Õde venna sõbratarile: „Abielu viskas ta kõrgusest rentslisse...”

31.10.2021 22:30
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
2
Foto:

Armastusest filosofeerida armastav Stavros oli piisav põhjus, et tema õega suheldes püüda mehe kohta rohkem infot saada.

Stavrose ja Eleni maja ees seisin ma kimbatuses, sest ei teadnud, kustkaudu siseneda, kuhu koputada või on kuskil uksekell. Pean tunnistama, et pole eriti käinud kreeklaste kodudes, kohtumised on leidnud aset mujal, enamjaolt söögikohtades, baarides, rannas.

Ainus kinnine uks avatud majas
Sel päeval astusin Alexi Sevastaki tänava poole arglikult, seljakotis valge lemmikvein ja enda küpsetatud õunakook.
Seisin kohmetult värava ees ja korraga astus minu poole aiasügavusest mererohelises pikas kleidis vanem naine, viipas käega ja tuli naeratades väravat avama.
Astusime mööda kitsukest plaatidega teed, mida palistasid viinamarjaväädid  piki kivimüüri ja andsid sellele väiksele alleele meeldivat jahedust kuumal suveõhtul.
Maja ilusam pool avanes tagaaia poolt, kus kasvasid sidruni-, aprikoosi- ja granaatõunapuud. Siin-seal lokkas punane ja helelilla bugenvilla, pottides palju lõunamaiseid lilli ja maitsetaimi. Naabri aiast müüri tagant väändus Stavrose aeda viigimarjapuu, mille annid potsatasid ka Stavrose aeda.
Sisenesime majja ja jõudsime avarasse söögituppa, mille keskmes püüdis pilku suur marmorplaatidega ümmargune söögilaud.
Kolme trepiastme kõrguselt avanes maja köök. Ruum lõhnas köögi laual olevate aiasaaduste järele ja mõjus oma sisustusega elegantselt. Tooni andsid kreekalikult ilusad köögi­kapid ja maitsekalt valitud puugravüürid ja natüürmordid seintel. Majas oli teisigi ruume, ja üks neist avaldas mulle muljet kõiki seinu maast laeni katvate raamaturiiulitega.
Üks uks jäi meile aga siiski suletuks. Seal puhkas migreeni­hädas Stavros.

Maja kui armsa venna kuningriik...
Kui Eleni lauda kattis, rääkis ta oma majast, mida on korduvalt ümber ehitatud ja põlvest põlve edasi antud. „See on Stavrose kuningriik. Siin on alles kõik tema lapsepõlve kuningriigi tumepruunid uksed.“ Ta viipas käega kahele uksele ja pidin tõdema, et ka minu Agion Apostoloni tänava korteris on ka täpselt sellised uksed.
Lauale asetas Eleni kotletivaagna, kreeka salati kausi ja juustutaldriku. Otse kuumalt pliidilt tuli hõrk pastaroog. Asusime sööma ja juttu ajama.
Eleni oli lõpetanud Karlovasis kokanduskooli ja seda oli igati tunda laual olevast.
Mina sõin, tema rääkis.
Stavrose ja Eleni vanemad lahutasid, Stavros jäi isa uude perre ja Eleni ema juurde. Kui nende isa ootamatult suri, oli Stavros sunnitud majast lahkuma, sest isa uus naine Stavrost ei sallinud. Nii said õde-venda kokku ema juures, kes töötas Karlovasi haiglas õena ja aitas lastel lõpetada koolid.
„See oli imetore aeg,“ meenutas Eleni, „käisin alatasa tema toas, et vestelda kõigest. Eriti palju rääkisime luulest – mul on sest ajast veel alles mu esimesed luuletused kokaretseptide raamatu vahel. Vahel istusin vennaga öösiti terrassil ja imetlesime taevatähti. Need on mu mälestustes siiani nii suured kui kreeka pähklid. Need olid mu elus paradiislikud ajad.“
Siis Eleni tõusis, avas akna ja aiast hoovas söögituppa aialõhnu. Kui ta tagasi laua taha toolile istus, olid ta paksud mustad kulmud murelikult kipras.

... ja abielu kui tema allakäik
„Kui Stavros lõpetas ülikooli,“ jätkas ta, „läks mu vend omal käel elama ja abiellus ilusa noore naisega rikkast perekonnast. Ta naine Leda oli tol ajal tuntud siinkandis kui kuulus meestemagnet. Olime emaga väga mures, sest teadsime – möödapääsmatut vältida ei saa.“
Korraga kostus väljast märga sahinat. Meie silmad lõid särama, sest esimene vihm üle pikkade kuumade suvekuude trummeldas terrassile. Tormasime õue­trepile, valmis jooksma sooja suvevihma alla. Kaugusest sähvis äikest ja tasast müristamist.
Tagasi toas istudes rääkisime tühjast-tähjast. Siis aga võttis Eleni taas üles oma venna abielusaaga lõpuakordid.
„See abielu oli Stavrose elus kui tuulispask, see käis tast hooga üle, visates ta kõrgustest rentslisse.“

Mees nagu hämar suletud kapp
Eleni vaikis, vaatas mõtlikult akna poole, mille tagant oli vihmasabin vaibunud. Siis pea­aegu sosinal andis ta mulle teada, et ta oli sel ajal Stavrose kõrval, andis talle nõu, et vend laseks sel kõigel endast üle libiseda, et kõigest peab elus üle saama. Julgust ja kangekaelsust peab jaguma. Kõik halb peab muutuma heaks. Ja nii tekivad elus uued mustrid.
„Kuidas siis edasi läks?“ ­küsisin ka sosinal.
Eleni jäi mõttesse, siis aga ütles, et ta venna elu on tema jaoks hämar. Nagu suletud kapp. Aga aeg-ajalt olevat vend vägagi optimistlik, tundes oma töö ja õpilaste vastu suurt huvi ülikoolis. Vahel tabavat Stavrost küll intelligendile omane peataolek, otsustusvõimetus, aga ikkagi jõuab ta filosoofiaprofessorina  positiivsetele järeldusteni, et kedagi ei tohi süüdistada oma elu ebaõnnes.

Õde ei rääkinud enesest midagi
Kui olin juba väravas, et lahkuda, sõnas Eleni, et Stavrosel on praegu ülikoolis askeldusterohke aeg. Pinged olevat nii suured, et tal olevat raskusi end tööks häälde seada.
Koju jõudes ühel hetkel küsisin endalt, et mida ma siis õieti Elenist teada sain. Eks see jääb­ki ka lugejale mõistatada. Igatahes leidsin mina, et maailmas on väga vähe tõeliselt häid kohtumisi ja üks neist oli just see seal Alexi Sevastaki tänava majas, kus elavad koos Stavros ja ta õde Eleni.



Vaadatud 1276 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
joosep

liiga luhike

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi