Pekstud mehe pihtimus: vastu ei löö, abi ei leia

14.06.2020 23:30
Helen Mandel Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Mehel, kes kannatab kaaslasepoolse vägivalla all, pole õigupoolest kusagilt abi otsida, on tõdenud 37aastane Peeter.

Peeter ja Inga on pealtnäha üsna tavaline abielupaar ning nende peres kasvab ka kaks last, poeg ja tütar. Mees töötab ühe suure logistikaettevõtte laos logistikuna, naise töö on seotud kinnisvaraga.
Süngeks teeb nende abielu aga asjaolu, et Peeter ei näe lahendust keerulisele probleemile – tema naise jaoks on olemas üksnes kaks arvamust: „Inga jaoks on nii, et on tema arvamus ja vale arvamus,” ütleb mees omalaadse kibeda huumoriga.
Kui asjad sellega piirduksid, elaks Peeter oma võimuka loomuga kaasa kõrval rahumeeli ega kisuks tühjast tüli üles. Ent paraku on Ingal kombeks oma mehele ka aeg-ajalt virutada – küll lahtise käega, küll mõne parajasti kätte jäänud majariistaga.

Rasedat ju ei löö...
„Esimest korda lõi Inga mind siis, kui ta oli kuuendat kuud rase, meie esimest last oodates,” jutustab Peeter ning lisab, et loomulikult ei teinud ta tookord mitte midagi, et piire kehtestada.
„Mida ma oleksin pidanud tegema?” küsib mees. „Rasedat naist vastu lööma või? Hakkama talle moraali lugema, et vaata, musike, inimest pole ilus lüüa? Uskusin, et ju saab naine ise ka aru, et läks hormoonide või tont teab mille mõjul üle piiri ning teeb sellest oma järeldused. Mina olen ju mees, last ei kanna, asi mul see üks löök ja vahel mõni krõbedam sõna välja kannatada.”
Peeter usub tänini, et nii suhtumine polnud viga. Aga samas tunnistab ta, et mingid piirid jäidki ilmselt maha märkimata ja see võis viga olla küll.
„Loomulikult ei lahmi mu naine kogu aeg kodus peksta, aga korra-paar kvartalis pannakse mind küll füüsiliselt paika,” märgib mees. „Ei midagi sellist, et oleksin pidanud traumapunkti külastama – tõsi küll, ükskord olen sinna ka sattunud, kui naine mulle panniga pähe lõi ja panniserv nii suure haava tekitas, et seda oli vaja õmmelda. Ütlesin traumapunktis, et kaotasin korraks tasakaalu ja kukkusin vastu pliidil olevat panni... Kui nad ka midagi kahtlustasid, siis keegi midagi ei öelnud ja nii jäigi,” meenutab mees.

Pahandused vaiba ja potilillega
Sagedamini aga on abikaasa löök olnud laksakas vastu põske või rusikahoop vastu külge või selga. Peeter tunnistab, et on salaja lugenud ka neid artikleid, mis räägivad naistest, kes kannatavad meestepoolse vägivalla all.
„Üks erinevus on fundamentaalne – igal pool räägitakse, et need naised kardavad oma elu pärast, et mees võib nad lihtsalt ära tappa. Mina seda ei karda. Ma tõesti ei usu, et Inga mu maha lööks, aga peksa saamine on ikkagi valus ja alandav,” arutleb mees.
Inga jaoks võib käivitav asjaolu saada alguse ükskõik millest, peamiselt aga siiski sellest, et kodus pole kõik just nii, nagu tema tahab.
Nii meenutab Peeter, et suuri pahandusi on olnud vaipade ja potilillede pärast – näiteks kui mees või lapsed on pannud midagi teisiti, kui prouale meeldiks. Või on poest ostetud valesid asju või pole pere raha-asjad just sellises korras, nagu naine tahab, et oleks.
Kui Inga ja Peeter olid nooremad, võis skandaal tekkida ka sellest, et Peeter vaatas – või vähemalt Inga arvates vaatas – mõnd teist naist. Siis oli suur riidlemine kindel ning naine võis kergesti ka rusikad käiku lasta.
„Pärast süüdistas mind, et mina ajasin ta endast välja,” ohkab nukker mees ning lisab, et sellised kogemused on teda ajendanud mitte millegagi naise armukadedust provotseerima.

Kannatajaks on lapsed
Mees teeb enda sõnul pühendunult kõik, et kodus rahu hoida. Seda väga palju ka laste pärast, sest isana on Peeter kindel, et lapsed ei peaks nägema kraaklevaid, ammugi mitte kaklevaid vanemaid.
Nende poeg on praegu seitsmeaastane ning lõpetab esimest klassi, tütar aga on neljane ning käib lasteaias.
Siin tõi eriolukord pere probleemid väga tugevalt välja, sest üle kahe kuu ei käinud kumbki laps kuskil ning ka vanemad ise olid peamiselt kodus. Just kodus töötades saigi Peeter aru, kui valesti neil kodus mõned asjad tegelikult on.
„Elame kolmetoalises korteris, ruumi peaks justkui olema kõigile, aga kui me kõik kodus oleme, olen püüdnud teha nii, et ei mina ega lapsed Ingat välja ei vihastaks,” räägib mees oma katsetest kodurahu hoida ning lastele vägivallavaba lapsepõlve tagada.
„Ma tean, et lapsed kannatavad vanemate tülide pärast ka siis, kui keegi neid otseselt ei löö ja nende peale isegi ei karju,” ütleb Peeter.
Lahendust ei oska mees kuidagi leida. Ta teeb kõik nii, nagu naine tahab, kuid tunneb, et esiteks ei pruugi see alati hästi välja tulla, teiseks aga surub olukord teda järjekindlalt alla.
Isikliku ventiili on mees leidnud pornosaitidest ja unistamisest, praktilises elus püüab ta olla võimalikult hea isa ning veeta palju aega koos oma lastega.
„Aga kas sellest piisab?” pole mees kindel, kuid ei oska ka midagi muud välja mõelda. Naisele vastu hakata ta ei taha, sest see lõhuks kodurahu. Mõte, et oma naise peale tuleks politseisse või lastekaitsesse kaebus teha, võtab ta vaid mõrult muigama.



Vaadatud 1510 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Tähepoiss

Tulebki maha jätta ja joosta tagasi vaatamata nii kaugele kui võimalik. Sellised psühhppaadid ei muutu. Mitte vastu hakkamine ongi neile naistele üleolek ja võimumängud. Selliseid ei saa armastada austada jne jne. Selg sirgu suhtest välja jalutada on ainus tee. Ohvedada on vaimupimedus

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi