Naine sõbratarile: “Sekspartnerite arv on ju ainult number… Või pole?”
“Tunnen end praegu nagu mingi lipakas…” ohkab Moonika meie vestluse alguses, endal pisar silmanurgas.
Moonika ja tema kallima Aivari vahel on tekkinud keerulised vastuolud. Põhjuseks on asjaolu, et naise minevikus on märksa enam seksuaalpartnereid kui mehe omas.
Ometi oli kõik alanud väga kenasti. Moonika oli hiljuti saatnud universumisse soovi enesele hea püsipartner leida, ehk lausa abikaasa. Ta ise nimetab oma soovi manifesteerimiseks ning uskus siiralt, et just nii õigeid mehi leitaksegi.
Pettuda tal ei tulnud. Tutvumine Aivariga jättis algusest peale südamesoppi tunde, et see mees on eriline ning võiks Moonika jaoks palju tähendama hakata.
Suure poe teenindusjuhina töötav naine oli näiteks väga liigutatud, kui mees talle hilisõhtul tööle vastu tuli. Või kui mees sai aru, et päev otsa palju suhelnud naine vajab esmajoones rahu ja mõnd ilusat elamust, olgu siis muusika või füüsiliste helluste kujul.
“Nii tore mees…” säras Moonika pärast Aivariga tutvumist.
Mõned kuud hiljem aga pärlendavad naise silmades pisarad.
“Ma suutsin kõik ära rikkuda…” nuuksatab ta.
Saatuslikud sedelid
Ka too kurb ja ebaõnnestunud õhtu, mille pärast Moonika pisaraid valab, algas tegelikult igati kenasti. Klaasikese veini ja südamest südamesse juttudega.
Kuidagi liikus vestlus selleni, millist suhteelu enne teineteisega kohtumist on elatud. Ja kui palju teisel enne nende kohtumist mehi või naisi on olnud.
Lepiti kokku, et kumbki kirjutab oma numbri paberile, murrab selle kokku ja annab teisele. 29aastane Moonika ei tundnud hetkekski, et tal võiks olla millegi pärast põdeda või muretseda.
“Eriline meestekütt pole ma kunagi olnud. Nunn ka mitte. On olnud mõned pikemad suhted, mõned lühikesed ja mõni juhukas ka. Kõigil ju on?”
Kui aga Moonika voltis lahti Aivari paberi, nägi ta seal numbrit kolm. Tunne polnud korraga üldse hea.
Pilk Aivari näole tekitas veelgi halvema tunde. Mehe pilgus peegeldus – vähemalt Moonika arvates – kõigepealt uskumatus, seejärel kurbus.
“Jah, me olime koos hommikuni. Seksisime ka. Aga midagi oli korraga väga teisiti. Oleksin tahtnud Aivariga sellest rääkida - midagi selgitada… aga ei suutnud selleks õigeid sõnu leida.”
Kui mees hommikul vara-vara, varem kui oma tööpäevahommikutel tavaliselt, minema kiirustas, mõtles Moonika spontaanselt – kas nüüd ongi kõik.
Järgmisel päeval andis mees teada, et maal elaval emal on tema abi vaja ning et ta võttis kaks nädalat puhkust ja sõidab ema juurde. Mobiililevi on seal kehv, nii et Moonika ärgu pahandagu, kui telefonitsi kätte ei saa või vastus meilile viibib.
“Meiliga saatis teate… Ja isegi ei öelnud, mis see on, milles ema kaks nädalat abi vajab,” ohkab Moonika. “Varem oli meil ikka kombeks kõik isiklikud asjad kohtudes või telefonis või videos läbi arutada. Väga kummaline ja valus tunne oli…”
Ajal, mil me vestleme, on Aivar ema juures. Moonika teab, et too elab Võru- ja Põlvamaa piirialal, kuid ei tea, kus täpselt. Mees pole seal nende suhte jooksul käinud ja koos oli plaanis minna alles suvel.
Kas tõesti mees põgenes?
Moonika tunnistab, et on täiesti nõutu. Mehele helistades on telefon väljas. Üle paari telefonisõnumi ja meili pole naine tahtnud saata.
“Jah, ma tegelikult olen meeleheitel, päriselt ka. Aga ma ei taha seda talle näidata,” ütleb naine ning lisab, et kuna minevikku muuta ei saa, siis tal nagu polegi midagi teha.”
Moonika on nüüd päris kindel, et selliseid tõehetke-mänge ei tohiks suhtes olles üldse teha.
“Kus mu mõistus oli?” nuuksatab naine. “Ma tõesti siiralt arvasin, et see on ainult number, mis ei näita inimese ja tema isikliku väärtuse kohta mitte midagi.
“Pealegi… minu arvates mul polnud üldse suur skoor. Kust mina pidin teadma, et Aivaril, kes on minust veel kaks aastat vanem ka, on voodisse jõudnud suhteid olnud ainult kolme naisega…”
Nüüd aga on Moonikal häiriv mõte igal ajahetkel kriipimas – kui naisel on olnud 15 sekspartnerit rohkem kui mehel, kas naine on siis mehe arvates kuidagi kerglane? Ehk lausa lipakas?
“Tunnistan ausalt, et see kisub kohati kinnisideeks. Vaatan filme ka selle pilguga, et oot – palju sel tegelasel võiks varasemast elust voodikaaslasi olla. Tobe minust, tean ise ka! Aga ma olen Aivari põgenemise–- sest, olgem ausad, seda see ju on! – üle nii kurb, et ma käitungi sellepärast tobedalt.”
Jääb üle vaid Moonikat lohutada. Kui ta Aivarile oma endiste suhete pärast ei kõlba, polnud too Moonikale üldse õige mees.