Poeg tühjendas sureva isa pangakonto ja tütar ­varises vaimselt kokku

06.09.2020 22:20
Ann Pusi Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Suur oli isa põetava Renaate jahmatus, kui ta avastas, et vana mehed säästud on viimse sendini kadunud ning hooldamiseks pole mingeid võimalusi.

Kevadel, kui valitsus kehtestas eriolukorra, keelati koroona­viiruse tõttu rangelt eakate vanemate külastamine. Renaate aga ei saanud haigele isale toidukotti ukse taha jätta. Vana mees vajas abi nii söötmisel kui ka isiklike hügieenitoimingute sooritamisel. Parkinsoni tõve tagajärjel värisesid tal käed ja võdises lõug, toit kukkus sülle, mitte ei jõudnud suhu. Samuti tudisesid jalad ning duši alla ta ilma abistava toeta minna ei suutnud.
Kui Renaate ühel kenal maikuu päeval isale jälle süüa viima läks, tehes seda üle päeva ja vahel koguni iga päev, oli isa elutoa põrandal liikumatult maas, püksid vedelat ja paksu täis. Suunurgast jooksis ila ja nägu oli viltu. Ainult suured pruunid veekalkvel silmad vana mehe näos liikusid valust ja ahastusest. Renaate helistas ruttu kiirabisse ja isa viidi haiglasse. Arstid diagnoosisid laia­ulatusliku insuldi, mis tähendas, et paranemislootust polnud ja isa edasine elu pidi kulgema aheldatuna voodisse. Kuu aja pärast lubati vana mees haiglast välja kirjutada, sest meditsiinilist abi ta ei vajavat, ainult põetamist-kasimist, mida tuleks teha kas hoolde­kodus, kui sinna koht leitakse, või omas kodus.

Venna arvates võiks isa kärvata
Renaatel ei jäänud muud üle, kui võtta ühendust vennaga, et arutada, mis edasi saab. ­Renaate oli ainus, kes isa aitamas käis, teisi pereliikmeid, venda ja venna naist ning lapsi ei huvitanud üldse, kuidas taat elab. Naine leppis sellega vaikides ja protesteerimata. Nüüd aga, mil olukord oli kardinaalselt muutunud, pidi ta tahes-tahtmata vennaga ühendust võtma, sest üksi poleks ta oma väikesest müüjapalgast suutnud maksta hooldekodu eest, mille kohamaks oli 800 eurot, isa pension aga ainult 300.
„Tere, Kristjan! Renaate räägib siin.”
„Tere, tere! Ma tundsin su hääle ära. Mis on?”
„Isal veresoon lõhkes peas ja ta viidi haiglasse. Tagasiteed koju tal enam pole, kuna mina käin tööl, aga isa vajab ööpäeva­ringset põetamist.”
„Mis see minusse puutub? Las kärvab.”
„Kuidas sa ometi niimoodi öelda võid, Kristjan? Kui isa veel terve oli ja tööl käis, maksis ta su kasiinovõlad, et su lapsed nälga ei jääks. Nüüd võiksid sina ka õla alla panna, sest varsti kirjutatakse ta haiglast välja. Me peaksime arutama, mida siis teha?”
„Sina ära tule mulle ütlema, mida ma pean või ei pea tegema. Vana­mees on oma pensioni kogu aeg sinu kätte andnud, et saaksid laialt elada. See pole minu mure, kuidas te edaspidi hakkama saate.”
Issand halasta, pillas ­Renaate telefoni käest ja puhkes südantlõhestavalt nutma.

Abi palumiseks liiga uhke
Laialt elamine, nagu vend talle ette heitis, seisnes selles, et pea pool isa väikesest pensionist kulus ravimite ja Invarust tellitud abivahendite peale. Maksta tuli ka kütte-, vee-, elektri- ja telefoniarveid. Ülejäänu eest ostis ta isale süüa, millest poleks iial jätkunud, kui ta eakale mehele ise toitu poleks valmistanud. Uhkus ei lubanud Renaatel sotsiaal­ametisse pöörduda, sest ta teadis, et kui talle ka määrataks hooldajatoetus, oleks see summa imeväike. Alandust, mis sellega kaasneks, poleks ta aga taluda suutnud. Sest enamasti ütlesid ametnikud kõigile, kes pidid oma eakaid vanemaid hooldama, et müüge isa või ema korter maha ja selle raha eest tellige erahooldaja või paigutage ta vanadekodusse.
Nii kaua, kui isa veel korteris ringi liikus ja ka omal jalal WC-sse läks, oli olukord enam-­vähem kontrolli all. Renaate oli talle õpetanud, et hoidku telefon igaks juhuks kogu aeg endaga kaasas, ka vetsu minnes. Ta oli seks puhuks ühe oma vana Nokia töökorda seadnud ja selle isale paelaga kaela ­riputanud. Kord oligi taat vetsust tulles kogemata rulaatori taga libisenud ja kukkunud. Nii õnnetult, et püsti enam ei saanud. Ka Parkinsoni tõvest värisevad käed ja jalad olid libedal põrandal kasutud. Küll aga sai ta lõpuks telefoni kätte ja helistas tütrele, kes paari tunni pärast isa juurde jõudis ja vana mehe voodisse aitas.

Arvelt kadunud tuhanded
Ikka veel šokis vennaga kõnelemisest helistas Renaate sõbranna Kerstile, kes töötas pangas ja küsis nõu, kuidas oleks võimalik avada isa kinnine arve, kus Renaate teada pidi olema vana mehe matuseraha. Sõbranna ütles, et enne isa surma pole võimalik seda teha, sest alles siis pääsevad pärijad nii-­öelda varale ligi. Kui isa tahab aga praegu kontot avada, peab ta tütrele volituse kirjutama ja selle ka notariaalselt kinnitama.
„Aga seda pole ju võimalik teha,” ahastas Renaate. „Ta ju ei räägi enam ega saa kättki liigutada, et kusagile alla kirjutada.”
„Teine variant oleks see, kui arstid tõendi annavad, et vana mees on teovõimetu, siis saaksid lapsed ehk konto avada, aga järgnev kadalipp on üsna pikk ja mitmed ametkonnad tuleb läbi käia ja tõestada, milleks seda raha vajatakse,” selgitas Kersti.
„Muide, kui teaksin su isa isikukoodi, võiksin arvele pilgu peale heita, kuigi riskin vahelejäämisel töökoha kaotusega,” pakkus sõbranna, kes tahtis siiralt Renaatet aidata.
„Tee seda, palun,” ahastas Renaate. „Ma ei teagi, kui palju taat kogunud on, aga nüüd oleks seda raha vaja hooldekodu eest maksmisel. Küll matuste jaoks, kui see aeg kord kätte jõuab, leian ma ka mingi väljapääsu.”
Sõbrannal hakkas Renaatest kahju. Pilt, mis talle kontole pilku peale heites avanes, oli masendav. 5000 eurot oli märtsis välja võetud ja konto nullis.
„Vot nii on lood,” ohkas Kersti, kui Renaatele olukorda selgitas.
Seda kuuldes kaotas naine teadvuse ja varises kokku.

Mahalöödud pilgud matustel
Järgnevad nädalad elas ­Renaate justkui udus. Ta ei suutnud süüa ega juua, närvi­vapustus viis une. Ta ainult nuttis vahetpidamata ja süüdistas ennast. Taarudes vedas ta end muusikakeskuse juurde ja pani plaadimängijasse Arvo Pärdi CD-plaadi. Ainult maestro „Aadama itk” suutis teda veel mures lohutada. Kui pisarad ära kuivavad, olen omadega õhtal, mõtles ­Renaate tin-tinnabuli helide saatel vaikselt halisedes.
Õnneks suutis sõbranna Kersti Renaate perearstile selgeks teha, kui haige naine on ja nõnda pääses ta vaatamata pikale järjekorrale ­psühhiaatri vastuvõtule. Tohter kirjutas Renaatele kanged unerohud ja antidepressandid ning pika­peale hakkas naine uuesti ­toibuma.
Hiljem selgus, et vend Kristjan oli kevadel vana ja haige isa panka sõidutanud ja sealsamas kontol oleva raha välja võtnud ning pojale andnud. Kristjan oli vana isa jumalakeeli palunud teda hädast välja aidata ja lubas esimesel võimalusel võla tagasi maksta. Seda aga taat enam näha ei jõudnud, kuna uinus igavesele unele. Matustel, mida aitas korraldada ka isa pealinnas elav õde, ei vaadanud vend Kristjan kordagi ­Renaatele otsa.
Küll aeg kord haavad parandab, mõtles Renaate. Armid aga jäävad, sest valu ja hingepiin lähedase inimese alatust käitumisest ei unune iial.



Vaadatud 2236 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Olevile

Mine puu taha oma üldistustega eestlate aadressil!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi