused kui aastakümneid tagasi. Kunagi saadi pensionile juba 55-aastaselt, nüüd on tavaline käia tööl ka 70-aasta kanti. Lisaks töötamisele on veel nii palju asju, millega tänane 60+ või 65+ vanuses inimene võib tegeleda - paljud leiavad nüüd lõpuks aega oma hobide jaoks, käiakse trennis või laulukooris või maalimas, sõbrannadega kohvitamas, mõni leiab alles nüüd viimaks mahti lõpetada ära oma õpingud. 1980ndatel ei oleks oma vanaema osanud küll üliõpilasena ette kujutada. Ja kui paljudel on tänapäeval selliseid maavanaemasid, kelle juurde lapsi kogu suveks saata?
Ühest küljest on natuke kahju, et paljud tänapäeva vanavanemad on oma tegemistega sedavõrd hõivatud, et lapselaste jaoks enam üldse aega ei jagu. Teisalt on hea meel näha ja tõdeda, kui palju nooruslikumaks ja elujõulisemaks on vanemad inimesed muutunud. Selle asemel, et istuda kodus, rullid peas ja kittel seljas, nauditakse elu ning tehakse just neid asju, mis endale rõõmu valmistavad. Ja see on väga õige, sest millal siis veel, kui mitte just praegu?