Mees esimeses vestluses: „Armastus on luksuskaup...!”

17.10.2021 22:35
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
0
Foto:

Kohtusin selle mehega tänu tema ilusale hallitriibulisele kassile. Veini juues hakkas avanema maailm, mida ma enne poleks oletadagi osanud.

Koputus uksele. Avasin ukse ja mu ees seisis rõõmus Stavros roosikimbu ja veinipudeliga. Olin ootamatust külalisest suisa jahmunud, ent suutsin ta ikkagi külalislahkelt tuppa kutsuda.
Vabandasin segaduse pärast köögis. Osundasin köögilauale, kus kuhi kladesid, pilla-palla igasuguseid pabereid täis märkmeid, pastakaid ja takkaotsa veel räämas kohvitass. Seljas mingi põrutavalt maitsetu kodukleit.
Stavros vaatas seda tohuvabohu aga särasilmi, ulatas mulle lilled ja pani veinipudeli kolksuga märkmepaberite vahele. Ta pilk liikus köögis kiiresti ringi ja sõnas, et tunneb head supilõhna. Tõepoolest, pliidil podises mu lemmiksupp seljanka.
Lükkasin kiiruga kladed ja paberiposu kokku, viisin need külalistetoa lauale. Võtsin veiniklaasid ja katsin laua.
Mu küsimuse peale, kuidas ta mu üles leidis, pahvatas mees laginal naerma. „Elan ju siinsamas nurga taga,“ kostis ta, „siinkandis tunnevad ju kõik kõiki.“

Hämmastavalt osavõtlik suhtumine
Stavrosega kohtusin hiljuti Alexi Sevastaki tänaval tema maja ees. Nägin küll, et üks vanem mees nõjatus aiamüürile, kuid ei pannud teda eriti tähele. Mu tähelepanu köitis hoopis halli-musta triibuline kass, kes mulle meenutas valusalt aasta tagasi kolimisega mu kaduma läinud kassi. Seisatasin ja  hüüdsin „Triibu!“, kass heitis mulle kiire ehmunud pilgu ja jooksis kibekiiresti prügikonteinerite taha peitu.
„Tema on minu kass ja ta nimi on Prestüllis,“ kuulsin karedavõitu mehehäält. Vanem mees, kortsulise näo ja sõbraliku naeratusega oli ennast sirgu ajanud ja kutsus viipega mind lähemale. Rääkisin talle oma kassi kaotusest, kuid jutt läks muudelegi teemadele ning mind hämmastas mehe osavõtlikkus ja huvitav sõnapruuk. Kes ta selline on, mõtisklesin, kui hüvasti jätsime ja ma edasi mereäärse supermarketi poole sammusin.

Armastus kui keeruline maa
Stavros õpetab Karlovasi ülikoolis filosoofiat. Talle meeldivad ta verinoored õpilased, kellest mõnigi olevat juba silmapaistev.
„Milline siirusmeri lainetab iga päev loengutel su ümber!“ rääkis Stavros õhinal, siis vakatas ja lisas: „Aga aeg paraku kujundab nad ümber nagu meid kõiki. Ja eks ole ka saatusel omad äraarvamata plaanid.“
Kurvaks oli ta läinud, kui rüüpas veini ja rääkis oma lemmikõpilasest Marinusest, kes vanusele vaatamata näis talle hingesugulane ja seda suhet noore üliõpilasega selgitas ta mulle kuhugi mõttesse vajunult. Ta ütles: „Vanus polegi tähtis. Tähtis on vaid see, et oled nagu ühe parve lind.“
Marinust põgusalt tundes küsisin noormehe käekäigu kohta ja sain teada, et Marinus on abiellunud neiuga, kelle nimi on Alexandra. Võpatasin, sest just oma kunagise noore üürniku Alexandraga saimegi ühes Kampose baaris tuttavaks Marinusega, kes seal teenis suvel kelnerina taskuraha.
Stavros muutus kidakeelseks, sest midagi selles Marinuse ja Alexandra loos teda ei rõõmustanud. Küll ta vaatas nagu midagi otsides mu köögikappide rida, siis kõheldes oma käsi laual, suutmata sõnu kokku seada. „Armastus on üleüldse üks väga keeruline maa,“ sõnas ta mulle lõpuks teraselt silma vaadates. „See on müsteerium. Armastus on luksuskaup.“

Naine kui läbimata ülikool
Olin üllatunud nii paljudest definitsioonidest armastuse kohta, et oleks tahtnud kohe pastaka ja märkmepaberi haarata, et need fikseerida.
Pärast mõningast vaikimist julgesin küsida Stavroselt, et ilmselt on temagi oma elus armastanud naist.
„Kuidas muidu!“ hüüdis ta reipalt, aga siis jäi jälle mõttesse. Tasahaaval püüdis ta mulle selgitada, et mõnedele ammustele mälestustele tuleks läheneda aegapidi, mitte rutata.
Siis, nagu oleks talle meenunud midagi, sõnas: „Mu elus oli tõesti üks naine kui Harvard – ta tegi must selle, kes ma praegu olen. Ta andis mulle tohutu õppetunni. Kahjuks ei läbinud ma seda niinimetatud ülikooliaega ettevaatlikult ja sain oma vitsad.“ Seda ütles ta juba naeratades.

Elu täis üllatusi
Supp oli söödud. Vein joodud. Päev hakkas hääbuma.
Stavros tõusis, tänas viisakalt vastuvõtu eest. Ta seisis uksel tunnistades, et minu kui sulenaise maailm suutis teda virgutada ja et minu korteri õhkkond  oli hea.
Tagantjärele pean tunnistama, et mullegi mõjuvad taolised ootamatud segadused nagu ootamatud külalised väga virgutavalt.
Tore, et elul on ikka üllatusi varul!



Vaadatud 935 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Jäta kommentaar
Korda turvakoodi