„Palun minu matusel kirstu mitte avada!”

Olmetrauma tagajärjel hambad kaotanud naist ootas pikk ja võimatult valus teekond naeratuse taastamiseni.

Gillike armastas alati naerda sedavõrd avalalt, et tema kohta sobis ütlus “naerab suu kõrvuni”.
Palju kordi oli ta saanud meestelt komplimente ja naised uurisid, et kas tõesti on enda hambad. Olid omad. Ta ei rääkinud kellelegi, kui palju kordi ta elu jooksul on pidanud hambaarste külastama. Tegelikult polnud tal geenidega kaasa saadud midagi head, mis puudutab juukseid, küüsi ja hambaid. Hea väljanägemise taga oli järjepidev hoolitsus, mis võttis tema sissetulekutest suure osa, ent asi oli seda väärt.
Ühel päeval, kui Gillike pesi maja teisel korrusel asuvas vannitoas juukseid, helises allkorrusel telefon. Ta ei hoidnud seda kunagi läheduses, mobla oli timmitud valjuks. Gillike kruttis oma märjad juuksed pealaele kokku ja tõttas keerdtrepist alla. Šampoonisegust vett tilkus trepiastmetele. Kuna ka käsi oli märg, libastus ta nii õnnetult, et sõitis kandadel otsejoones vaheplatvormile. Seal tegi ta pöörde, põrkas näoga vastu käsipuud ja seejärel kuklaga vastu aknalaua serva ning see oli viimane asi sel kiirel teekonnal, mida ta mäletas.
Kui pilt ette tagasi tuli, lebas ta endiselt, aga selle vahega, et juuksed olid kuivanud. End püsti ajades vaatas Gillike kella, see näitas südaööd. Algul ei saanud ta arugi, et õnnetusel olid palju suuremad tagajärjed, kui valutav kukal ja lõhkised huuled. Suus keelt liigutades selgus, et tema esihambad olid saanud nii suure matsu, et kiikusid suus. Järgmisel päeval arsti külastades tuli hoop. Hambaid ei saanud päästa ja need tõmmati välja. Tagantjärele mõeldes oleks ehk mingi muu lahendus ka leitud, kui ta oleks teise arsti toolile istunud, aga temaga läks sedasi.

Lootus naeratuse ­tagasiostmisele
Pool aastat kandis Gillike ajutist proteesi, mis oli vastik ja tüütu. Peale igeme paranemist ja erinevate kliinikute külastamist langetas ta otsuse – uued hambad tulevad implantaatidega.
Operatsiooni päeval tegi ta viimase selfi ajutise proteesiga ja läks oma naeratust tagasi ostma. 4000 eurot oli ta juba kliinikule üle kandnud ja arsti poolt määratud esimese antibiootikumi tabletigi alla loputanud. Ta oli rahulik ja peaaegu õnnelik. Selles väikeses ja hubases hambaravis oli väga sõbralik vastuvõtt ning peale röntgeniskäiku sätiti lamamistoolil paras asend. Kohe tuli ka tohter. Just selline enesekindel ja usaldusväärne mees, kes teab ja oskab. Ülesvõtet uurides teatas too, et puurib implantaatide jaoks ülemisse lõualuusse neli auku. Õde rahustas naeratades, et patsient ei tunne midagi. Algas tuimestussüstide tegemine. Neid oli palju ja torked valusad. Pididki olema, Gillike oli ennegi neid saanud. Edaspidise pea kolme tunni jooksul kirus ta end mõttes, et miks ta ometi ei küsinud anestesioloogi võimalust. Kui ta esialgu ainult kuulis neid puurimisi ja ülepuurimisi, siis pikapeale hakkas ta ka valusähvakuid tundma. Kui ta vaid oleks aimanud, et see protseduur on nii piinarikas, oleks ta soovinud ravi etappide kaupa. Tal oli puhkus ja aega laialt käes.
Millalgi viidi ta uuesti röntgenisse, ent midagi oli teisiti, kui pidanuks. Uuesti tooli ja uuesti puurima. Õde puhastas suud verest ja süljest ning kui arst vajutas kinni ka nina, tekkis lämbumistunne. Gillike siputas nagu agoonias, kuid arst surus ta jõuga paigale. Kuidagi nad teineteisest aru said ning töö jätkus. Uus röntgen näitas, et kruvid on lõpuks lõualuus õigetes kohtades. Algas õmblemine. Selle aja peale oli tuimestuse mõju olematu. Arst oli väga hoolikas ja pisteid tegi palju. Kõik torked registreerusid valusalt, aga valmis see töö sai.
Taksoga koju sõites luges Gillike ettekirjutisi. Kõiki ta ka hoolega kodus järgis. Öö möödus valuvaigisti abil, aga hommikul ärgates ehmatas end peegli ees kangeks. Nägu oli tundmatuseni paistes. Gillike tellis takso ja sõitis arstile näitama. Õde imestas, et oi, miks nii on, kõik läks ju hästi. Sama mainis ka arst ja pakkus haiguslehte. Seda polnud puhkuse tõttu tarvis.

Õudusunenägu ja ­vaikimiskohustus
Kodus hambakliinikuga sõlmitud lepingut uurides leidis ta punkti: „Patsient on teadlik tüsistuste võimalustest ja suhtleb ainult raviarstiga. Kolmandate isikute teavitamine on keelatud.“ Tuli veel hulga punkte, mis kõik viitasid sellele, et arst ei tee teadlikult midagi halba ja vastutab oma tervise eest patsient.
Ja siis algas õudusunenägu. Vaatamata antibiootikumidele ja kompressidele ja rahustavale teele, nägu aina pundus ja muutus siniseks. See, et ige oli õmblustest valus ja süüa ei saanud peale püree midagi, oli loomulik nii suure operatsiooni puhul, aga midagi oli valesti. Gillike helistas ja soovis uut vastuvõttu. Sealt vastati, et pole enne nii juhtunud, aga patsiendid ongi erinevad. Aega vaja. Tulgu kuu aja pärast õmblusi välja võtma.
Gillike jäi ootama. Vaatamata sellele, et ta püsis korralikult voodis, ei närveerinud, luristas korrapäraselt püreesid ja tegi kompresse, läks olukord hullemaks. Paistetus hakkas nädala pärast küll taanduma, aga nägu muutus lillakassiniseks. Kulmudest dekolteeni välja. Kael oli lausa mustjassinine. Enesetunne oli sedavõrd paha, et ta mõõtis vererõhku. See oli normist palju kõrgem. Tekkis kahtlus, et äkki oli tal opi ajal ka kõrge. Ta ise sellele ei tulnud ja ei küsitud ka. Vaevalt tal midagi rõhuga viltu oli. Selfit tehes oli ta lausa õnnelik, et kohe saab oma ilusa naeratuse tagasi. Nädala lõpus oli sõbranna juubel ja ta kujutas ette, kui avalalt ta jälle naeratada saab.
Gillike helistas EMOsse. Anonüümselt. Seal ei osatud midagi arvata. Uuriti allergiate kohta. Neid tal polnud kunagi olnud, ent ta ostis siiski käsimüügist tabletid. Need ei aidanud.
Kolm nädalat möödusid ootustes, lootustes ja pettumustes. Ta oli nii füüsiliselt kui emotsionaalselt väga kurnatud. Gillike oli koostanud testamendi, pannud oma väärisesemed nähtava koha peale, kirjutanud välja salasõnad ja pin-koodid. „Palun minu matusel kirstu mitte avada,” lisas ta klausli.

Kandis rätti nagu moslem
Gilliki ei teadnud, mida tähendavad unehäired. Nüüd sai ta tuttavaks ka nendega. Aja sisustamiseks uuris ta netiavarustest infot implantaatide kohta. Hinnad olid kõigil üle tuhande euro ühe hamba kohta, aga tekkis veendumus, et suured polikliinikud vaevalt saavad endale sellist patsiendi abita jätmist lubada.
Kuu aja möödudes sai Gilliki ennast puuderkreemiga niipalju katta, et pääses rahva sekka. Seni oli ta apteegis ja toidupoes katnud näo salliga, nagu moslem. Ajutised hambad implantaatidel olid kenad ja nendega andis pool aastat luustumist oodata ilusti. Elu läks edasi. Gillike käis tööl ja üsna pea leidis ta üles oma suu kõrvuni naeratuse.
Läbielatut jäid meenutama ülesvõtted, mida ta kogu „sinise perioodi“ ajal teinud oli. Vahel juhtub asju, mida uneski ei oskaks ette näha. Trepist alla kukkudes oli Gillike saanud kuklale löögi, aga paljude tundide möödudes unest ärganud. Tal vedas, et hoop polnud kahjustanud nägemiskeskust. Kuigi hambarea taastamine läks kalliks maksma ja ei kulgenud viperusteta, sai tulemus hea.