Libahundid lahkuvad metsa. Või islamisse!

14.02.2021 22:35
Helen Mandel Illustreeriv foto
Kommentaarid
19
Foto:

Eesti sõbrad ja sugulased ei suutnud Margiti meest Ahmedi omaks võtta. Nii läks naine mehega kaasa tema kodumaale ja on suutnud islami ühiskonda sulanduda.

Islam on paljudele eestlastele üsna võõras teema. Aga mitte Margitile. Margit on eesti naine, kes elab Egiptuses koos sealse mehe ja nende kahe lapsega. Üsna esimese asjana võttis Margit omaks islami usu – teisiti poleks ühiskond teda aktsepteerinud.
Noor, aga väga tegus ja palju õppinud pereema jagab oma elukogemust – tundmatus kultuuris hakkama saamine eeldas väga suurt painduvust ja muutumisvõimet ning väga suurt eneseks jäämise julgust ­korraga.

Siitmaalt pole miski endine
Margit õppis Tartu Ülikoolis arstiks. Ühel hetkel aga tundis neiu, et tema koormus on liiga suur, katkestas õpingud ja läks rändama. Ta töötas mitme arengumaa heategeva projekti juures velskriabilisena ning tutvus egiptuse noormehe Ahmediga.
„Kui me Kopenhaagenis kohtusime, ei saanud ma üldse aru, et Ahmed oleks kuidagi võõrast kultuurist,” meenutab Margit. „Taani oli meile mõlemale võõras, aga vähemalt mulle väga omane riik. Ja Ahmed hakkas mulle meeldima juba esimesest pilgust, mida rohkem me aga suhtlesime, seda rohkem ta mulle meeldis. Mõne aja pärast olime teineteisesse lootusetu kirega armunud ja Ahmed palus mu kätt. Kuidagi olime jõudnud kokkuleppele, et vaatamata meid ümbritsevale vabameelsusele jõuame meie voodisse alles pärast abielu. Ma ei teagi, miks ma nii tahtsin, aga Ahmedile avaldas see muljet ja mulle vist meeldis talle muljet avaldada.”
Enne pulmi käidi külas ka mõlema vanematel. Kagu-­Eestist pärit Margit koges vanemate poolt otseselt hukkamõistvat, sõprade poolt aga pea ebaviisakuse piiril balansseerivat suhtumist. Nagu poleks ­Ahmed „ikka päris see”.”
Olukorrale pani valusa punkti see, kui Margiti isa jokkispäi ütles: „Seda armastades pole sa minu tütar!” Ja ema ei vaielnud vastu vaid vaikis...
„Ma olin ikka väga solvunud,” tunnistab Margit. „Me polnud neile ju midagi kurja teinud. Ja üksiti sain ma aru, et Ahmedi kodumaal ei võeta mind ilmselt paremini vastu. Siis otsustasingi, et annan oma parima, et seal koduneda – sest Eestis oleks meil väga raske ning Ahmed oli tegelikult öelnud, et talle on kodumaa väga tähtis.”
Alles siis, Võrumaa heinalõhnases lakas tõmmunahalise armsama käte vahel uuris Margit esimest korda põhjalikult mehe pere ja tausta kohta.
„See oli väga sürrealistlik öö,” meenutab naine. „Kägu kukkus lakkamatult – hea märk, eks! – ja Ahmed jutustas mulle islami usust. Ja et mina võtan enne pulmi usu vastu ja läbin koolituse ja siis me saame lapsed ja me kasvatame neist tublid moslemid...”
Hommik saabus kuke kiremisega ja Margiti tõdemusega, et siitmaalt pole enam miski ­endine.

Ilma Koraanita lapsi kasvatada ei tohi
Egiptuses, ühes Niiluse lähedal asuvas külas elasid ­Ahmedi vanemad. Naisega koju jõudev poeg pidi saama enda juhtida kohaliku autoremonditöökoja ning Margit pidi jääma pärast pulmi koduseks.
Nii ka läks. Nooruke eestlanna võttis islamiteemat väga tõsiselt ning tegi endale selle usu reeglid põhjalikult selgeks.
„Ma tahaks, et kõik eesti tüdrukud, kes sinnakanti mehele lähevad, annaksid endale aru – eesti seadused ja euroopa õigusruum jäävad seljataha. „Aga meil on nii...” pole enam argument. See lihtsalt ei kehti enam. Kehtib šaria. Mis tähendab, et üsna esimese asjana tuleb Koraan endale selgeks teha ja kohaliku vaimuliku käest selle kohta paber saada. Sisuliselt on see nagu eksam, mis toob tunnistuse. Alles pärast seda oled sa ühiskonda vastu võetud. Šaria reeglite järgi peab tegutsema igapäevaelu pisimateski küsimustes: pesemine, toidu­tegemine, ruumide korrashoid – see kõik käib nii nagu šaria ette kirjutab.”
Margit teab, et mitmed Euroopast araabia kultuuri naitunud naised on Koraani ja sunna (ajalooline kombestikuõpe) õppimist edasi lükanud. Kuni on hilja.
„Mitte keegi, kes abiellub, ka mitte suure armastuse korral, ei saa olla kindel, et see abielu jääb kestma ning et selles ei teki valusaid lahkhelisid. Iga abielu võib puruneda... Kui see peaks juhtuma ja naine ei tunne Koraani, on täiesti välistatud, et lapsed võiksid lahutuse korral tema juurde jääda. Nimelt on islami usus sees selline asi, et lapsevanemate kohustus on kasvatada oma lastest head usklikud. Ning kui ühel vanematest pole vaimuliku tõendit selle kohta, et ta tunneb Koraani ja oskab seda lastele selgitada, ei peeta teda üldse võimeliseks ilma teise abikaasata lapsi kasvatama.”

Lapsed kuuluvad ­Egiptusesse
Margit kinnitab, et neil on Ahmediga piisavalt hea klapp, et ka võimalik lahutus on neil läbi räägitud.
„Teisiti ei saa ju. Kui ma hakkasin ennast islami kultuuriga kurssi viima, tekkis mul väga palju küsimusi. Ka väga palju hirme ja muresid. Kellele veel oleksin ma pidanud kõigest sellest rääkima, kui mitte mehele, keda ma armastan. Õnneks Ahmed toetas mind väga palju. Ma arvan, et esiteks on ta lihtsalt väga tark ja empaatiline mees ning suurepärane pereisa, aga teiseks mõjub ka see, et ta on õppinud ja töötanud Euroopas. Mitte kõik siinsed mehed ei saa isegi sellest aru, miks naised mõtlema peavad. Aga noh, ega Eestis need asjad ka alati teisiti ei ole.”
Margit tunnistab, et mõni asi on Egiptuses ja islamis isegi parem kui Eestis: olemas on vähemalt reeglid, mida järgides on võimalik olla peaaegu päris kindel, et sa pälvid ümbritsevate inimeste austuse isegi sel juhul, kui sa neile väga ei meeldi.
„Me oleme Ahmediga täiesti teadlikud sellest, et minu töö enese islami usku viimisel ja kogu oma elu sellele allutamisel on väga suur pingutus, mis on tehtud selle nimel, et me oleksime koos ja saaksime tunda rõõmu teineteisest ja oma lastest. Samamoodi oli Ahmed valmis tulema Eestisse ja jääma sinna – aga õige ruttu sai selgeks, et korralikku, peret toitvat tööd ta seal ei leia ja ta võib end kasvõi kaheksaks väänata, aga võõraks jääb ta ikka. Nii nagu suure tõenäosusega oleksid ümbritsevad inimesed jäänud võõristama meie lapsi – ikkagi tumedad ju. Pealegi on minul keelte peale rohkem annet kui Ahmedil. Inglise keel on tal enam-vähem suus, aga eesti keel tuleb ikka ränga tönkamisega.”
Nüüd on Margit ja nende kaks last pisut heledamad kui ümbritsevad inimesed, ent Margiti sõnul ei ole see mingeid probleeme kaasa toonud. „Laste puhul tean ma kindlalt, et nad kuuluvad Egiptusesse, meie kubernerkonda ja meie asulasse. Mina ise... Kohastun ja saan hakkama, oma pere nimel. Ma ei meeldi kindlasti kõigile isegi mitte suguvõsas, aga ma olen tugev naine, armastan oma meest ja suudan toime tulla võõra kultuuri ja usuga.”

Kokkuvõttes pigem rahul
Praegu töötab Ahmed juhi ja esimehaanikuna autoremondi­töökojas ning perspektiivis kirjutab vanaonu selle tema nimele. Margit ootab nende kolmandat last ja nad on Ahmediga rääkinud, et kui autoremonditöökojal oleks korralik kontor, tooks see rohkem kliente. Nii et Margit on valmis enesele selgeks tegema ka võõramaise raamatupidamise ja asuma tööle oma mehe ettevõtte büroo­juhina.
„Ma vahel lihtsalt istun maja ees – nagu muide kohalikud naisedki teevad! – ja lihtsalt vaatan ringi. Kõik, kõik on siin teisiti kui Eestis oli ja ka teisiti kui Euroopas oli. Olen palju mõelnud, milline oleks mu elu, kui oleksin jäänud Eestisse, lõpetanud ülikooli... Oleksin ilmselt perearst. Võib-olla kodukandis... Aga võib-olla oleksin kolinud Soome ja elaksin seal mõnes maa­kohas... Linnainimene ma ei ole, Ahmed samuti mitte.
Aga ma ei kahetse! Ma armastan oma meest ja oma lapsi. Jah, ma pole enam mingi õige eestlane... Ja kuna mulle sai osaks palju hukkamõistu minu armastuse pärast, ei tunne ma end sellepärast ka süüdi. Libahundid lahkuvad metsa. Või ­islamisse.”
Jääb mainida, et „libahundi” eesti keel on suurepärane ja Skype´s tundub, et ka aktsendi­vaba.
Margit jätkab: „Minu õnn, et sain lahkuda, hoides kinni selle inimese käest, kelle mu süda välja oli valinud. Meie õnn on ka see, et mu mehel on Egiptuses töö, millega ta saab hästi hakkama ja mis toob sisse piisavalt, et meid ja meie lapsi toita. Eestis või Soomes oleksin ma pidanud oma tööga ka meest elatama. Minu jaoks poleks see olnud keeruline, aga Ahmed on uhke ja rahul, et tema on perepea. Olgu siis nii...”
Margit toob veel ühe kummalise paralleeli. „Ma olen siin palju mõelnud... Ka sellest, et mingis suhtes ja ajaloolise plaaniga kõrvutades olen ma ehk päris tüüpiline eesti naine. Omal ajal küüditati ju peresid välja ja mehi, kes olid kasvõi kaitseliidus olnud, pandi mitmekümneks aastaks kuhugi Vene kolkasse vangi. Naised läksid neile järele ja pere oli koos – seal kusagil kaugel. Meie pere on siin. Jah, see ei ole kindlasti eesti pere, aga mina jään ju südames ikkagi eestlaseks. Andku mu vanemad mulle andeks – mina armastan neid alati, ka siis, kui ma neile Ahmedi armastades enam tütreks ei kõlvanud.”



Vaadatud 1363 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

allahhi pea hakkab varsti veerema..

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi