Praegu 40-aastased meenutavad: kasvasime üles kaitsmata seksi, lõhkeainete ja löömingute keskel!

Nüüdseks 40-aastased eestlased meenutasid Redditi grupis oma 90ndate lapse- või teismeiga Eestis. See on rajum kui mõnes löömafilmis!

Liiprid tavotiga kokku - rong ei saanud tõusust üles!
Kasvasin Tartus ja selle ümbruses, läksin 1991. aastal Veeriku kooli, mis tollel ajal oli ikka räme pommiauk, vahetundidel käisid vanemad vene poisid meid peksmas ja kommi jms ära võtmas. Hiljem mäletan, kuidas klassivend täitis hõõgpirni püssirohuga, mis paugutites olid ja lasi söökla akna all sinna voolu sisse. Sööklas lõi 2-3 akent puruks.
Toomemäel ajasid skinheadid mind taga, sest olin suve lõpul nii pruun, et pidasid mind romaks, paar nädalat hiljem kamp romasid andis Toomemäel mulle lõuga ja võtsid raha ära. Suviti olin maal, põletasime autorehve, lõhkusime autoakusid, kust korjasime tina välja, mida siis sulatasime ja valasime vibudele nooleotsadeks. Vanaema majast paar kilomeetrit oli Aardlapalu prügila kus käis metsik elu. Oma hierarhia, kõige kõvemad prügisukeldujad sõitsid hommikul taksoga sinna kohale, ümber prügila oli telklinnak kus elasid isegi lapsed.
Meie lähedal Tuigo kalmistu juures oli üks koht kus käidi autoga "romantikat" tegemas, siis käisime neid luuramas ja vahepeal hirmutamas. Korra leidsime sealt ka laiba.
Linnas ronisime üle ja alt kaubavagunitel, et ei peaks ringiga minema, panime münte ja kive liipritele sest tegid ägedat häält. Maal lasi üks naabripoiss liiprid tavotiga kokku, nii et kaubarong ei saanudki tõusust üles. Raudteelased siis käisid malakatega küla läbi ja kõik poisid kes ette jäid said keretäie.

Minu kool asus Annelinnas, seal oli hulk pätte. Koolis nad väga laia lehte ei mänginud, vahel varastati õpetajatelt ja kiusati kaasõpilasi. Linnas aga lasti pidurid maha ja mõni ahv sattus enne kooli lõppu vanglasse. Tundides käis elu pättide järgi - kui nemad otsustasid, et tund jääb ära, siis nii oligi. Mõnda õpetajat lihtsalt ei kuulatud, mõni aeti tatikuulide rahega klassist minema. Oma pundis arutati igasuguseid juhtumeid. Näiteks keegi müüs ratast, sai ostjaga kokku. Ostja küsis ratast proovisõiduks ja tõmbas rattaga leelet. See "ostja" sai pundis üldise tunnustuse, stiilis "jee, see oli odav tünn". Vahel kakeldi, mõnikord löödi kellelgi pilt taskusse. Suitsunurgas tahtis üks pätt uut tulijat vist proovile panna ja andis talle jalaga näkku. Sellest räägiti koolis kaua ja jalaga saanud vennal oli näos sinikas. Mõni õppeaine kulges väga lõdvas joones, piisavalt hea hinne tuli lihtsalt osalemise eest.
Kooli sööklas jäeti toitu järgi nii palju, et polnudki vaja söögiraha maksta. Veidi enne söögivahetunni lõppu võis sisse hiilida ja kippelt omal paagi täis panna. Kokad ja õpetajad küll nurisesid, aga ei takistanud.
Huvitegevust oli piisavalt. Käisin Noorte Tehnikamajas... seal arvutiring oli küll puhtalt mängutuba, keegi ei viitsinud midagi asjalikku õppida ja juhendaja ei viitsinud õpetada kah. Aga elektroonikaring oli lahe. Talvel käisin suusatamas, suvel süstatrennis.
Linnas mul venelastega hulle probleeme ei olnud, need panid harva mind tähele. Küll aga eesti tatid tahtsid vahel lõuga anda ja midagi ära võtta. Õnneks olin toona vaene nagu kirikurott ja minult midagi võtta ei olnud. Lihtsalt vanemad ei suutnud mulle osta asju, mis oleks pätudele huvi pakkunud. Nii oligi hea, endal turvalisem ja vanematel vähem probleeme. Kodus oli küll see kollaste kassettidega telekamäng, aga sellest teistele rääkimise kombe ma võõrutasin endast peale seda, kui koolis üks pätt nõudis, et ma selle temale tooks. Läksin riski peale välja ja ei toonud. Õnneks tüüp rohkem ei nõudnud kah. Aga oht oli olemas. Mõni pätt läks oma ohvri koju röövima. Levis lugu, kus kambas sattus keegi võlgadesse ja et neid tasuda, näitas ta oma võlausaldajatele kätte ühe tuttava korteri. Nood läksid sinna, lõid seal ukse lahti, andsid tolle tuttava parajasti kodus olnud isale peksa ja röövisid videomaki. Vägivaldsed korteriröövid olid krimiuudistes üsna tavalised ja rahva hulgas liikus neid lugusid veel rohkem. Näiteks korraldas seltskond korteriläbu. Mingi teine seltskond sai teada või sattus sinna ja nägi, et on läbu. Mindi siis sisse, anti kõikidele tutakas ja võeti kaasa, mis näppu jäi. Võidi minna lausa autoga, siis oli võimalik röövida suuri asju nagu helisüsteem.
Päris omamoodi aeg oli jojo-hullus. Meie koolis käis mingi välismaalane, näitas trikke, tegi reklaami. Poes tulid jojod müügile, koolis pooled naglad vehkisid nendega. Nuiasin siis vanematelt omale kah selle asja. Üldine hullus kestis vaid veidi aega. Vist juba aasta pärast kadusid jojod ära ja poodides polnud nendele enam nööre saada.
Tartu raudteejaam oli huvitav koht. Vanad reisirongid seisid siin ja seal, neid ei valvanud keegi. Nendes sai suvaline inimene sees käia, lõhkuda ja rüüstata. Näiteks mõne vaguni laest kruviti valjuhääldajaid maha. Peale jaamaretke võis jaama kohvikus odavaid friikartuleid süüa.
Juba tollal tekkis Tartu homoliputajatel lemmikkoht Emajõe ääres. Linnaujula tagumine ots ja sealt edasi. Võisid jalutada teisel kaldal (Jänese rajal) ja nägid üle jõe, kuidas mingi mees sind nähes mõnuga pihku laduma hakkas. Teismelisi poisse seal natuke ka ahistati, mõnel poisil jalutas pervert veidi maad järel ja katsus oma tilu. Keegi sellest suurt numbrit ei teinud ja see nali kestab seal siiani.
Ühe korra leidsid SAK sõudebaasi treenijad jõest laiba.

Pauguteid koridoridesse ja aknast sisse
Ma kasvasin 90ndatel Tallinnas. Naine, nii et leebem ajaviide, päris kaigastega ei peksnud üksteist. Lasnamäe kanali linnapoolses, välja ehitamata otsas käisime mingi omatehtud parvega solgijärvel sõitmas ja mööda neid paekiviseinu ronimas. Ilmselt sai sealt normaalselt radooni.
Ostsime räigelt suuri "alla 16 keelatud" dünamiidikujulisi pauguteid ja loopisime majade trepikodadesse ja sõbra nõmeda kasuisa korteri aknast sisse.
Loopisime venelastega vastastikku üksteist kividega. Ükskord venelasest naabripoiss ässitas oma koera meile kallale ja seda ajasime mingite okstega eemale.
90ndate alguses elas hoovimajas reaalne retsidivist, korteris käis narkoäri ja tema kaks poega olid ka jõledad pätid ja kaabakad. Noorem oli meie vanune ja sellele tuli siis oma mänguasju "kinkida" vahel, kui ei tahtnud jalaga kõhtu saada. Nende ema röökis aknast pojukesi sööma (kujutlege täiest kõrist "Mišaaaa! Vovaaaaa!" röökivat purjus vene naist.)
Autopomme mäletan, mis vahel kuskil lähedal plahvatasid, ja meist paar kvartalit edasi oli see maja, mille trepikojas Mait Metsamaa maha lasti.
Ma ei tea... Normaalne ja rahulik lapsepõlv tundus. Tagasi mõeldes oli seal ikka neid asju jah, aga toona oli nagu niisama tore ja huvitav. Vanemaid ka nagu väga ei morjendanud, et nende 12-aastane tütar koos vanema vennaga terveks päevaks kuhugi minema tõmbas (venelasi kastanitega loopima jne).

Kasvasin ka Lasnamäel. Karjääris lasime külgedelt kelguga alla, keegi ootas all ja vaatas, et autosid ei tuleks, sest eesmärk oli sinna keskele jõuda kelguga. Mõnikord tegi see ootaja nalja ja valetas, et autot ei tule, siis tuli kiiruga end külili keerata, et pidama saaks.
Liputajaid oli meeletult. Bussis konkreetselt istus täiskasvanud mees kõrvale ja võttis peenise välja. Olin umbes 13aastane kui suvalised tüübid hakkasid bussis tagumikku krabama.

Tüübid moodustasid bussipeatuste gänge
Teismeliseiga 90. aastate Mustamäel oli üsna huvitav. Kümnendi algusest mäletan, et ükskord kooli minnes oli Kaja ees vereloik ja sõber väitis, et seal tapeti öösel keegi ära (kas see ka tõsi oli, seda internetieelsel ajal kuidagi kontrollida ei osanud).
Mollisaamine oli üsna tavaline. Kui mingi venelaste kamp vastu tuli, siis sai ikka vaim automaatselt valmis pandud. Aga tegelt tagantjärele mõeldes andsid rohkem ketukat teised eestlased, kes mingit idiootset ja äärmiselt kohaspetsiifilist gängiteemat ajasid, mistõttu nende jaoks tähtis oli, millises bussipeatuses-mikrorajoonis sa elasid. Kännu Kuke kandist käin siiamaani vanast harjumusest ringiga mööda.
Suitsu küsiti kah. Ja kuna polnud, siis järgmiseks raha. Mäletan, et üksvahe tuli enda jaoks välja raalida, et kui nt sõpradega kuhugi õue läbustama minna, siis milline on see optimaalne summa, millest enne oma tüüpidega kohtumist ja turvalisemaks kambaks formeerumist rahapommimise korral loobuda võib nii, et pärast õlle jaoks kah jätkuks. See summa tuli siis eraldi taskusse panna ja muu papp veidi paremini ära peita.

Ma olin liiga väike aga hägusalt mäletan aknast vaadates neid "strelka" aegu, kus masside viisi eestlased ja venelased Mustamäel üksteist taga ajasid ja peksid. Päris jube ikka, teatud kohti lihtsalt oli vaja eirata - Lepistiku park, Kännu Kukk, Kaja park. Kuulsin ka sellist statistikat, et 91-95 suri vägivalla tõttu Eestis umbes 500 inimest aastas. Ristiisa poeg lasti lihtsalt möödasõitvast autost maha, siiamaani pole õrna aimugi, kes ja miks seda tegi.

Nõmmel oli ilus ja turvaline lapsepõlv. Peale Mustamäe getosse kolimist elu muutus. Toidupoes ei julgenud käia, sest poe ees nõudsid sibulad maksu tasumist. Käisin koolis kesklinnas, aga keka tunni ujumised toimusid Kännu Kuke taga asuva kooli ujulas. Teel sinna tõstsid venkud mu uutest Adidase tossudest välja. Läksin koju tagasi sokkides. Siili peatus oli ka hull koht. Mingi poolküürakas eesti vant tõstis seal noa ähvardusel kõiki. Keskkooli ajal jõime kõik ja kõike (näiteks keldripoodide salaviin Finlandia plastpudelis). Peod ja olengud toimusid autodes koolide ja majade vahel. Öösiti kvartalite vahel promilliga kojusõitmine polnud haruldane. Ime tõesti, et hing sees. Saaks tolleaegsele endale kirja saata, siis paluks nii mõnegi asja teisiti teha.

Vaatasid kedagi valesti, läks trall lahti
90ndate Pärnus oli kolm olukorda kus sibulad lendasid peale sest rääkisime eesti keeles. 2/3 andsime ise peksa, kolmandal korral sain sisse sest sibul lõi mind bussijaamas ootamatult selja tagant, mille peale sōber pani jooksu.
Üleûldse oli see närviline aeg millal teismeline olla, eriti Pärnus. Aga asjad mis olid normaalsed, oli padujoomine ning alkohol näpus mööda linna käimine, mitte ainult meie aga nagu kõik käisid vist siider, õllepudel näpus ringi. Nüüd on seda vähemaks jäänud.
Mingi piirkonna teema oli ka, Oja tänaval pimedas liikuda ei tahtnud, Koidula pargis oli ming gäng end sisse seadnud jne. Vaatasid kedagi valesti hakkas mingi trall pihta jälle, mitte isoleeritud olukorras vaid see oli suht tavaline, et tuldi mōlisema kohe ja vaatama, et mis vend sa oled jne. Vaimselt väga raske niimoodi ühiskonnas olla
Enne seksuaalennetuse kampaaniad oli suht tavaline olla kaitsmata vahekorras. Millalgi hakkasid mingid naised Mirage’i ees tasuta kondoome jagama kõigil siis oli küll tunne nagu oleks demoktraatiasse saabunud.

Laetud revolver kõrvalistmel
Tallinna-lähedane väikelinn. Kooli minnes ja tulles igaks oli juhuks alati mõni kogukam killustikukivi taskus, juhuks kui mõnele grupile ette peaks jääma, et saab kiviga anda ja jooksu pista. Õhtuti kogunesid vene ja eesti pundid eri kohtades ja rääkisid, kuidas lähevad teisele grupile lõuksi andma, aga nagu ei mäleta, et oleks ka tegelikult mindud, kõvatati niisama.
Ükspäev koolis kuulsime et linnast mingi 2-3 km kaugusel oja kaldal oli mingi mees ära surnud ja otsustasime kahe sõbraga vaatama minna. Mingi 11-12 aastased olime. Oja äärde jõudes laipa ei leidnud, aga üle oja läks üksik T-tala, üle mille me siis otsustasime kõndida ning kui olime kõik kenasti tala peal, siis hakkasime seal hüplema et näha, kas keegi vette kukub. Keegi ei kukkunud ja kuna kõht läks tühjaks, kõndisime mööda raudteed tagasi. Pime oli ja mängisime mängu, et kes julgeb kõige kauem läheneva rongi ees seista. Keset seda tala muidugi selle peale me ei mõelnud, et oja oli sealkandis märkimisväärselt tume ja tundus olevat sügav, ja ujuda me nagamannid ei osanud. Kõndisime sõpradega mööda raudteed, kui rong tuli, hüppasime eest ära. Aeg-ajalt panime kive ja muud manti relssidele ka, ja mõned korrad loopisime rongi kividega. Seniajani arusaamatu kuidas me selle ekspeditsiooni üle elasime.
Koolis kaklused olid üsna tavapärased. Kui kooli ees peksa said siis teised vaatasid pealt ja irvitasid. Järgmisel päeval said sina ise vaadata kuidas irvitajaid peksti.
Talvel sõideti kohalikult liumäelt alla millega iganes, ükskord oli keegi kusagilt vedanud sinna vana teleka kineskoobi. Istusime siis kineskoobi otsa, klaaspool allapoole ja lasime sellega mäest alla kuni keegi tervemõistuslik täiskasvanu seda nägi, kineskoobi käest ära võttis ja meil näod täis sõimas. Kui midagi käepärast polnud millega sõita, siis vanemad poisid rebisid mõne pisema lapse ette, lükkasid ta kõhuli, ronisid selga ning sõitsid siis inimkelguga.
Koolihoovis olid need vanad mõrvarlikud kõrged ronimispuud, kokku keevitatud metalltorudest. Lemmiktegevus poistel oli varitseda, kui keegi hakkas nendel puudel ühelt poolt teisele minema, et siis vastassuunast vastu tulla, visata jalad ronija ümber ja senikaua nugistada, kuni õnnetu ronija lätaki kõrgelt alla kukkus. Nimetati mängu 'puntranussiks'. Mõned nendest puudest olid nii kõrged et ma ei mõista senini, kuidas murtud luid seal väga ei olnud.
Läksin Gustav Adolfi Gümnaasiumi sisseastumiseksameid tegema 9nda klassi lõpus, kui eksamid lõpetasin, jalutasin natuke läheduses ringi, et rongini jäänud aega parajaks teha. Patkuli trepi juures oli mingi remont vms, seal olid puitseinad püsti, peal plakatid. Jäin seisma plakatit lugema, seina tagant tuli käsi ja tõmbas mu seina taha. Kaks venelast seal taga, üks pani noa kõrile, teine tegi taskud tühjaks.
Iga kuu kui isa töökohas oli palgapäev, siis isa laadis kodus revolvri, tõstis kohvri rahaga auto tahapingile, kõrvalistmele pani relva ja sõitis meestele palka maksma. Mingi hetk läksid summad nii suureks ja äri nii ohtlikuks, et kaudselt tuttav politseinik hakkas teda haltuura korras politseiautoga saatma nendel päevadel.
Alko kättesaamine polnud probleem, kohalikust raudteejaama juures olevast putkast anti kõigile pudel Monastõrskaja Izbad vanusest olemata. Raha selle hirmsa joogi jaoks saime nii, et keerasime pika jäiga traadi otsa aasa ning siis sikutasime selle traadiga naabrite rõdudelt nende tühje pudeleid ning viisime taara kokkuostu.

Õismäe bossiga nügima
Sündisin Õismäel 80ndate lõpus. Kui olin väike laps, mängisin õues pisikese plastikust indiaanlasega. Palju vanem vene poiss tuli ja võttis selle ära. Kui olin umbes kuuene, siis läksin kelguga mäe peale, et sealt alla lasta. Vene poisid tulid juurde ja võtsid kelgu ära.
Kõndisin sõbraga 90ndate lõpus või 00ndate alguses ühel Astangu metsateel. Näeme kaugelt, et meile tuleb vastu täiskasvanud meesterahvas. Meesterahvas oli vist joobes. Igatahes kummardus ta maha ning võttis sealt ühe ~10cm suuruse või suurema kivi ning pani kiviga käe oma selja taha. Kui ta meile lähemale jõudis, siis hakkas nõudma, et mu sõber tal (teist kätt kasutades) kätt suruks. Sõber tõmbus eemale ja võttis põuest välja gaasipüstoli, mis nägi välja nagu päris relv. Selle peale mees tõmbus tagasi ja ropendas ning läks oma teed.
Üle raudtee oli hunnikus igasugust ära visatud ehituskola, ka suured paneelid/kiviblokid, mis olid täiesti suvaliselt hunnikusse kallutatud. Mängisime seal. Imestan, et keegi nende kivide alla ei jäänud, sest need ei olnud laotud ega stabiilsed.
Kui tulin sõbra juurest öösel, siis läksin väga kaugelt ringiga mööda inimeste kampadest (eriti vene keelt kõnelevatest), et mitte peksa saada.
Üle raudtee oli üks maja, kuhu inimene väidetavalt sisse põles. Astangul oli koobas, kus keegi mees oli end poonud.
Leidsime sõbraga Astangu metsast traataiaga ümbritsetud ala, kus olid Vene mehed ja neil oli seal ka valvekoer. Me ei saanud aru, miks see ala seal on, aga jooksime ära, sest koer hakkas meie peale haukuma ja meil oli tunne, et mehed hakkasid meid jälitama.
Õismäel on üks pikk majade kompleks, mida kutsutakse Hiina müüriks. Sealt kukkus surnuks üks laps/noor. Meil noorte seas liikus info, et ta tegelikult visati alla.
Ühel õhtul tuli politsei mul ukse taha ja koputas. Küsis, kas kuulsin midagi, ei kuulnud. Selgus, et maja taga oli keegi autos tapetud.
Bussis istus minu kõrvale üks Vene noormees (olin ise ~13). Istudes ajas Vene noormees oma jalad väga laiali ning see ajas mind naerma ja tundus totter. Ajasin enda jalad ka laiali nii, et hakkasin sellega teda nügima. Tüüp vaatas mind kahtlase näoga. Pärast mu kõrval istuv sõber ütles, et see Vene noormees pidi olema mingi Õismäe Vene kamba boss ja hullult kõva mees, kes taob kõik ära ja ta oli imestunud, et julgesin seda tüüpi nügida.
90ndatel oli Astangu metsas ja Õismäel võimalik leida mitmesugust lõhkematerjali (nägid välja nagu makaronid).
Mu kodu juures Harku järvest leiti kellegi torso ja eraldi juhtumina vist leiti ka pea. Mu kodu lähedal, Õismäe piiril olevat bensiinijaama rööviti ja seal töötav isik lasti maha.

Artikli täisteskt loe Nelli Teataja paberlehest!