Katoliku vaimulikud ekspluateerisid naisi ja lapsi

09.09.2018 17:15
Allan Espenberg
Kommentaarid
3
Foto:

Järgmisel teisipäeval, 25. septembril külastab Rooma paavst Franciscus Eestit. Sel puhul on mõistlik juttu teha mõningatest vähemtuntud faktidest katoliku kiriku ajaloost ja ka tänapäevast, kusjuures nii mõnedki juhtumid on üsna võikad.

Vaimulikud äritsesid ­väikeste lastega
See, et mõned Vatikani ametnikud ja erinevate riikide kõrged vaimulikud on juba pikka aega olnud aktiivsed pedofiilid, on ammustest aegadest teada. Samas on katoliku kirik olnud seotud väikeste laste kiusamisega ka teistel viisidel.
Näiteks alates 19. sajandist saadeti umbes 150 000 lastekodude last Suurbritanniast teistesse riikidesse, inglaste koloniaalvaldustesse Austraaliasse, Uus-Meremaale, Kanadasse. Sel moel lahendati kolooniate asustamise probleem valgenahaliste elanikega. Peale selle said vaimulikud endale niimoodi juurde uusi kogudusi teistel mandritel. Kui see oleks ainult nii jäänudki, siis poleks see olnud kõige hullem. Aga lapsi ei viidud lihtsalt oma kodust minema, vaid nad saadeti sunnitööle, kus neid piinati näljaga, peksti ja sageli ka vägistati.
Aastatel 1936-1975 valitsenud Hispaania diktaator Francisco Franco soovis muuta riiki paremaks ja otsustas seetõttu ebausaldusväärsetelt ja vääritutelt peredelt lapsed ära võtta. Kohe oli platsis ka katoliku kirik, mis tollal toetas Francot ning mille kontrolli all olid kõik haiglad, koolid ja lastekodud. Väga sageli viis medõde vastsündinud imiku nn uuringutele, misjärel tõi vanematele tagasi surnult sündinud võõra lapse. Imikuid müüdi otse sünnitusmajast uutele lapsevanematele. Isegi pärast Franco surma ei loobunud katoliku kirik lapseärist ja tegeles taolise praktikaga kuni 1987. aastani, kui riigis karmistati lapsendamisreegleid. Oletatakse, et aastatel 1960-1989 rööviti Hispaanias katoliku kiriku otsesel abil umbes 15 protsenti kõigist sündinud lastest ehk umbes 300 000 last.
Teise maailmasõja ajal päästis katoliku kirik Prantsusmaal juudi lapsi natside kätte langemise eest. Nad ristiti ja peideti koolidesse ja varjupaikadesse. Pealtnäha õilis tegu, kui poleks olnud üht konksu. Pärast sõja lõppu ei antud neid päästetud lapsi vanematele tagasi, vaid väideti, et nüüd peavadki neid kasvatama kristlased.

Naiste sunnitöö kiriku pesumajades
Katoliku kirikul olid kindlad põhimõtted, mistõttu Iirimaal kasutati sellist praktikat, et prostitueerimises, liiderlikkuses ja kelmuses kahtlustatavad naised pandi elama spetsiaalsetesse asutustesse ehk sisuliselt vanglatesse, mida nimetati Maarja Magdaleena varjupaikadeks (inglise keeles Magdalene asylum). Seejuures piisas ainult kahtlustusest ja fakti tõestamist ei nõutud. Muide, paljusid naisi saatsid nendesse varjupaikadesse nende endi perekonnad.
Kõigepealt pidid varjupaikadesse suunatud naised läbi tegema sunniviisilise psühhiaatrilise ravi, millega püüti neid vabastada sellest või tollest patust. Seejärel pandi nad tegema rasket tööd, milleks peamiselt oli pesupesemine. Seda tööd sunniti neid tegema iga päev ja seitse päeva nädalas. Kuna need pesumajad olid äriasutused, siis sai kogu raha pesupesemise eest endale katoliku kirik. Naistele nende töö eest palka ei makstud, vaid selle asemel peksti neid julmalt, anti minimaalselt süüa ja kasutati pidevalt ära seksuaalselt. On oletatud, et Iirimaa pesumajades sunniti töötama enam kui 30 000 naist.
Taolised varjupaigad tegutsesid Iirimaal 18. sajandist kuni 20. sajandi lõpuni ega pälvinud üldsuse tähelepanu kuni 1993. aastani, kui Põhja-Dublini ühest massihauast avastati 155 surnukeha. Selgus, et varjupaiga juhtkond mattis surnud naised salaja maha ning sellest ei teatatud ei perekonnale ega võimudele. Nii polnud ühelgi õnnetul surmatunnistust. Iirimaa võimud otsustasid 2013. aastal maksta miljoneid dollareid hüvitiseks ellujäänud naistele, kuid katoliku kirik pole vabandustega senini veel esinenud.

Lapsi kasutati meditsiinilistes katsetes
Kanadas sai 1936. aastal Quebeci provintsi peaministriks Maurice Duplessis (1890-1959), kes oli selles ametis väikse vaheajaga kuni oma surmani. Tema valitsemisaega hakati hiljem kriitiliselt nimetama “suureks pimeduseks” (La Grande Noirceur), sest sellal korraldati jõledaid katseid laste peal. Seejuures ei vaadanud katoliku kirik seda lihtsalt tuimalt pealt, vaid ka osales nendes julmustes.
Kuna Duplessis sai võimule kohaliku katoliku kiriku toetusel ja abil, siis otsustas mees tänuvõla vaimulikele tagastada. Tol ajal said tunduvalt suuremat raha föderaaleelarvest mitte lastekodud, vaid vaimuhaiglad. Mõlemaid neid asutusi pidas üleval katoliku kirik, kuid vaimuhaiglate eksisteerimisest said vaimulikud suuremat tulu. Ühe vaimuhaige ülalpidamiseks maksis riik ligi kaks korda rohkem raha, kui oli ette nähtud lapsorvule. Sellega seoses tuli peaministrile pähe hiilgav idee, kuidas kirikule legaalselt suuremaid sissetulekuid pakkuda. Ta tegi ettepaneku, et orbudel võiks diagnoosida erinevaid vaimuhaigusi, mida neil tegelikult ei ole.
Selle plaani käivitamisega jäid lastekodud praktiliselt tühjaks, aga vaimuhaiglad olid lapsi pungil täis. Väidetavalt toimetati sellise petuskeemi alusel psühhiaatriakliinikutesse umbes 20 000 last. Asi võttis koguni sellise ulatuse, et lapsed võeti ära mitte ainult lastekodudest, vaid vägivaldselt ka üksikemadelt. Mõnikord kuulutati kõik lastekodu kasvandikud vaimuhaigeteks ja lastekodu ise nimetati ümber haiglaks, mis andis katoliku kirikule veel ühe võimaluse suurendada oma sissetulekuid riiklike toetuste arvel.
Haiglates muutus laste olukord võrreldes lastekodudega mitu korda hullemaks, sest neid kasutati katsealustena uute arstimite testimisel ja nende peal hakati läbi viima meditsiinilisi eksperimente. Nii on näiteks teada, et lastele tehti elektrišokiteraapiat ja lobotoomiat. Paljud lapsed surid taolise kohtlemise tagajärjel.
1990. aastate alguseks oli “Duplessis’ orbusid” (Orphelins de Duplessis) elus vaid 3000 ringis. Nad avalikustasid oma loo ja said valitsuselt rahalist kompensatsiooni, kuid katoliku kirik keeldus enda vastutust tunnistamast.

Vatikanis mängitakse ka jalgpalli
Kui mõnest helgemast asjast rääkida, siis nii imelik, kui see ka ei ole, on Vatikanil isegi oma jalgpallimeeskond, millest küll väga palju kuulda pole olnud. Pealegi ei kuulu Vatikan Rahvusvahelisse Jalgpalliföderatsiooni FIFA. Koondises mängivad Šveitsi kaardiväelased, paavstinõukogude liikmed ja Vatikanis asuvate muuseumide töötajad. Vatikani jalgpalluritel on oma embleem ja valge-kollane mänguvorm.
Roomas asuv Püha Peetri staadion (Stadio Petriana ehk Campo Cardinale Francis Joseph Spellman) on Vatikani ainus jalgpalliväljak, kui seda võib üldse väljakuks nimetada. Tegelikult on see praktiliselt lage plats, kus normaalset jalgpalli on keeruline mängida. Staadion asub Roomas, kuna Vatikan on liiga pisike suure staadioni omamiseks. Staadion mahutab 500 pealtvaatajat ja sellelt avaneb vaade Püha Peetri katedraalile.
Kuna Vatikani oma staadion pole eriti suurepärases korras, siis on Vatikani koondis mänginud rahvusvahelisi matše ka Pius XII nimelisel staadionil, mis asub Rooma lähedases Albano Laziale linnas. Lisaks Vatikanile mängib sellel staadionil ka ASD Albalonga meeskond. See staadion on ka suurem – pealtvaatajaid mahub 1500 ringis.
Muide, jalgpallireeglid on Vatikanis mõnevõrra teistsugused kui mujal maailmas. Matš kestab üks tund ehk mõlema poolaja pikkus on 30 minutit. Vea teinud mängijale näidatakse sinist kaarti, mis asendab üleilmselt tuntud kollast ja punast kaarti. Reeglite rikkuja peab olema viis minutit mängust eemal, misjärel tuleb tagasi väljakule.



Vaadatud 1087 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
vot nii

usu iseendasse ja oledki mäel

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi