Nõiad, prokurörid ja külanaised uurivad lapse mõrva. Kes vassib?

29.09.2019 22:20
Lauri Nokkur
Kommentaarid
2
Foto:

19. septembri ­„Selgeltnägijate tuleproov” tõi küllap pisaraid paljudesse silmadesse – nii valus oli käsitletud teema.

12. detsembril 1972 kadus Kilingi-Nõmmel teise klassi laps Mari. Toonane kriminaalkroonika annab ühese kinnituse, et lapse vägistas ja mõrvas katlakütja Eduard Kukk. Siinkirjutaja on seda lugu omal käel pisut uurinud ja erinevalt nõukogudeaegsetest uurijatest ja prokuröridest, nendes järeldustes nii kindel pole.
Kas selgeltnägijad suudavad vanast õudusloost leida uusi aspekte? Kas Kilingi-Nõmme elanikele meenub ehk veel midagi, mis omal ajal on jäänud välja ütlemata?

Kadunud lapsest
Väikesest Marist, kelle elutee nii traagiliselt katkes, räägitakse Kilingi-Nõmmel eranditult head. Mari oli väike, kleenuke ja elavaloomuline 2. klassi tüdruk, kelle koolitee möödus igal hommikul teenindusmajast. Tegemist polnud kõrvalise kohaga ning inimesi oli näha liikumas õhtutundideni. Seda imelikum tundus tüdruku kadumine.
Kuigi nii kohutavatest sündmustest tol ajal avalikult ei kõneldud, oli see traagiline sündmus erand.
Linnas toimusid läbiotsimised nii majade seest kui väljast – polnud ühtegi hoovi, keldrit ega kaevu, kust tüdrukut ei otsitud.
Mari matustele kogunes terve linn. Kuna laipa polnud, ning oli põhjendatud kahtlus, et see oli katlas tuhaks põletatud – oli avatud kirstus Mari foto, tema lemmiknukk ning pisut tuhka.

Kohast ja võimalikust mõrvarist
Aga kõigepealt taustast. Kilingi-Nõmme on väike koht, kus enam-vähem kõik tunnevad kõiki.
Võõraid võetakse sõbralikult vastu, aga uuselanikke mitte. Eduard Kukk oli Kilingi-Nõmmel uus, paar aastat tagasi sinna kolinud. Lisaks oli ta küürakas, osades meenutustes ka veidi nõrgamõistuslik. Samas klatšiti, et mees olla miilitsate koputaja – mis jälle nõdrameelsusega väga kokku ei käi.
Üks on igatahes kindel – Kukk kohalikele ei meeldinud. Sahistati ka, et ta jälitab ja magatab naisi ning ostab neile asju. Ühele ostnud koguni mopeedi... Ning ehkki ei magatamine ega asjade ost pole kuritegu, ei ole keegi, kes siinkirjutajale neid lugusid rääkinud on, nimetanud ühtegi nime. Nii et välja tuua ühtegi naist, kes küüraka Eduardiga käinud oleks, me tänapäeval siiski ei saa. Muidugi pole see kinnitus, et neid seepärast olemas pole... Teisalt aga on alati leidunud ka liishaaveleid, kes veidi lihtsameelseid mehi paari paituse ja kallistuse eest meeleldi lagedaks teevad...
Fakt on aga see, et ükski kohalik loojutustaja pole viidanud olukorrale, kus mõni mees, vend või isa oleks Kuke peale vimma kandnud – mõnele naisele või neiule sobimatu lähenemise eest. Nõuka-aegsed mehed aga selliseid asju naljalt andeks ei andnud.



Kukke uuriti kui seksuaalmõrvarit
Nõukogude miilits tegutses sellistes olukordades väga suure pinge all. Kadunud laps oli kõrge prioriteetsusega juhtum, mis ei tohtinud mingil juhul avastamata kuritegude sahtlisse jääda.
Saati veel, et mõned aastad tagasi oli kadunud väike Dagmar, kelle saatusest miilitsad midagi ei teadnud – teine kadunud laps oleks nii prokuratuuris kui ka miilitsas kõrgemate ülemuste toolid kõvasti kõikuma pannud.
Toonane peaprokurör Heino Tõnismägi oli üks neist, kes ränga mõrva järel kindlasti midagi tegema pidi. Ja tegi ka, või õigemini küll, tehti tema käsu järgi.
Tõnismägi teab detaile, mida väidetavalt on ülekuulamistel rääkinud Eduard Kukk ise. Et mees, kes tundis tüdruku vanemaid ja last ennast, kutsus lapse katlamajja ning palus tal tooli peale ronida ja üht näitu vaadata.
Seisis laps toolil, oli ta seksuaalroimarile kerge saak. Jäi vaid kinni hoida, rõivad seljast rebida... ja jõhkratele instinktidele voli anda. Viimase vaatusena laps tappa ja siis (tükkhaaval?) katlas põletada. Viimane ei juhtunud samal päeval, vaid päev hiljem.

Ent tunnistus võidi ka välja peksta...
Kohutava loo õõvastavad üksikasjad toetuvad siiski vaid katlakütja tunnistusele. See omakorda tekitab küsimusi. Oli mees normaalmõistusega ja võimeline koputama, poleks ta aga ometi vägistamist omaks võtnud – seda on põletatud laiba korral võimatu tõestada.
Oli Eduard Kukk peast puudulik, on kogu plaan samuti kuidagi savijalgadel. Liiatigi pole meenutajatel ainsatki juhtumit rääkida, kus Kukk mõnele lapsele ebasündsa sõna või teoga lähenenud oleks.
Jääb lisada, et nõukogudeaegse miilitsa töövaramusse kuulusid nii tunnistuste väljapeksmine kui ka elektrišokid.
Veidi imelik ja üksildane mees, kes palju ei vaidle, võis olla uurijatele nagu lotovõit. Liiatigi olid kohalikud lahkesti nõus tema vastu tunnistama.
Näiteks, et Edukard Kukk tegelenud jälitamisega. Üleküsimistel selgus siis, et armastanud teine vahel katlamaja juures väljas seista ja inimesi vaadata. Oli siis tegu vajadusega värske õhu järele või inimeste vaatlemise sooviga, on tagantjärele raske öelda, ent ümbruse vaatamine ja kaasinimeste jälitamine on siiski erinevad teod.
Kuidas uurijad üldse Kukeni jõudsid? See selgub nii siinkirjutaja kui ka TV3 tööst – kohalikud naised rääkisid, et äkki see mees...
Samad kohalikud naised olid ka Selgeltnägijate Tuleproovi ekspertide rollis. Ikka selle baasilt, mida nad mitukümmend aastat tagasi ise arvanud ja oletanud olid.

Kui see polnud Kukk, siis kes?
Sellele küsimusele jääb aga kahjuks vastamata. Teada on, et Eduard Kukk oli võtnud katlamajas ette põhjaliku suurpuhastuse ja – taas kohaliku vanadaami sõnul, kes toona teenindusmajas noor juuksur oli – käinud sealt ka valgendit küsimas.
Seda seostatakse mõrvaga. Samas oli katlamees Kukk saanud hiljuti enne seda noomituse, et katlamaja on kasimata.
Kohalikud on rääkinud, et toona köetud katelt eriti suure hooga ja „toad olnud kohe väga soojad”. Ja kõrbenud inimliha lehast räägitakse ka. (Otsekui, eks ole, oleks korraga kõik suured eksperdid, kuidas see õigupoolest lõhnama peaks.)
On fakt, et uurijad korjasid kokku kogu katla all olnud tuha ja sõelusid selle põhjalikult läbi. Väidetavalt leiti sealt Mari koolikoti pannal, vihikuklambreid ning luuosakesi. Sealt pärines ka tuhk, mis Mari ärasaatmisel kirstus nuku ja pildi juures oli.
Luuosakeste DNAd eelmise sajandi 70ndatel loomulikult ei uuritud. Väärib ka märkimist, et katlamaja uksel takistas võõraste sisenemist üksnes roostes sildike „Võõrastel sissepääs keelatud”, ent reaalselt võinuks sinna siseneda kes tahes.

Mis Kukest edasi sai?
Toonaste raamatute andmetel polnud teekond süü omaksvõtust surmanuhtluseni kuigi pikk ning katlakütjast seksuaalmõrvar sai oma teenitud karistuse.
Kilinginõmmekad sahistavad, et äkki ikka ei saanud – koputaja ja miilitsa kaastöötaja ju ometigi, nagunii mõeldi „oma mehe” aitamiseks midagi välja.
Siinkirjutaja rõhutab – seesinane kirjatükk pole katse Eduard Kukke postuumselt rehabiliteerida, küll aga püüd näidata, et ka lahendatud kuritegude puhul võib õhku jääda terve rida küsimärke.

Selgeltnägijate kirjeldused on lünklikud
Selgeltnägijate Tuleproovi osalised said kinnise ümbriku Mari portree ja matusepildiga. Selle võis avada, kuid avamine polnud kohustuslik.
Võte võeti üles kurikuulsa katlamaja ukse juures. Mida esineja edasi, seda enam hakkas tulema vihjeid kadunud tüdrukule. Esimesed katsetajad jäid toppama 14. või 18. sajandisse. Tore oli jälgida, kuidas eksperthindajad arutlesid – „Ei, see on küll jama, ma tulin siia 66ndal ja midagi sellist pole siin olnud...”
Veel pakuti välja, et keldris olla manustatud solgitud alkoholi või et seal hargnes „meeleheitlik armastuslugu”, kus „üks oli ühel ja teine teisel pool akent”.
Kes selgeltnägijaist tundis vere, kes suitsu lõhna. Kes elas matusepilti nähes läbi isiklikku valusat leina, kes teadis, et kurjategija tundis oma teo üle suurt uhkust ega tahtnud „tüdruku hinge lahti lasta”.
Kohalikud eksperdid jälgisid toimuvat ja jagasid omavahel ja televaatajatele muljeid, teades näiteks täpselt, et „Jaa, ta tahtis teda vägistada!” või et „Ei-ei, midagi niisugust siin küll ei toimunud.”
Igatahes saabus pärast kohutavat kuritegu Kilingi-Nõmmele vaikus. Järgmine laps kadus sealkandis aastal 1998, linnulennult paarkümmend kilomeetrit Mari kadumiskohast eemal. Siis läks kaotsi viieaastane Riina Randmäe, kelle laipa pole samuti leitud.

Vaadatud 1598 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
onux

selle looga meenus üks asi mees sai Surma nuhtluse aga teda maha ei lastud vaid tuttav kohtas teda hiljem u10a.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi