Justin Petrone armastab kohvikutes kirjutamist

12.09.2021 22:20
Jaanika Elias
Kommentaarid
5
Foto:

Kirjanik Justin Petrone (41) peab end õrnahingeliseks ja romantiliseks meheks, kes naudib kõige enam loome­protsessi just kohvikutes aega veetes, sest ta vajab seda melu ja sagimist enda ümber, et mõtted ilusti paberile kirja saaksid.

Hetkel kirjutab Justin uut  raamatut, kus tegevus toimub 1965-ndal  aastal Põhja-Euroopas – tegemist on tema teise ilukirjandusliku romaaniga. Vestlesimegi Justiniga raamatutest, naistest, jalgpallist, eesti keelest, isaks olemisest ja paljust muust põnevast. Justin tunnistab, et ta tõesti on ehk tavapärasest avameelsem, sest USA-Itaalia juured annavad tunda.

Lahutus tegi haiget
Lisaks on ta nagu tüüpiline näide lahutatud mehest, kes ühel hetkel avastab, mis võimalusi maailm talle pakub. „Ma abiellusin 23aastaselt ja olin 15 aastat abielus, olen hetkel juba viis aastat lahutatud olnud. Kui inimene abiellub, siis tehakse seda lootusega, et see on igavene ja püha liit, sest mitte keegi ei planeeri lahutust, aga kui nii juhtub, siis tuleb uue eluga hakkama saada. Mina leidsin end järsku üksinda Viljandi väiksest korterist. Pärast lahutust hindasin kõik oma kunagised uskumised ümber – olin alati arvanud, et endast poole noorema naisega mina küll tegemist ei teeks, aga nagu ma „Minu Viljandis“ kirjutasin, siis elu toob oma üllatusi. Vanasti olin ma selliste suhete suhtes hinnanguline, aga enam ei ole, sest ma ise armusin endast poole nooremasse naisesse. Ja see kõik juhtus, sest ma ise ka ei teadnud alguses, kui vana see naine on ja kui lõpuks teada sain, siis olid tunded juba tekkinud,“ tõdeb Justin. Tõsist suhet suure vanusevahega liidust ei tekkinud, aga mehe süda oli mingiks ajaks oma muusa leidnud.

Eestlane niisama ei suhtle
Lahutus on Justini siiski skeptiliseks muutnud, sest hella hingega mees kardab haiget saada. Lisaks on Justinil kindel veendumus eesti ühiskonna kohta, sest siin niisama suhtlemise pärast ei suhelda. „Kui keegi mulle helistab ja küsib, kuidas mul läheb, siis ma alati ootan, et mis abipalve sealt veel tuleb, sest niisama ei hakka keegi toru tõstma. Alati lisandub sellele küsimusele, et kle... kas sa seda või toda saad teha. See ei kehti ainult naiste puhul, vaid üldiselt eestlaste suhtumine on selline. Nad tahavad alati saada sinult midagi. Ja kui see naiste ja romantika konteksti üle kanda, siis tahetakse kas füüsilist või vaimset tähelepanu.“
Justin on ise ka veendunud asjaolus, et enne abiellumist oli ta palju idealistlikum, aga nüüd on vanus ja elukogemused teda kõvasti ettevaatlikumaks muutnud.

Eesti keel sõltub kohvist
Kui Justinit kiita tema hea eesti keele oskuse pärast, siis muutub muidu jutukas mees ülimalt tagasihoidlikuks. „No see kõik oleneb päevast, mõnikord suudan end üsna arusaadavaks teha, aga teine kord on raskusi ka. Ka sellel, palju ma enne kohvi olen joonud, on väga oluline osa minu eesti keele oskuses. Ma olin siiski eestlasega viisteist aastat abielus, ma pidin igasuguseid raadioprogramme kuulama. Abikaasa luges igal nädalal Eesti Ekspressi, mina kuulasin teda ja vaatasin ka ise lehe läbi.  Nüüd on see osa mu maailmast kadunud, sest ma elan üksinda,“ on Justin isegi natuke kurb selle üle.

Pikka ja huvitavat intervjuud Justin Petronega saad lugeda septembrikuu ajakirjast Saatus&Saladused.



Vaadatud 286 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Juust von Perroone

Huvitav, et ta veel Nobeli auhinda pole saanud.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi