Mänguri pihtimus: "Jätsin pokkerikire tõttu lapse pedofiilide küüsi!"

25.08.2019 21:40
Lauri Nokkur
Kommentaarid
0
Foto:

„See lugu ei tee mulle au,” ­ohkab mängurist Eesti mees Peeter, kes Riia kasiinos kogemata pedofiilsesse seltskonda sattus.

Peeter oli terve öö päeva mänginud pokkerit ühes Riia kasiinos. Hommikul kell 8 alustas, kui Riiga jõudis ja umbes kell 2 öösel sai raha otsa, nii et pidi kasiinost lahkuma. Telefon oli selleks ajaks juba laadimata ja kinni.
Tühja neist kõnedest, aga sellepärast pole loo juures ka ainsatki sündmuskohal tehtud fotot.
2.30 nägi Peeter väikest tüdrukut, nii umbes 10 või 12 aastat vana. Tüdruk näis üksi, aga polnud üksi, teda saatis midagi eskordi laadset – mees ja naine ees, üks mees tüdrukust mõni samm taga.
Peetri jaoks oli sel hetkel tähtis, kas nelik tuleb ära, mõtted pool kolm Riias eskordi saatel liikuvast lapsest jõudsid pähe viitajaga. Siis, kui oli hilja.

Midagi on väga valesti...
Vaikselt jõudis Peetri pähe mõte, et midagi on valesti. Laps vanema kõrval öösel koju tõttamas – okei, kellel ei võiks juhtuda hilist tulekut sünnipäevalt või reisilt või kust iganes. Aga laps oli näiliselt üksi, kuid tegelikult eskordituna?
Edasi läks veel kummalisemaks. Pargi veerde oli pargitud auto. Tüdrukut saatev mees suunas autole taskulambi valgusvihu ning hoidis seda hetke paigal.
Autost väljus mees, rääkis tüdrukut saatvate täiskasvanutega paar minutit juttu ning läks eskorditava tüdrukuga tagaistmele.
Mees ja naine taandusid autost mõned meetrid eemale ja jäid ootama.
Mida tegi Peeter? Tuhlas veidi eemal oma taskutes ning kui leidis seal käkrunud viiekümneeurose, kiirustas mängima tagasi. Tung võita oli meeled vallutanud ning kummaline situatsioon meenus talle alles hiljem.
Siis olid kaardid juba jagatud, kuid lauale nad Peetri poolt jäidki. Noormees tormas välja, kuid võõras seltskond oli juba lahkunud.
Kui eesti mängur taipas, mida ta oli arvanud näinud olevat, jäi ta ööpäevaks passima. Ainult telefoni ja rahakoti tõi kasiinost ära. Kuid midagi ei juhtunud ja tüdrukut ta rohkem ei näinud.

Tundmatu laps ei anna rahu
Riias on Peetril ajada mitmeid asju ning öine park koos väikese tüdrukuga ei hajunud mehel meelest. Ikka katsus ta oma hilisõhtused käigud Bastejkalna pargist läbi sättida.
Kolm nädalat hiljem nägi ta sama last uuesti, saatjaks samad täiskasvanud. Peeter varjus pargis oleva vabaõhulava nurga taha.
Seekord kohtuti ühe vanema mehega, kes eskordile vastu tuli. Taas mõni minut juttu ning edasi oli suund ühine. Saatev mees hoidis tüdrukut randmest, nii et seda võiks nimetada pigem talutamiseks kui jalutamiseks.
Vanem mees, kes neile parki vastu oli tulnud, sisenes tüdrukuga pargiveerel olevasse majja. Peeter läks ja uudistas, see oli apartmendihotell Origami, aadressiga Blaumana iela 9 (pildil).
Umbes tunni pärast tuli tüdruk välja ning Peeter nägi, et ta on nutnud.
Miks Peeter politseisse ei pöördunud? Eestlane tunnistab, et esimeses episoodis oli politseiauto sealsamas lähedal, patrull pidanuks nägema sama, mida temagi. Kas ei näinud või tahtnud näha, seda mees ei tea. Aga seda usub Peeter küll, et politsei ei peaks teda usaldusväärseks tunnistajaks.
Mõnda aega hiljem nägi Peeter sama seltskonda sama tüdrukuga samas pargis veel üks kord. Eestlane tegi strateegilise vea ning üritas lapsega silmsidet saavutada. See ei õnnestunud – ta jäi silma hoopis last saatvatele täiskasvanutele ning imelik nelik hajus pimeda pargi kõrvalteedele.

Kohtumine ja peks
Rohkem Peeter väikest tüdrukut ei näinud. Halastamatu mängukirg viis ta mõne aja pärast jälle kaardilauda.
Seal jäi Peetrile silma aga ebamääraselt tuttav sõbraliku olekuga vanem mees. Võttis veidi aega, enne kui eestlane taipas – just see mees käis tüdrukuga öösel Origami apartmendis.
„Mees oli meeldiv ja sõbralik nagu jõuluvana – nii diileri kui ka kaasmängijate suhtes. Kuni meie pilgud kohtusid ja ma sain aru, et ka tema on mind näinud,” jutustab Peeter.
Juba järgmisel päeval sai kuriteo ohver hoopis Peetrist. Mees läks vaksalisse kiirustades läbi tunneli, kui neli-viis tundmatut ta vastu seina lükkasid ning kiiresti ja igati professionaalselt läbi peksid.
„Hoobid tulid ribidesse ja kõhtu, kõik käis väga kiiresti. Kui nad edasi olid läinud, lamasin maas käkras ja mõtlesin, et suren,” meenutas peksasaanu.


NB! Kui see lugu peaks äratama mõne õiguskaitseorgani esindaja tähelepanu, on Peetri kontaktid toimetuses ootel.

Vaadatud 2101 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi