Lehti mehe päevikust: 12 000 põhjust olla õnnelik...

18.09.2022 19:30
Lennart Madisson Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

On hetki, mis teevad lausa kurjaks. Tekitavad vahkviha ja enesehaletsust, agressiivsust ja hingepiina. Üks selline hetk oli kohtumine raamatuga, mis lubas tosinat tuhandet ideed õnnelik olemiseks.

Otsisin raamaturiiulist üht raamatut. Muidugi, nagu ikka, kui seda tarvis läks, ei leidnud ma raamatut kusagilt. Ometi teadsin täiesti raudkindlalt, et otsitav teos peab mu raamaturiiuli mõnes pimedas orvas oma aega surnuks lööma. Sest olin seda alles hiljaaegu näinud.  Ent siiski, mida polnud, seda polnud.
Masendusin, ärritusin, pettusin, vihastasin ja kurvastasin sedavõrd, et minu rammetusse käsivarde tekkis kröömikese võrra tarbetut vägivaldsust, mille ma kasutasin kohe ära, andes täiesti teenimatu vopsu raamaturiiuli pihta. Muidugi see ei aidanud. Raamatut – mida läheks muide parajasti töötegemiseks hädasti tarvis – minu vaatevälja ikkagi ei ilmunud.  

Vihast ja kassi liivakastist
Tumedatest tunnetest looritatud pilguga põrnitsesin tol hetkel minu jaoks täiesti tarbetut raamaturiiulit. Ilmselt olid isegi minu silmad liigset adrenaliini täis pumbatud, kuna mu pilk langes osakonda, mida ma üldiselt ei kasutanud. Ehk siis koht, kus veedavad aega igasugused eneseabiraamatud, mis ütlevad sulle, kuidas olla õnnelik, enesega rahulolev, tüüne ja muidu äge tegelane. No teate küll neid kõvade kaantega raamatuid, mis näevad pealtpoolt ilusad välja ja mida kingitakse sulle juhul, kui kõik muud ideed on ennast ammendunud.
Ühesõnaga, avastasin riiulist ühe raamatu. Teos oli soome keeles ja selle pealkiri kõlas umbes täpselt nii: „12 000 põhjust olla õnnelik.“
Tõesti, mõtlesin ma pisut sarkastiliselt: kohe 12 000 põhjust. Mitte viis, mitte viiskümmend. Isegi mitte viissada. 12 000. See on ikka paganama lärakas number. Muigasin kõvera suuga.
Minu esimeseks mõtteks oli oma äsjane vihasööst võimalikult kasulikult ära tarvitada ehk hakkida see raamat juppideks ja paigutada hoolikalt ribastatud  paber kassi liivakasti alla loomakese jääknestet imema. Mu uhke plaan läks aga lörri, sest meenus, et mul ei ole kassi liivakasti. Ja tulenevalt sellest pole mul kassigi.
Ohkasin sügavalt, andsin hetkeks alla ja asusin raamatut sirvima.
Ilmnes, et keegi tubli tädi, kes esines nime all Barbara (no muidugi Barbara, kes siis veel!) Ann Kipfer oli paraja telliskivi kokku keevitanud ja mahukasse raamatusse kokku kogunud tuhandeid põhjuseid, mis võiksid inimeste põues õnnetunnet tekitada.

Kuumad päevad ja jahedad ööd
Tegelikult olin selleks ajaks juba natuke uudishimulik. Jätsin raamatu lauale laagerdama, läksin õue, süütasin jumaka sigari ja vaatlesin tuima tursa pilguga, kuidas pirakad mesimummud, pepud uhkelt õieli, takjaõitest magusat kama välja pumpasid. No ei teinud õnnelikuks. Siis vaatlesin tünnikujulist naist, kes minust mööda veeres ja kes lõpetas parasjagu tuutujäätise söögitorru surumist. Naine oli õnnelik, mesimummud olid õnnelikud. Mina aga mitte. Ohkasin taas sügavalt, sikutasin kiiresti sigari kopsude vahele ja taandusin tagasi tuppa äsja leitud raamatu manu.
Hakkasin lehitsema. Sest üht­äkki igatsesin olla sama õnnelik kui õues askeldav tolmune mesimumm või kasvõi see tänaval jäätist konsumeeriv pontsakas leedi.
„Või määrimine äsja röstitud leivale“;
„Apteegipudel täis erivärvilisi teokarpe“;
„Jalgrattaga pidurdamine kui näed vikerkaart“;
„Oma hääle kuulamine, siis kui oled ise vait“;
„Suvine väikeasula, kus noored kogunevad õhtuti mopeedidega kioski juurde!;
„Maitsev lihaleem“;
„Kaneelipruunid linnud!;
„Kreeka pitsa“;
„Kinni kiilunud akende avamine“;
„Šokolaadirosinad“;
„Sinine taevas“;
„Kodus tehtud moos“.
Ja nii edasi. Mõned mõtted tundusid otse öeldes jaburad, teised olid ilmselgelt inspireeritud tühjast kõhust või üksildusetundest. Mõned jällegi, seevastu, olid täitsa lahedad soovitused. Näiteks ristsõnadest sõltuvusse jäämine. Või endaga rääkimine. Või kuumad päevad ja jahedad ööd.
Ühtepidi olin raamatu suhtes endiselt üleolev, aga ometi, teine osa minust jätkas selle raamatukese lappamist.

Imetillukesed õnnekillud
Järsku taipasin: olin raamatule – või sellele meetodile laiemalt – lähenenud täiesti väärast suunast.
Tähtis polegi see, kas leiad juba olemasolevate soovituste kuhjast midagi, mis annab sulle – kasvõi hetkelise – õnnetunde. Peamine on, et sinus leidub tahtmine olla õnnelik ja tsipake jõuvaru selle tarbeks natuke vaeva näha.
Tegelikult polegi oluline, kas leiad raamatust enese jaoks retsepti, mis nipiga olla õnnelik. Tähtis on see, et sa avad silmad, vaatad enese ümber – ja enese sisse –  ning käivitad oma isikliku õnneotsingumootori.
Vaata ümberringi ja registreeri ka kõige väiksemad pisiasjad: asjad, inimesed, hääled, lõhnad, õhu liikumised, mõtted sinu enda peas. Seejärel peatu viivuks ja mõtle: kas kogutud materjali seast leidub midagi, mis teeb mind õnnelikuks. Kasvõi sekundiks, kasvõi ühe hingetõmbe jagu.
Ja kui oled selle “miski“ leidnud, võid lugeda päeva kordaläinuks. Sest sa oled leidnud lihtsa ja tõhusa meetodi, kuidas õnne enese juurde meelitada.
Samuti, pidagem meeles, õnnetunne ei ole ja ei saa kunagi olema püsiv seisund. Sest see kurivaim koosnebki pisikestest kildudest, mida me peame kõigepealt meid ümbritsevast elust märkama, seejärel enese tarbeks üles korjama ning lõpuks täiesti külma kõhuga enda hüvanguks maksimaalselt ära kasutama.
Mina näiteks lappasin raamatu otsast otsani läbi. Jah, raamatu sisust ma enese jaoks midagi õnne sisaldavat ei leidnud, küll aga avastasin, et olin siiski õnnelik. Õnnelik selle üle, et üle pika aja olin suutnud ühe raamatu ühekorraga kaanest kaaneni läbi sirvida. Asi seegi.


Tegelikult on ka eesti keeles analoogilisi raamatuid välja antud. Näiteks „2001 viisi mõnusa enesetunde tekitamiseks.“ Aga sellest juba mõni teine kord.



Vaadatud 589 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Sõdur

12.000 põhjust. LOLLUS. Minul on ainult üks. Igal hommikul ütlen. Tänan looja, et oled mulle selle päeva andnud ja need aastad. 73 a. Vaatan, minust paljud nooremad, kuulsamad on ........

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi