Loll kõlakas jättis surija abita

08.03.2020 17:40
Lea Jaanimaa Illustreeriv pilt
Kommentaarid
4
Foto:

Väikelinnas levivad kuulujutud kiiresti. Nii jõudiski Etty kõrvu ­traagiline juhtum, kus noor mees kaotas oma vanemad.

Traagiline sel põhjusel, et isa tappis ema ja kuigi poeg viibis sel ajal sõjaväes, ei jäänud halvakspanuta ka tema. Väike koht, kõik tunnevad kõiki ja mida sa igavusest muud ikka teed, kui toodad linnalegende. Ei tea, kas oli põhjuseks asjaolu, et maja jäi tühjaks või lõppeski poisil ajateenistus, aga koju ta tuli. Etty oli kena tüdruk ja kindlasti polnud tal austajatest puudust, ent jutud perepoeg Olavist olid sedavõrd lennukad, et tal tekkis soov kutt ise üle vaadata.
Kuigi mutid peksid keelt, et suures eramus toimuvat räiged peod ja orgiad, ei tuvastanud Etty luureretkedel midagi. Muru oli niidetud, roosipõõsad kastetud ja kardinadki päevasel ajal avatud.
Etty ei kaotanud kannatust. Igal tööpäeval läks ta ringiga koju, et kahtlusalune objekt üle vaadata ja puhkepäevadel tõusis äratuskellaga, et varavalges joobunud seltskond vahele võtta. Ei miskit.
Kuidagi oli vaja saada Olavi telefoni number. Seda, et ta ei figureeri sotsiaalmeedias, ta juba teadis, aga mingi suhtluskanal noorel mehel kindlasti on. Kohalikust kõrtsist, kus käivad head esinejad ja toimuvad uhked üritused, polnud mõtet otsida. Ta ei teadnud, mis nägu Olavi on.

Tüdrukute huvi
Kaunil suvepäeval, kui jaanituledest reklaamid püüdsid pilku, otsustas Etty astuda ise esimese sammu. Tal oli plaan esitleda end peo korraldajana ja et on köietõmbamise meeskonda kokku ajamas. Olavi väravast ta kahjuks sisse ei pääsenud, kuigi avatud aknast kostis Elmar raadio nõrka muusikat. Tuli leida muu lahendus.
Kuigi ta ei plaaninud oma klapperjahist kellelegi rääkida, kaasas ta viimases hädas sõbranna Leanika.
See muidu nägus, aga trullakavõitu tüdruk oli ise ka paras latatara, ent Etty luges talle sõnad peale ja too lubas vaikida. Kasu oli temast numbri hankimisel. Kust ta selle sai, pidavat olema saladus.
„Kas sa ise oled Olavit näost näkku näinud? On ta üldse kena mees?“
„Otse näinud pole, aga poes näidati seda kurikuulsat majaomanikku küll.“
„Mismoodi majaomanikku? Isa on ju vangis, ega see mõrvar sinna eluks ajaks jää?“
„Ma ei tea, kui kauaks, aga ema maja oli see ja testament oli ehk pojale tehtud. Ega neil ainult see maja pole. On veel maad ja metsad ja mingi aktsiapakk.“
„Küla teab neid aktsiaid või? Samamoodi nagu orgiaid? Midagi on siin valesti.“
Leanika ei hakanud midagi kinnitama ega ümber lükkama. Tema teadis ainult seda, et maja on Olavi oma.
„Võib-olla sai isegi kinkelepinguga selle maja. Ja pole välistatud, et isa lõigi ema maha just kinnisvara pärast.“
Igal juhul olid asjad segased. Või siis mitte. Enne jaanipäeva nägi Etty noormehe ära ka. Kohtusid nad Olavi maja ees. Õnneks oli Etty teisel pool teed ja mees ei märganud teda.
„Oli see üldse Olavi? Äkki mingi sõber käis külas?“
Kirjelduse järgi sai ta sõbrannalt kinnitust.
“ Seesama pikk musklis mees neh.“
„No siis läheb mul raskeks. Sellist präänikut tahavad kõik naised!“
„Sa ei tea ju, keda tema tahab,“ andis Leanika hoogu ja julgust.
„Number sul on, helista talle.“

Kaval telefonikõne
Etty tegi kodus kange kohvi, istus mugavalt sohvale ja valis Olavi numbri. Kõnele vastati peale paari kutsungit:
„Kuulen.“
„ Tere Igor, sa ei tulnud täna trenni, juhtus midagi või?“
„Tere. Ei juhtunud ja ma pole Igor ka,“ vastas mahe tämber.
„Anna palun telefon Igorile, ma mures lausa,“ hämas Etty edasi.
„Te olete numbriga eksinud. Klahvid väikesed ja ma ise ka vahel toksin mööda. Head päeva!“
„Oota, ära pane kinni. Kui sa mul juba kuuldel oled, siis ütled äkki, kus elad?“
„Mis küsimus see veel on? Järgmisena uurite, et ega ma üüritulu ei saa?“
Telefon andis märku, et kõne oli lõpetatud.
„Sel päeval leppis Etty kaotusega, järgmisel võttis ta Olavi uuesti ette.
„Tere! Ega sa juhuslikult üüritulu saa?“
Mingil põhjusel hakkas Olavi naerma. Võis ka olla, et talle meeldis kiusaja hääl. Ettylt oli kordi küsitud, et miks ta erootikatelefonil raha ei teeni, sest nii seksikas hääl olevat.
Olavi lakkas teietamast:
„Kus trennis see Igor käib? Seal saame ilmselt arutada seda üüriteemat ka. Ja eeldan, et oled isegi sportliku vormiga.“
„No enam vähem jah. „Rammus“ käin, igal kolmapäeval ja reedel. Pean nüüd lõpetama, tsau.“
Etty meenutas, et mis nädalapäev üldse on. Jah, oligi reede ja väidetav trennipäev.
Leanikalt kuulis ta vaid tunnustavaid hõikeid, kui oma kangelasteost pajatas. Järgmiseks oligi vaja see klubi üles otsida ja end trenni registreerida.
„Kust sa üldse selle klubi nime võtsid? On meil üldse selline?“ oli Leanika murelik.
„Mingi artikkel oli Facebookis kunagi meie linna spordisõpradest.“
Nüüd tuli kahetseda ainult seda, et polnud enne jaanitulesid Olavit kätte saanud. Need toimusid järgmisel päeval. Nädalavahetusel jalutas ta taas Olavi majast mööda. Oleks olnud loomulik, et aias kasvõi grillitakse, aga kedagi ei paistnud. Hoov oli pühitud ja rohi lõhnas värske niitmise järgi. Alles nüüd märkas Etty, et aianurgas oli avatud uksega kasvuhoone.
„Oli see seal enne ka?“ meenutas Etty. Ju ikka oli, ega jaanipäeval keegi tomateid istuta.
Raadiost kostis taas Elmarit. Etty võitles kiusatusega hüüda Olavi nime ja ikkagi tuttavaks saada enne jaanituld, aga loobus.

Kumb on maksuametist?
Kolmapäeval läksid Etty ja Leanika trenni. Mõlemad oid teinud suuri kulutusi ja soetanud neoonriided. Ettyle need sobisid veatult, aga Leanika oleks vajanud oma ümaramale vormile tagasihoidlikumaid katteid. Aga trennid ju selleks ongi, et vormi saada.
Sel päeval Olavit polnud.
Etty oli juba helistamas ja uurimas, et kas juhtus midagi, aga sõbranna laitis mõtte maha. Õigesti tegi, kuna reedel oli mees platsis.
„Mis sa arvad, kui vana ta on? Uuris Etty Leanikalt ratast sõtkudes.
Peale mõningast piidlemist pakkus sõbranna 20+.
Neil vedas selles suhtes, et kohal oli üle kümne naise ja paar meest. Oli näha, et Olavi ei tundnud neist kedagi.
„Kas sa seda viimast külajuttu oled kuulnud?“ tegi Leanika suu lahti, et jätta mulje, et nendest pole küll keegi see ahistaja, kes üüritulust eemalehoidjaid jahib.
„Ma pole midagi viimasel ajal kuulnud. Räägi.“
„No jutud käivad, et Olavi olevat pedofiil, kes väikeseid poisse oma koju meelitab ja siis neid seal paneb.“
„Käi kukele! See pole võimalik. Ma iga jumala päev sealt majast mitmeid kordi mööda jalutanud. Täiesti vaikus on olnud. Või on poisikestel lutid suus?“
Mõlemad purskasid naerma. Nii kõvasti, et Olavi jättis kangi rahule ja vaatas nende poole.
„Leanika, sul on ka minu häälega sama kõla, hoia see nats madalam ainult.“
Ettyl tekkis mõte, et paneb sõbranna tanki.
„Mis ma selle häälega tegema pean? Sassis oled või? See pole karaokebaar.“
Etty valgustas sõbrannat ja see oli asjaga päri. Hetke pärast lõpetas ta väntamise ja vaatas Olavi poole.
„Ühesõnaga-sina oled mina. Oota nüüd, meelita ta kuidagi lähemale. Ma tahan ka vestlust kuulda.“
„Mida ma talt küsin esimesena? Et kas vastab tõele see pedofiilia värk?“
Mõlemad hakkasid jälle naerma.
„Napakas! Küsi, et kas ta üüritulu saab?“
Etty rääkis kogu legendi telefonikõnest Leanikale uuesti üle ja see hüüdiski mehe suunas:
“Halloo!“
Leanika poole vaatasid kõik kohalolija peale Olavi.
Esimene katse ikaldus ja nad väntasid edasi. Asja lahendas mees ise, kes astus nende juurde küsimusega:
„Tööajal viilite?“
„Viilime jah. Ma tahtsin küsida…“ üritas Leanika teemasse minna.
„ Et kas ma üüritulu saan? Ei saa. Kumb teist maksuametit esindab?“
„Mina, ikka mina,“ hõiskas Leanika ja esitas spontaanselt oma etteaste. Improviseerida ta oskas.
Olavi vestles põgusalt kaasa, kuid Etty ei saanud aru, kas Leanika meeldib kutile või mitte.
„Tänaseks aitab, kohtume kolmapäeval,“ sekkus ta igaks juhuks, kuna polnud välistatud, et energiline sõbranna napsabki Olavi endale.

Kas teil on mehed olemas?
Järgmistel päevadel Leanika muust ei rääkinudki, kui et Olavi on täpselt tema tüüp ja et ta alustas dieediga ja suitsetamist ka piirab ja ikka samas vaimus edasi.
„Armunud oled või?“ tekkis Ettyl sellest oma pilt.
„Muidugi olen. Sellised nägusad mehed ei vaata mu poolegi, aga Olavi vaatas otse silma. Issand, kui sügav pilk tal on. Nägin unes ka teda. Et võttis mind sülle ja kandis koduuksest sisse ja…“
„Segi oled või? Sind ei jaksaks keegi sülle võtta!“ läks Ettyl hari punaseks.
„Tema jaksab, vaata millised musklid tal on!“
„Unes jaksab, ilmsi küll mitte!“
„Ära ole teise õnne peale kadekopsik!“
Nende vestlus muutus nägeluseks ja päädis riiuga.
„Ma tuletan sulle meelde, et esindasid mind, mitte ennast,“ katsus Etty sõbranna maa peale tuua, aga see õhkus edasi vaid unelmate mehest ja selle silmadest.
Nädal aega nad ei suhelnud ja treeningsaali ei läinud. Nad poleks samasse ruumi mahtunudki.
Etty ootas Olavilt kõnet. Polnud vahet, kas temale või sõbrannale mõeldes, aga mingitki suhtlust.
Ta ei saanud aru, mis oli see X factor mehes, aga ta tundis, et tahab teda tundma õppida.
Uue plaaniga sobis suurepäraselt ka Leanika. Sõjakirves oli maha maetud ja koos alustasid nad Olavi maja jälgimist. Kuu ajaga oli asi selge. Külamutid võivad end põlema panna, mees oli korralik ja külalisi tal ei käinud. Ühel päikeselisel päeval ostsid nad grillimiseks vajaliku kraami kaasa ja läksid Olavile külla.
Mees oli parasjagu kasvumajas.
„Halloo, maksuamet siin, kas tomatitest tulu saad ja deklareerid?“ hõikus Leanika üle aia.
Olavi tuli muheledes ja avas värava. Õnneks oli tal grill olemas ja koos tegid nad mõnusa pikniku.
Räägiti halvustavatest juttudest kuni väikelinna poliitikani välja. Etty esines endiselt Leanika tugiisikuna. Mees suhtles mõlemaga sõbralikult ja tegelikult ka härrasmehelikult.
„Miks sul naist ei ole?“ uuris Etty mõtlematult.
„Ma olen teie ealine, kas teil on mehed olemas?“
„Otsingud käivad, kas tead,“ viskas Leanika nalja. „Sina jäid silma, kui aus olla.“
„Kas ka sinul?“ pöördus Olavi Etty poole.
Etty punastas.
„Et kas sina oled silmas või? Ei, minu jaoks on sõbrannade väljavalitud mehed kesksoost isendid.“
„Miks sul sõpru pole?“ uuris Leanika ja reetis sellega nuhkivad luureretked.
„Ma alles tulin sõjaväest. Mul on siin raske elada. Korraldan elu ringi.“
„Müüd maja maha või,“ oli Leanika kärsitu.
„Ei, isa tuleb varsti koju.“
„Kas ta vangi ei jäägi siis eluks ajaks või?“
Ettyl oli sõbranna taktitundetuse pärast piinlik.
„Ei jää õnneks. Pole vaja kõike uskuda, mis rahvas räägib. See inimeste lemmikkont, mida järatakse, ei ole nii magus, kui nad arvavad. Juhtum oli õnnetus.“
„Tänan, Olavi, et meid just usaldad ja avameelselt räägid. Me oskame seda hinnata,“poetas Etty.
„Aga kuhu sa elama kolid, kui saladus pole,“ ei andnud Leanika rahu.
„Ma lähen siit paarikümne kilomeetri taha maale. Meie perel on seal talu. Hakkan mahetoodanguga tegelema, masinapark on soetatud, ootan järgmise kevadeni, siis lumi läinud, isa kodus ja saan oma unistused täide viia. Viisin paberid EPA kaugõppesse, sain sisse ka.“
„Tallu on ju siis perenaist vaja, mina oleks käsi,“ jahvatas Leanika.
„Eks aeg näitab. Kas sööte veel või koristan ära? Tahaksin enne õhtut veel kalmistul käia lilli kastmas…“
„Ei, me koristame ise. Kui kuidagi oleks see mõeldav, tuleksin sinuga surnuaeda kaasa,“ võttis Etty ohjad enda kätte.
„Mis Igor sellest arvab, kui võõra mehega ringi jalutad?“ vaatas Olavi Ettyle silma.
See oli krahh. Igori nimega andis Olavi märku, et teab, kumb neist helistaja oli. Nii piinlik! Tulid ausate kavatsustega tema koju ja valetavad.
„Jah, muidugi võid tulla, kui sõbranna ei pahanda,“ lisas Olavi ja viis nõud tuppa.
„Mida sa omaarust teed?“ oli Leanika Etty peale ärritunud.
„Viin lõpuni selle, mida alustasin. Lihtne ju.“
Leanika kargas püsti ja tuiskas väravast välja.
Nende sõprus lõppes samal päeval.

Miks keegi kiirabi ei ­kutsunud?
Etty sai loomuldasa Olaviga lähedaseks. Imestusel ja imetlusel polnud piire. Ei olnud kahtlustki, et ta oli Mees suure algustähega. Aus, huvitav, hooliv. Nad kohtusid sageli ja lahus oldud ajal igatsesid kohtumist. Mõlemad tegid plaane kevadeks. See oli nagu Nende Loo alguspunktina paika pandud. Ise nad naljatasid, et kurameerivad kevadeni ja kui see katseaeg läbitud, pole kooseluks takistusi.
Jõulud on teadagi kingituste ja üllatuste aeg. Etty otsis Olavile parasjagu kingitust, kui nägi kaubamaja ees rahvahulka. Inimesed lihtsalt seisid ringis ja vahtisid. Etty trügis lähemale ja nägi maas lebamas Olavit. Mehe jalad tõmblesid ja kätega püüdis ta millestki märku anda. Inimesed lihtsalt jõllitasid.
„Kiirabi! Millal kiirabi tuleb?“ röökis Etty paaniliselt. Selgus, et seda polnud keegi kutsunudki. Etty valis numbri ja teatas kiireloomulisest juhtumist. Küsimusele, et mis juhtus, ei osanud ta midagi vastata. Inimesed olid vakka ja neilt ta ifot ei saanud. Kiirabi saabumise ajaks oli Olavi surnud.
Nende Loole ei antudki võimalust alata.
Juhtumile tõi selgust Leanika. Jälle küll linnalegendi näol, aga sedasi see asi ilmselt ka oli. Olavi oli tulnud grillibaarist lõunalt ja suundunud kaubamaja poole. Midagi ta ilmselt tee peal mälus ja õnnetul kombel tõmbas toidu hingkurku. Ettyl oli sama komme. Temagi jättis parema pala viimaseks ja kiirustas välja enne, kui suu tühi.  Ega Olavi kohe maha ei kukkunud. Algul üritas ise hinge lahti saada ja viipas inimesi appi. Miks aga mitte keegi abi ei osutanud, on kummaline.
„Miks keegi ei aidanud ega kiirabisse ei teatanud?“ küsis Etty Leanikalt.
„Mis sa ise arvad? Mõtle kui nigel reputatsioon tal oli. Terve linn kaagutas teda taga.“
„Sa ju tead, et see pole tõsi, mis linnas räägitakse,“ hakkas Etty nutma.
„Mina tean, aga teised lõhverdavad omasoodu.“
Leanika palju ei teadnud, teda ka oli hakatud vältima. Ju oli keegi midagi näinud.
Ega laulul „Depressiivsed Eesti väikelinnad“ vale sõnum sees olegi. Noor tubli mees sõna otseses mõttes materdati mutta põhjusel, et nende pere näis jõukam, kui kaaslinlastele meeldinuks.
Keda neist huvitab, et Olavil oli unistus, et tal oli armastus, et tal oli tahet ning jõudu olla tubli eesti mees.
„Äkki ikkagi oli pedofiil, äkki ikkagi tappis isa ta ema, äkki ikkagi pole kinnisvara soetatud ausalt?“
Mis sellest enam arutada? Pole inimest pole probleemi.

 

 



Vaadatud 2357 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
amira

allahu akbar!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi