Ravitseja Jaanika Gross sõlmib lahti sisemisi pusasõlmesid
Jaanika on õppinud, et siin maailmas tuleb esikohale asetada iseennast, oma tervist ja heaolu ning alles siis kõik muu. Paraku ta õppis seda liiga hilja, kui oli oma tervise juba kaotanud, kui olid tekkinud pöördumatud tagajärjed. Ta jäi pimedaks. Saatus oli aga helde ja kinkis talle suurepärase ande näha nähtamatut ja aidata inimesi.
Jaanika on õppetunni eest lausa tänulik. Ta õppis elama oma haigusega, mitte seda ignoreerima või üle tähtsustama. Tema elutahe ja sisemine rõõm on nii suur, et seda oleks patt jagamata jätta.
Inimeste üks ja võib-olla ainus eesmärk on olla õnnelik. Mida teha, et õnne ja rahulolu saavutada?
Tänaseks olen ma jõudnud arvamusele, et õnnelikuks olemine ei saagi olla omaette eesmärk või tuleks lahti mõtestada selle mõiste sisu. Muidugi olen ka mina oma elus tajunud täiesti üheselt äratuntavaid õnnehetki, mis on küll põgusad, kuid samas sõnuseletamatult õndsalikud, milles puudub sündmustik, aeg ja ruum, on vaid mõni viiv kestev taevalik olemine. Ma isegi ei kujuta ette, et see saaks olla permanentne seisund. Küll aga küsisin aastate eest eneselt, et mis on ühe sõnaga öeldult minu jaoks kõige olulisem? Vastus oli minus olemas - hingerahu oli see sõna. Sama meelt olen tänaseni. Hingerahu ja sisemine tasakaal, mis baseerub maandusel ja sisemisel vabadusel. See on kui oleksin puu, mille juured on sügaval maas, toetades puud altpoolt ning ladvad on vabalt pürgimas taevasse. Juuri ja võra ühendab tugev tüvi, mis peab vastu elukatsumustele nii tuules kui tormis.
Eelmisel suvel käis Eestis esinemas üks minu lemmikmuusikuid, maailmakodanikust kitarrist Estas Tonne. Käisin tema kontsertil ja hiljem kuulasin temaga salvestatud saadet "Hallo, Kosmos". Tema vastus küsimusele mis on õnn, tekitas minus täieliku äratundmise. Ta leidis, et õnn ei saa olla alaline seisund, kuid on suurepärane tunne, kui julgeme iseenda vastu olla ausad, aktsepteerides end just sellistena kui oleme. Jah, me kõik teeme vahel vigu, teeme mitte just alati parimaid valikuid ja otsuseid, kuid meil on tunduvalt lihtsam iseendaga läbi saada, kui suudame ka endid vaadelda läbi aususe ja tõepeeglite, läbi armastuse, hoolimise ja maskideta oleku, julgedes näha seda, mis on, mitte otsida vigu ja õigustusi sellele, mida pole.
Mis on siis elu mõte sinu jaoks?
Elu mõtte üle mõtisklesin palju aastaid tagasi peale seda, kui lühikese aja vältel olin kaotanud oma ema ja elukaaslase. Hakkasin sama küsimust esitama oma lähedastele ja sõpradele. Sain erinevaid vastuseid, kuid enamus neist ei kõnetanud mind. Lähemale aitas mu ammune sõbratar, kellega oleme koos olnud lasteaiast saadik. Tema vastas, et elu mõte on lapsi kasvatada. Ma vastasin, et see on hea mõte, kuid kõik inimesed pole lapsevanemad ning see ei saa olla nende elu mõte. Sel hetkel ei saanud see olla ka minu elu mõte, kuna mul polnud sel ajal veel lapsi. Vastuse, mis mind tõeliselt kõnetas ja rahuldas, sain oma loova mõtlemisega kunstnikust vennalt, kes vastas: "Elu mõte on õppida tingimusteta armastust ehk agapet." See oli minu jaoks seeme, mille olin valmis oma hingeaeda külvama, idandama ja oma hoole all kasvatama viljakandvaks puuks. Tänasel päeval on minu jaoks mõlemad vastused sobilikud: emaks olemine on mu elu üks suurimaid naudinguid ja rõõme. Suures plaanis jätkan teekonda agapesse, mille oluliseim osa on maailma, inimeste, sündmuste, olukordade omavaheline hinnangute- ehk kriitikavaba vaatlemine ning seoste nägemine ja mõistmine.
Aga mida tähendab vaimsus sinu jaoks?
Minu arvates ei saa vaimsust elu tervikpildist lahutada, see on pigem elamise viis ehk üks osa kogutervikust. Ma pean end tavaliseks inimeseks, kuigi nii nagu iga teinegi, olen ka mina üks ja kordumatu. Võib-olla pisut erinevaks teeb mind füüsiline mittenägemine ja teisalt mõnevõrra suurem tundlikus ja mentaalne nägemine, kuid oma elulaadilt ja -käsitluselt ma ilmselt väga palju ei eristu. Vähemalt mitte neist paljudest, kellega mina suhtlen ja paralleltelgedel kulgen. No ja päris kindlasti ei rõhuta ma oma vaimsust, ei pea end teistest ei paremaks ega halvemaks. Ma söön tavalist toitu. Ma pole taimetoitlane, kuid juba palju aastakümneid tunnetan oma keha ja sedagi, mida mu organism teatud aegadel eelistab, mida tuleks vältida. Ma pole kaasa läinud ühegi toitumisalase moevooluga, kuid mingeid põhitõdesid olen teadvustanud ja sobivaid neist ka omaks võtnud koostöös isikliku keha tunnetusega. Ma pole ka täiskarsklane, kuid teadlikult tarbin puhast vett. Naudin oma kodukandi allikal käimisi, millest on kujunenud omamoodi väike rituaal, mille käigus suhtlen ka allikahaldjatega jm. Meelsasti olen ja liigun looduses, eriti metsas. Naudin häid kultuurilisi üritusi. Meeldib suhelda sõprade ja lähedastega, kel sarnane maailmatunnetus ja-käsitlus ning kes jagavad sarnaseid elu põhiväärtusi. Samas pean ise end vägagi kahe jalaga maa peal olevaks inimeseks, kes saab piisavalt hästi hakkama praktiliste eluprobleemide lahendamisega ja kellele pole võõrad inimlikud mured ja rõõmud. Vaimsus loob avarust ja toetab usku nii iseenda võimetesse ja oma võimaluste rakendumisse, aga ka usku jumalasse. See kõik loob omakorda võimaluse elada sisemises harmoonias ja tasakaalus nii, et elu on põnev ja mänguline, harmoonias looja ja universumiga, harmoonias inimestega meie ümber.
Nii et usud ka jumalat?
Neid asju, millesse ma usun, on palju. Näiteks usun ma inimlikku headusesse. Ma usun, et kui igaüks meist otsustab, et temast sõltub, milliseks kujuneb elu maakeral, kas kurjus hävitab elu või võidab inimlik arukus, siis me kõik võime elada rahus ning harmoonias koos arusaamisega, et elu on ennekõike andmine, mitte võtmine. Ma ei usu, et kurjus võidab ja hävitab elu maakeral.
Selle kohta on hästi öelnud Niel Wolche: Miski ei kahjusta inimmehhanismi, meie organeid, seda bioloogilist maja, kus me elame, nii kiiresti ja põhjalikult kui lahendamata negatiivsed mõtted ja tunded, mida me endaga kaasas kanname mingist minevikuhetkest, mis meie meelest määratleb ära, kes me oleme ja mis meist saab. Üks esimesi samme tervikliku elamise suunas on andestamine. Elu on andmine, mitte võtmine.
Ja Tagore on öelnud, et iga sündinud laps edastab sõnumi, et jumal pole veel inimestes pettunud.
Arvata on, et inimestel on muresid. Milliste muredega inimesed ravitseja poole pöörduvad?
Olen inimeste aitamise ja tervendamisega teadlikult tegelenud viimased 18 aastat. Läbi nende aastate olen ise teinud läbi väga suure sisemise arengu ja seda paljuski tänu oma aitajatele ja õpetajale, aga ka neile inimestele, kes abisaamiseks on minu poole pöördunud.
1998. aastal õppisin massööriks. Samal suvel viis elu mind kokku astroloog Andres Klemetiga, kes tegi mulle individuaalse sünnikaardi. Mingil hetkel tõlgendas ta sünnikaarti ja ütles: teil, Jaanika, on omapärane võime läbi kätega tegutsemise, läbi kätega puudutamise kanaldada universumi infot alla maale ja muuta see inimestele mõistetavaks. Olin suures hämmingus just ajastusest, mil see teadmine mulle anti. Ma ei saa öelda, et koheselt midagi muutus, kuid üsna pea, kui minust sai koolitatud massöör, hakkasid juhtuma asjad, mida mul esialgu väga raske mõista oli. Infovoog, mis läbi mu käte voolas ja silme ette manatud sai massaaže tehes, oli hulluksajavalt tihe. Nii tegin ma palve, et see infovoog peatuks ning hakkaks avanema tasapisi ja nii, et ma suudan seda vastu võtta, integreerida mõistmisesse ja sealt edasi edastada inimestele jne.
Esialgu käisidki inimesed massaažis ja just nende hädadega, millega ikka massööri poole pöördutakse. Hiljem see areaal laienes. Tänasel päeval ma klassikalist massaaži üldreeglina enam ei tee, küll hõlmab aga üks osa vastuvõtust energeetilist massaaži, mis vormilt sarnaneb pigem reiki puudutusega. Samas on sel muidugi omad nüansid ja erinevused reikist, mida ma ka paarikümne aasta eest põhjalikult õppinud olen, kuid mida järjepidevalt ja teadlikult ei praktiseeri. Küll aga toimub tervenduse ajal biovälja puhastus aga ka n-ö mustrite muutmine, kus töötan kanalina, suutes kontaktis inimese hingega samal ajal jälgida toimuvat. Suur osakaal on dialoogil minu ja abipaluja vahel, kuna vestluse käigus saan ma ülevaate inimese hingepildist, et siis üheskoos üles leida valupunktid, mida nimetan lihtsamalt ka pusasõlmedeks, et need siis üheskoos lahti harutada ja seejärel terve ning rahulolevamana edasi minna.
Loomulikult tulevad paljud inimesed tervisemuredega, kuid tänasel päeval ka suhteprobleemidega, mis puudutavad nii partnerlust, vanemaid, tööandjaid jm. Väga paljud on jõudnud olukorda, kus nad mõistavad, et endist viisi enam ei taha, kuid uutmoodi veel ei oska elada ega tegutseda ehk siis otsivad oma elu mõtet, võimalusi sisemiseks kasvamiseks ja edasiliikumiseks jne. Üheskoos siis püüamegi kaardistada olukorda, milles inimene on täna, mis osised tema elus on hästi ja mille nimel tasub pingutada. Mulle endale meeldib väga indiaanirahvalt pärit vanasõna: "Meie elu on kingitus suurelt vaimult. See, kes meist saab, on meie kingitus suurele vaimule." Mina tõlgendan seda nii, et me kõik saame oma sünniga kaasa palju kingitusi: andeid, võimalusi, väljakutseid, kuid kui palju me neist kingitustest avame, lahendame, kasutusse võtame - vaat see sõltub juba meie elamise julgusest, tahtest, seiklushimust jm. Paraku pole elu alati meie vastu lapsepõlves ja varases nooruses liig armuline olnud ega julgusta meil arendama oma potentsiaale, andeid ning me läheme lukku valeuskumustest a´la: mul on elevant kõrvale astunud ja ma ei oska laulda, olen käeliselt nii andetu, olen nii loll ja koba jne. Kui suudame lahti lasta neist väärastunud mõttemustritest, on elu oma võimalustega hoopis värvilisem ja mitmekesisem ja sedakaudu küllap meile kõigile võimalusterohkem ja imelisem.
Kas nn nõia ja maagi poole pöördutakse viimases hädas või ka ennetuseks?
Ma ei oska üheselt sellele küsimusele vastata, sest küllap igal on oma suhe ja suhtumine maagia, nõidumise, ennustamise jm. müstilise ja esoteerilisega. Siiski arvan, et pole ju erilist põjust maagiast otsida abi, kui kõik on hästi: on hästitoimiv partnerlus, on rahuldustpakkuv töö, on selle eest saadav piisav tasu jne. Pigem otsitakse abi vahel lihtsalt uudishimust ja igavusest. See kehtib vast nooremate kohta. Mäletan ka ise, kuidas teismeliseeas tundus ülipõnev taldrikut keerutada, pasjanssi laduda jm, kuid ei usu, et kuigi tõsiselt sellesse suhtusime ja mäletamist mööda piirdus asi vaid mõne järgiproovimise korraga. No ja veel ehk otsitakse abi siis, kui olukord pole ehk veel päris lootusetu ja depressiivne, kus ei suuda enam millessegi uskuda, vaid siis, kui tunneme valmisolekut ja/või vajadust. Näiteks oleme üksi, kuid soov luua suhe, luua perekond on paisunud nii suureks, et ka üldiselt mõistuspärased ja pragmaatilised inimesed on valmis tegelema maagiaga, et kutsuda oma ellu kaaslane, kellega luua lähisuhe, luua perekond. Ma arvan, et see on täiesti normaalne ja kui palve tuleb südamest, siis usun selle toimimise võimalikusesse eeldusel, et sellesse panustatakse piisavalt hingejõudu ja asi ei piirdu vaid lihtviisilise tahtmisega. Rahamaagiaga on võib-olla pisut teisiti: ma armastan öelda, et maailmas on energia jäävuse seadus, mis minu tõlgenduses tähendab seda, et nii palju, kui sa panustad, saad sa ka vastu. Me ei saa ju tahta lihtviisiliselt suurt rahamassi, et siis lihtsalt tarbida ja lustida ilma, et ise midagi panustame ja loome või aitame luua, et maailmast saaks parem paik meile kõigile. Loomise viisid ja vahendid on muidugi erinevad, kuid eesmärk siiski sarnane.
Kuidas ja keda saad aidata ja keda mitte?
Esimene oluline komponent on inimese enese julgus tunnistada, et ta vajab abi ja/või veidi toetust ning nõu. Järgmisena on hea, kui tal on tunnetus, äratundmine, et kes võiks olla see inimene, kelle poole ta oma palvega soovib ja julgeb pöörduda, et oma muret jagada ja abinõu küsida. Kui abipaluja ja minu kui aitaja vahel on tekkinud usalduslik side, siis tavatsen ma alati öelda: töö tellija materjalist ning alati on eelduseks koostöö, kus mina ei saa kunagi ja mingil juhul võtta vastutust enda kanda. Nii nagu valik, nii ka vastutus jääb ennekõike abipalujale. Minu jaoks teeb olukorra lihtsamaks see, et ma olen iseendale teadvustanud: ennekõike on see koostöö inimese ja looja vahel ning mina olen vaid kanaliks, kanaldajaks ja vahel tööriistaks. Loomulikult ma vastutan oma osa eest ses loos, aga ma ei esita nõudmisi, ei pane peale kohustusi ega kontrolli. Vahel paluvad inimesed mul vaadata nende tulevikku. Sellega on aga nõnda, et me elame ajastul, mil toimuvad väga kiired muutused ja inimeste täna tehtud valikud mõjutavad homseid, ülehomseid valikuid ning nendest sündinud tulemusi. Samas siiski on võimalik vaadata häid potentsiaale, julgustada inimesi käima oma teed, kus hing tunneb rahuldust vabadusest ja loovusest, mida me küllap kõik ihkame tunda ja nautida. Palju sõltub ka inimese avatusest ja tahtest ning julgusest oma ellu muutusi paluda. Tegelikult pean tunnistama, et ma enamasti naudin koostööd oma hoolealustega ja eriliselt rõõmustan, kui näen, kuidas nad julgevad õide puhkeda, julgevad tiivad välja sirutada ja üha kõrgemalt vabadena lennata. Ja mis veel: iga siia ilma sündinud laps, kelle emme on vajanud natuke toetust ja abi, on mullegi kui väike kingitus me ühisest tööst tema emmega, vahel ka issiga.
Millised on su peamised tõed või tõekspidamised?
Ma ise nimetan neid põhiväärtusteks, mis moodustavad elu kandetalad. Need kandetalad saame me küllap suures osas kaasa oma lapsepõlvest, oma kodust ja perekonnalt. Kuid elu jooksul on mõnedki põhitõed veidi ümbersõnastatud või on lihtsalt neid talasid üha selgemaks ja säravamaks lihvida tulnud. Paljud mulle omased põhitõed on muutunud trafaretseteks, sest tunduvad sõnades väga lihtsatena, kuid minu jaoks pole nad kaotanud oma sisulist väärtust. Näiteks: Ära tee kunagi teistele seda, mida sa ise ei taha tunda ega kogeda. Suhtu austusega täiskasvanutesse/eakatesse inimestesse. Maa on antud meie kasutusse, antud rendile ning meie kohus on see edasi anda järgmistele põlvedele sama puhta ja hoolitsetuna, kui oleme meie selle saanud. Mida külvad, seda lõikad. jne.
Ma arvan, et suurem osa inimesi teab neid lihtsaid tõdesid, kuid kui palju me mõtleme, seostame neid iseendaga ja kui palju ka tegelikult järgime neid lihtsaid arusaamasid ja seda eriti praeguses, tohutu infotulva ajastul.
Ma ise olen teadlikult hoidunud end uputamast sellesse meeletusse infotulva, mis meid ümbritseb läbi meedia, vahel ka läbi inimsuhtluse jm. Olen teadlikult järjest enam hakanud nautima üksiolemist vaikuses, et paremini tunda oma tundeid, mõelda oma mõtteid ning sedakaudu saama järjest paremat ja tugevamat kontakti iseenda ning omaenese algallika kaudu ka loojaga, jumalaga.
Sinu elu parim õppetund?
Mulle tundub, et elu ongi üks suur õppimine. Ma siiski ei arva, et õppimine peaks tähendama alalisi keerukate ülesannete täitmist, probleemide lahendamist, raskuste ületamist, karmasõlmede lahtiharutamist, vaid õppimine võib tähendada näiteks sedagi, et kui väärtustame piisavalt iseennast, siis loob see eelduse , et ka teised hakkavad meis nägema meie väärtusi, mitte puudusi. Õppimine on sageli lihtsate elutõdede läbitunnetamine, mis annab kogemuse ja kogemus omakorda mõistmise. Vaadake, kui tihti me oleme kriitilised iseenda suhtes. Vähemalt olen seda mina olnud iseenda suhtes. Ühel hetkel aga hakkasin taipama, et kuidas see enesekriitilisus mind ahistab, madaldab ja pärsib mu loovust, elurõõmu, mängulisust. Hakkasin siis end lihtsalt jälgima ja analüüsima, kuidas ma mingites olukordades reageerin ja käitun ning hiljem karme enesehinnanguid annan. Tasapisi aga hakkasin end nendest hinnangutest vabastama. Ennekõike tähendas see minu jaoks, et julgesin olla iseenda vastu aus, aktsepteerisin seda, mida tegin, aga püüdsin õppida ka uutmoodi iseendasse suhtuma. Seda võib nimetada ka lihtsamalt: muutsin oma käitumismustreid. See on olnud väga tänuväärne õppimine, millest suurt rõõmu tundsin ja tunnen tänini.
Samuti naudin oma õppetükke tervendajana. Ka siin on olnud siseheitlusi, kus ma nii mõnelgi korral olen peljanud väljakujunenud tervendusviisidest edasiliikumist uutele radadele. Viimati toimus see umbes aasta tagasi. Teadsin, et pean rada vahetama ja uuenenud kujul oma võimeid kasutama, kuid ma ei tundnud end kindlana ja nii tundus vanaviisi jätkamine turvalisena, kuigi oli minu jaoks vägagi kurnavaks muutunud. Mu oma keha oli lõpuks see, mis mind pööret tegema sundis. Korraks haigestusin väga tõsiselt, mis mind hirmutas aga samas ka teadlikumaks tegi, et tõepoolest vanaviisi enam ei saa jätkata. Suvel taastusin ja puhkasin, sügis kujunes n-ö õppe- ja praktikaperioodiks ning selle aasta algusest sain taaskord unedest selged suunised ja julgustuse, et nüüd saan ja võin täiskäigul uuenenud teadvustasandilt ja võimekuselt jätkata. Seda ma ka teen!
Mida ise enda abistamiseks teed kui tuju on nullis?
Selleks on erinevaid võimalusi, millest oluliseim on time out ehk et hüppan hoorattalt maha ja võtan aega iseendale, et aru saada, miks juhe on kokku jooksnud ning mida ma selle lahtiharutamiseks parimal võimalikul moel teha saan. Vahel aitab pikk ja põhjalik väljamagamine, üksiolemine, jalutuskäik Kadrioru pargis, mille ääres ma elan, matk piki merekallast või hoopiski metsa. Vahel on hea mõneks ajaks kusagile kaugemale sõita. Mul on selleks suurepärane paik Pärnumaal Jaagurannas, kus elab ka mu väga hea sõber, kelle juures saan end maha ja peale laadida. Ka head kultuurilised üritused on hea vaheldus. No ja päris kindlasti aitavad sügavamad pilguheidud iseendasse, oma tõeliste vajaduste kaardistamine ja selgeks mõtlemine. Selleks omakorda on hea arutada asjade üle mõne tõeliselt mõistva ja toetava sõbraga. Mul õnneks mõned on.
Kui sa peaks end muusikaga võrdlema, siis milline muusikastiil sa tahaksid olla?
Tegelesin aastaid ja jõudumööd veel tänagi Gabriela Rothi loodud viie rütmi tantsuga. See koosneb viiest lainest: voolamine, katkendlikkus, kaos, lüürika ja vaikus. Minu absoluutne lemmik on voolamine aga ka lüürika. Kui peaksin valima, siis oleksin voolamine, mille elemendiks on Maa. See hõlmab ka muusikastiililt ühest küljest hoogsust ja rütmi, kuid on samas tasakaalustatud ja maandatud. See mulle sobib.
Nimeta kolm asja, mida armastad.
Oma tütart ja emaksolemist, eestimaist suve ja päikest, head seltskonda, head toitu ja head seksi ning need kõik kolm võivad ühe päeva sisse mahtuda.
Nimeta kolm asja, mida vihkad.
Silmakirjalikust ja inimlikku pahatahtlikkust, hoolimatust, sõda ja terrorismi jt inimlikusevastaseid kuritegusid ning igatsorti vägivalda.
Kui nüüd pisut naljaga küsida, kas sa oled vahel mõelnud, et tahaksid olla natuke rikkam või natuke ilusam?
Ei oska öelda. Mitte, et ma end väga kauniks ja laitmatuks peaksin, kuid ma olen rahul iseendaga sellisena nagu ma olen. Rikkusega on umbes samuti - igapäevaseks eluks mul enamasti rahalisi vahendeid jagub ja niikuinii tuleb teha ju valikuid. Üleliia snoobe asju ma üldiselt ei vaja ja liigne glamuur on mu meelest väsitav. Oluline on, et mul on kodu, mida ma tõeliselt hindan ja armastan ning mis mulle ja mu tütrele väga oluline on.
Samas tuleb tunnistada, et mul on tõepoolest mõned vägagi kõrgelennulised unistused, mis nõuavad suurt materiaalset investeeringut. Samas tean, et kui mu unistus realiseeruks, siis nõuab see omakorda väga palju aega, pühendumist ja energiat, et unistused omakorda toimiksid ja teeniksid mitte niivõrd mind, vaid selle kaudu saaksin ma veelgi laiapõhjalisemalt teenida inimesi ja luua neile lisavõimalusi ning väärtusi. See unistus puudutab ühe väga väsinud, kuid imeilusa maja restaureerimist ja käivitamist. Samas tunnistan, et ma usun oma unistuste realiseerumise võimalikusesse. Iseasi, millal see toimub.
Mida soovid inimestele öelda?
Lühidalt võiks öelda: kõik pole kuld, mis hiilgab. Seda ka vaimses maailmas. Seepärast soovitan olla hoolikas ja tähelepanelik ennekõike iseenda suhtes enne, kui otsite tõde väljaspool ennast, enne kui sukeldute tundmatutesse vaimsetesse praktikatesse, lasete oma elu juhtida kellegil väljaspool iseennast, usaldamata omaenese kõhutunnet, omaenese intuitsiooni ja vaistu, mis meid kõnetab, kui vaid peatume hetkeks, et seda kuulata. Keegi väljaspool meid endid ei tea paremini, mida me tõeliselt vajame ja soovime oma hingearenguks ja terviklikumaks ning harmoonilisemaks eluks. Jah, kindlasti vajame me vahel toetust, nõu ja õpetajaid, kuid ükski inimene pole kõiketeadev jumal ning seepärast pole vaja ka ühtegi inimest jumaldada. Kindlasti on palju neid, kellele saame elus olla tänulikud, kes meid inspireerivad, kes juhatavad ja toetavad aga oma elu ning valikute eest saame vastutada vaid meie ise.
Lõpetuseks tsiteerin veidi üht oma lemmikautorit Paulo Cuelhot raamatust "Portobello nõid":
Inimesed loevad palju nõidadest, haldjatest, üleloomulikest asjadest, lastest, kellesse on pugenud kurjad vaimud. Vaatavad filme rituaalidest, kus kasutuses pentagrammid, mõõgad, vannutamine. Väga hea, kujutlusvõimet on vaja töös hoida ja inimesed peavad teatud etapid läbi käima. See, kes ei lase ennast eksitusse viia, astub ühendusse Traditsiooniga.
Tõeline Traditsioon on see: õpetaja ei ütle kunagi õpilasele, mida tuleb teha. Nad on kõigest reisikaaslased, kellel mõlemal on see kõhedusttekitav "imelik tunne", seistes vastamisi pidevalt muutuvate aistingute, avanevate horisontide, sulguvate uste ja järvedega, mis meid vahel teelt eksitavad, teelt, mida ei tohi ületada, vaid tuleb läbi käia.
Õpetaja ja õpilase vahel on ainult üks erinevus: esimene kardab natuke vähem kui teine. Niisiis, kui istutakse laua või lõkke ümber juttu ajama, võib kogenum küsida: "Miks sa seda ei tee?" Ta ei ütle kunagi: "Mine, ja sa jõuad sinna, kuhu minagi," sest iga tee on erakordne ja iga saatus individuaalne.
Tõeline õpetaja äratab õpilases julguse oma maailm tasakaalust välja viia, ehkki temagi on tundnud hirmu asjade ees, mida on leidnud, ja tunneb veelgi suuremat hirmu selle ees, mis teda järgmise kurvi taga ootab...
Greta Kaupmees