Remondimees ­käsutas perenaise laua alla roomama

09.08.2020 23:35
Lea Jaanimaa Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Mehaanik, kes tuli nõudepesumasinat parandama, oli erakordselt kehvas tujus, haises kõvasti ning pani tellija õige ebamugavasse olukorda.

Ega kahekümne esimesel sajandil keegi enam koduabilist palka. Ikka kodumasinad on need, mis teevad tööl käival pereemal elu mugavamaks. Nii ka Erikal. Ega muidu ei hoomakski abi suurust, kui üks neist elututest abilistest ühel hetkel töötamast ei lakkaks.
Erika otsiski välja silmist pandud Fairy pudeli ja pesi juba paar päeva söögiriistad kraanikausis puhtaks. Nõudepesumasinal kehtis garantiiaeg ja nii ta helistaski kauplusesse ning sealt suunati koostööpartnerluses olevasse kodumasinate remondi­firmasse. Tal vedas, kuna ooteaega polnud ja võis aimata, et varsti on üks mure jälle vähem.

Pahandus ja kärgatus
Abikaasa tõstis hommikul enne tööle minemist masina ilusti trepikotta, et mehhaanikul parem see sealt autosse toimetada ja Erika jäi lubatud ennelõunast aega ootama. Aeg-ajalt käis ta kontrollimas, et kas ­masinake ikka ilusti alles. Oli küll. Ühel sellisel kontrollretkel sattus ta koridoris vastamisi kurja ­onuga.
„Misasja see romu siin koridoris teeb?“ pröökas too teretamata.
Erika köhatas hääle puhtamaks ja oli just selgitamas, et soovis abiks olla, aga ta hingetõmme katkestati järsult:
„Võtab servast kinni ja aitab sisse viia!“
Erika arvas, et autost on jutt ja avas välisukse.
„Võtab siiiit nüüd! Viime tuppa tagasi! Ma ei taipa, misasja see siin teeb,“ kamandas mees.
Erika märkas, et mehel olid tunkede taskutest turritamas mingid tööriistad tõesti.
Kahekesi said nad remonti vajava masina kööki.
„Paneb nüüd selle õigele ­kohale tagasi!“ tuli uus ja palju häälekam korraldus.
Erika nügis puusanukkegi abiks võttes selle köögimööblis asuvasse tühimikku ja tundus, et oli tubli. Ei olnud. Pistik oli seina panemata jäänud. Uuesti masin välja.
„Paneb nüüd seina see!“
Erika laskus käpakile ja üritas voolikute vahel nõudepesumasina kaabli pistikut ­õigetesse aukudesse saada, kui käis kärakas ja korgid läksid läbi.
Tundes sellest kohtumisest esimest korda rõõmu, et pääseb suurest ja ebameeldivast mehest eemale, läks ta kärmesti esikusse kilbist voolu taastama. Seda oskas ta õnneks veatult.

Higihais ja veel üks viga
Kui ta oli lootnud, et selle ­ajaga on pistik mehaaniku poolt paika sätitud, siis nii see polnud. Mehike oli seda ehk isegi üritanud, aga ebaõnnestunult. Otsa ees pärlendavate higi­mullide järgi oli aimata, et midagi ta teinud ilmselt oli. Vaevalt ta perenaisele kaasa tundis ja sel põhjusel närveeris. Ei olnudki Erikas asi, kuna kohe tuli käsk:
„Läheb ja paneb selle pistiku nüüd lõpuks ometi korralikult paika!“
Puhtusearmastajast Erika oleks tahtnud pigem mehele salvräti ulatada, et see oma higi maha pühiks, aga puges siiski tagumik uppis uuesti köögileti alla. Sel korral supsasid harud seina sisse ja ta tõusis kiitust oodates püsti. Parandajaonu näoilme oli ­muutunud. Erika arvas, et nüüd sõnab mees miskit ­tunnustavat, aga tutkit. See torkis oma ­testritega masinat ja vajutas nuppe ning lõi käega mehhaaniliselt tiivikut tööle. Higi kogus laubal oli suurenenud ja nüüd tundis Erika ka ebameeldivat lõhna. Mehemürakas nohises, ohkis- puhkis ja testis. Hinge sisse masin ei võtnud.
„Nüüd on hoopis mingi muu viga lisandunud,“ pobises meister omaette.
„Mis on lisandunud?“ uuris Erika. Polnud see masin sugugi odavate killast.
„Teine viga on nüüd veel juures,“ tuli vaevukuuldavalt ja siis kärgatus: „Võtab nüüd servast kinni ja veame selle välja tagasi!“
Kuna mees ise läks õue, pühkis Erika valgele korpusele tekkinud inetud mäkerdused lapiga puhtaks.
„Mis tast nühkida, astub teisele poole ja kallutab!“ Seejärel sokutas tüüp ­autost toodud transportkäru jalaseid paika. Kukalt sügades rehvas siis käega ja sõidutas õnnetu pesumasina joonelt ­autoni.
„Helistab romu asjus nädala lõpus!“ andis korralduse, pani suitsu ette ja sõitis head aega jätmata minema.



„Ei ühtegi pirinat ega piiksu!”
Erikal oli tahtmine kukalt ­sügada. Akent avades ja soss-sepa higilehka välja ajades oleks ta tahtnud avada telefonis kaupluse numbri ja ­küsida, kas nad uurivad oma koostööpartnerite tausta ka või piisab, et „remondivad“ odavalt.
Erika oli erialalt lasteaia õpetaja. Rahunenult kohvi juues visualiseerus talle, kuidas tema teeks oma tööd sarnaselt nähtud remondimehele.
Hommik algaks lasteaias sellega, kuidas ta esimese ­saabunud lapse vanemale ­käratab:
„Võtab nüüd väntsakal üleriided maha ja viib rühmatoa uksele. Kossid ka jalast! Ja ei ühtegi pirinat ega piiksu! Noh, mis passib?“
Nuttu tihkuva lapse ja mureliku lapsevanema hüvastijättu ta ei jälgikski. Heast sõnast ja lohutavast kallistusest hiiliks mööda, vaid hõiguks kiledalt:
„Tuleb õhtul varakult tatikale järgi!“
Kas laps ka riietehoiust mängu­tuppa läheb, pole oluline. Peamine on, et lapsevanem silmist kaoks. Enne uue pätaka saabumist jõuaks veel nuka taga ühe suitsu ära kimuda.
Algul hakkas Erika oma võrdluse peale naerma, ent lõbusus kadus peagi. Tema armastas oma tööd ja hoolealuseid. Ei teagi, miks tunkedega onu enda omi vihkas.

Ootamatult muutus mees sõbralikuks
Veel samal õhtupoolikul sai ta töökojast kõne, et nõude­pesumasin on korras ja tuuakse treppi.
Erika oli veendunud, et see on keegi teine, aga üllatusena tuli sama mees.
„Oi kui tore! Saitegi mu romu korda,“ tahtis Erika vaimukas olla, aga nali ei leidnud pinnast.
„Paneb siia allkirja!“ torkas onu talle paberi ja pastaka näppu.
Lahkuvale autole järele vaadates oli Erika nõutu. Remondi­mees oli ise supsanud pistiku seina, ise masina paika sättinud, tööle pannud ja lapiga sõrmejäljedki üle käinud. Enne, kui kellestki jäägitult halvasti mõtleme, võiksime taibata, et me ei tea, mis on kellelgi tuju rikkunud.
Erika peitis nõudepesu­vahendi pudeli kappi ja paitas masinat: „Aitäh, et olemas oled ja tänud ka meistrile!“

Vaadatud 2111 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Kaliina Kaalikas

Hullem oleks olnd, kui oleks käsutanud laua peale ronima.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi