Mehed veinilauas „Erakordne naine pole kunagi normaalne!”

26.12.2021 23:30
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Meeste omavahelistes juttudes tuleb teemaks igasuguseid asju, kuid armastusest rääkida on kõige keerulisem.

Päikselisel varahommikul helistas Vangelisele Kampose kalarestorani omanik Panos. „Kebi ruttu kohale, mul ukse lukuga suur jama.“ Panose häälest kostus Vangelise kõrvu ahastavaid noote.
Vangelis ei pärinud midagi, riietus kiiresti ja pakkis oma tööriistakohvri. Teadagi mis nende lukkudega, ühmas ta minekul. Enne veel hüüdis oma naisele Silale kööki, kuhu läheb ja miks. Sila noogutas mõistvalt ja jõi edasi oma hommikukohvi.
Vangelis andis mootorrattale tuld ja oli peagi Kamposes. Panos seisis närveldades restorani terrassil ja viis Vangelise restorani tagaukse kaudu aeda, kus aprikoosid särasid täies ilus kolmel puul.
„Oleks vaid asi ukselukus,“ kähistas Panos. „Vaata sinna!“
Vangelisele avanes kummaline ja samas vapustav vaatepilt.
Maja tagapoole WC aken oli avali ja sealt küünitas välja Panose pontsaka koka Maria pool keha. Maria oigas valust, halas, paludes jumalat appi. Naine ei saanud edasi ega tagasi, ta oli jäänud akna pihtide vangi.

Naise puusad olid sinikaid täis
Panos selgitas olukorda. Maria, kes varahommikul tööle tuli ja WC.sse läks, ukse sulges, kuid seda enam lahti ei saanud, otsustas akna kaudu  välja pugeda, aga keha tagapool vedas alt.
„Jube lugu,“ oli Panos meeleheitel. „Kokal ju töö kõik tegemata.“
Vangelis kratsis kukalt pidades aru, kustkaudu tegutsema hakata. Aga sedamaid oli otsus ka küps. WC aken sai paraku kannatada, ka kokk Maria puusad olid järgmisel päeval  valulikud ja sinikaid täis, aga ukselukk sai niks-naks korda tehtud.
Panos pistis Vangelise tasku pisku raha, ulatas talle suure koti külmutatud kaladega, lisaks juurvilju ja oma aia ilusaid aprikoose. Vangelis viis need koju, laotas köögilauale ja märkas heameelega, kuidas Sila silmad rõõmust särama lõid. „Olgu Panosel veel palju rikutud uksi!“ hüüdis naine naerdes.

Nagu hall hunt oma sõprade seas
Lõuna veetis Vangelis oma sõprade Ivailo ja Panagiotisega lähedal asuvas kodubaaris nagu ikka, laual joogid ja suupisted. Seal istusid nad pea iga päev oodates igalt päevalt pisutki lusti.
Vangelis oli oma elukorraldusega harjunud. Hommikul käis tavaliselt tööl. Ta oli väikese pagaripoe omanik Karlovassi ­äärelinnas, kuid ega ta seal enam palju kaasa rääkinud – Sila jäi haigeks ja äri võttis üle tütrepere. Vangelis käis lihtsalt kontrollimas, kas äris on kõik korras ja kui midagi oli vaja kuskilt poodidest kohale toimetada, siis tegi seda ise.
Vangelis oli sõprade seas ­ainuke hall hunt, kes suurt lauas suud ei pruukinud, ei pajatanud oma pereliikmetest ja ega eriti ka muust. Aga ta kuulas sõprade arutlusi kõrvad kikkis ning püüdis ära mõistatada, mis nende ütluste taga peitus.
Baar oli sageli rahvast pungil, enamjaolt kõik omakandi inimesed, aga jutusumin oli ühel hetkel nii suur, kõik rääkisid korraga ja Vangelisele jäi sageli arusaamatuks, kas keegi üldse kedagi kuulas. Õnneks polnud aga kellelgi kuhugi ruttu, nii et oli mõnus istuda baaris oma sõpradega ja tuttavatega.
Panagiotas ei väsinud kiitlemast, et pensioni­iga on nagu naudingute eldoraado. Mis tal viga hõisata, mõtles Vangelis, Panal ju kõva pension, sest oli omal ajal linnas tähtis kuju.

Naine, keda ta ei mõistnud, kuid armastas
Räägiti ka noorusaastate hoogsusest, et mis nad siis kõik tegid ja korraldasid, aga seda vihuti. Naistest räägiti vähe. Pana mainis ükskord, et erakordne naine pole iialgi normaalne, aga kui palju selliste naiste pärast ette võetakse ja tehakse. Vangelis jäi mõttesse ja piidles sisemiselt võbisedes lähedal oleva Minimarketi poole, kus istus kassas tema nooruse armastus Vasilisa. Naine, keda ta ei mõistnud, kuid armastas. Nüüd nad kohtusid pelgalt vaid poes kuidagi kurvapoolselt ja heldinult.
Jah see ammune elualguse üürike romanss jäi nende mõlema südamesse. Aga noorus oli möödas. Elus on teadagi riukalikke teid ja koridore, ütles Pana ja patsutas Vangelisele lohutuseks õlale. Üldiselt baaris sõbrad armastusest ei rääkinud. See oli meeste jaoks kõige raskem pusle.
Ivailole meeldis rääkida hingest. Ta uskus igavesse ellu ja ütles ikka, et hing saab tugevust kaotustest, hinge ei puuduta materiaalsus. Vangelis ei mõistnud Ivailo mõtisklusi, aga tahtis väga mõista. Aga mida ei mõista, seda ei mõista.
Aga igakordsel kohtumisel oma kauaaegsete sõpradega leidis Vangelis, et tema sõbrad on kuidagi ebaharilikud. See meeldis talle, see viis ta kodu poole rõõmsamalt ja kui ta märkas oma maja koduaknas sumevalgust, tõi see talle naeratuse näole. Ja parima enesetunde tuhinas avas ta oma koduukse.

Hea naisega räägid nagu iseendaga
Köögilaua taga istus näoga sooja kolde poole Sila, pusides oma süles heegeldust. Pliidil ootasid meest soojad kalakotletid, ahjukartulid ja magusad pirukad. Mis sa veel hing tahad!
Kui Vangelis sõi, tuli naisel lõpuks sõnad õigesse järjekorda seada ja pärida, kus mees käis, mida tegi, keda kohtas.
Vangelisel oli natuke raske seletada, kuidas üks asi teise järel juhtus, aga hakkama ta sai. Silaga rääkides proovis Vangelis ka rääkida nagu iseendaga, et kõik saaks selgeks. Nii raske kui see ka polnud.
Ja kui öösel kerkisid taevasse miljonite tähtede hõng, oli Vangelise hing rahus.
Kui hommik koitis, astus Vangelis uude päeva kindla teadmisega, et kõik läheb korrapäraselt.



Vaadatud 1120 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
kreeka e

mis jama ma nüüd siit lugesin? kes sellist suudab kirjutada? arusaamatu milleks sellist p-ska üldse avaldada.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi