Rikka naise ­võimu all

Ülo jäi oma abielus kuidagi natuke üle. Uus ja kirglik armusuhe tundus hea lahendusena, kuid mees ei osanud aimatagi, mis edasi saab...

Suhtekorralduse käsiraamatutes väidetakse, et mehe ja naise seksuaalsele ihale põhinev armuelu kestab erinevate näidete põhjal neli-viis aastat. Muidugi oleneb õnneaja pikkus nii füüsilisest sobimusest kui paaride vaimsest tasemest, majanduslikest võimalustest, probleemidest laste kasvatamisel ja kümnetest perekonnaelu puudutavast pisiasjast....
Ülo ja Aime sünniaeg jäi eelmise sajandi kuldsetesse kuuekümnendatesse. Hiljuti tähistasid nad juubelisünnipäevi ja paari aasta pärast terendab ees pensionäripõlv. Neil on kaks last ja neli lapselast, ent juba  aastaid ei ela nad enam koos ning tallavad teise abieluvooru radu.
Ülol oli raske lapsepõlv, ema varajane surm ja hädasunnil saadud kutsekooli haridus. Leiba teenis ta juba aastaid  elektromehaaniku-teleriparandajana, Aime aga pürgis kõrgematesse sfääridesse ning lõpetas ülikooli psühholoogina. Nende haridusliku seisuse vahet heitis naine mehele pidevalt ette.
Ülol olid kuldsed käed ja selle, mis tal kõrgkoolist puudu jäi, kompenseeris ta praktilise tegevusega. Tegi korteris korraliku remondi ning kõpitses üles maale soetatud räämas talu­maja.
Naisest sai aga ülikooli õppejõud ja tema rahulolematus ja  üleolek mehe suhtes aina kasvas. Peagi lõppes ka voodielu ja nad hakkasid magama eraldi tubades.

Loodus tühja kohta ei salli
Ühel päeval tuli Ülole väljakutse Mustamäele, kus üksikul proual ei töötanud teler ja ta kutsus mehaaniku koju. Ülo andis uksekella ja pärast mõningast ootamist ilmus lävele hommikumantlis jumekas keskealine proua, kopsakas rinnapartii hõlmade vahelt  kutsuvalt välja pungitamas. Teler sai pildi peagi peale ja  lahke perenaine palus tublit meistrimeest jääda natukeseks  tassikesele kohvile. Selle juurde kuulus ka ladus vestlus ning pokaal head konjakit. ­Joodi sinasõprustki.
„Tanja,” tutvustas end võluv perenaine ja jutuajamine kujunes pikemaks.  Selgus, et naine oli ametilt keemik, välis­maise firma laborijuhataja, olnud kaks korda abielus, tütre ja kahe täiskasvanud poja ema ning üüris ajutiselt Mustamäel korterit, kuni tema mererannas pooleliolev maja valmis saab. Tanja isa ja eelmised mehed olid olnud nõukaajal kõrgetel kohtadel ning pannud kõrvale kopsaka varanduse.
Ülo ei saanud algul aru, miks naine tema vastu nii avameelne on, kuid ta oli ju ise juba jõudnud naisele rääkida oma õnnetust abielust ning küpsel ja kogenud naisel olid tekkinud temaga tutvumisel kiiresti omad kavatsused.

Kuuma armukese embused
Kui pool konjakipudelit oli ära libistatud, palus Tanja nagu muuseas Ülolt üht väikest teenet. Magamistoas oli laia voodi kõrval seinal ühel lambil vaja pirn ära vahetada. Tanja võttis väikese redelikese ja ronis sellele, et kapi ülemiselt riiulit tagavarapirn Ülole ulatada. Sirutaski juba käe välja, kuid tegi siis ootamatu järsu liigutuse ja näoga Ülo poole pöördudes libistas end redelilt alla otse Ülo käte vahele. Supertrikk, mis iga kogenud naise relvastuses ennegi on käepärast olnud.
Ülo surus huuled Tanja suule, naine aga vabastas end hommikumantlist ning lõi oma käed ümber mehe kaela, nagu džungliämblik, kes pärast ühtimist on otsustanud ohvri koos karvadega boonusena magustoiduks võtta. Voodini oli  ainult kaks sammu.
Sellest päevast peale lõppes Ülo tööpäev reeglina Tanja raudses embuses. Haaret ja jõudu sel segaverelisel naisel oli ning polnud oluline, mitu meest ta enne Ülot ära oli pidanud. Iga värskest ihast kantud  nauding tundub mõnda aega kosutavana.

Palju tööd ja tasu natuuras
Siis järgnesid argipäevad. Ülo osaks sai Tanja pooleliolev elumaja katuse alla viia ja lõpuni ehitada. Et vanadest mälestustest vabaneda, tuli abielu Aimega ära lahutada. Sellega saadi hakkama, kuid Ülole jäid hinge peale lapsed, poeg ja tütar, kes olid jõudnud teismeikka.
Tanja ei näidanud küll välja, et ta oma laste pärast oleks muretsenud. Tema lapsed olid sätitud õppima välismaale. Ülo kooselu Tanjaga laabus omapäraselt. Nad ei abiellunud ja kogu maise vara kirjutas naine enda ning oma laste nimele. Ta ei rõhutanud küll oma magistrikraadi ega rahalist ­üleolekut, vaid võttis Ülot kui töökat sulast ja teenrit, kes võimuka raudse leedi käskudele vastuvaidlematult allub. Oli ka kirjutamata kokkulepe, et kuulekale teenrile ei tasuta rahas, vaid natuuras.
Tanja tundis ka hormoonide tukset ja signaali, et peagi saabub kliimaks ja loodusele tuleb  anda tagasi temalt kingitud rõõmud.
Tanja maja kauni männimetsa rüpes mere ääres aga võttis tänu Ülo töökatele kätele ikka rohkem ja rohkem ilmet, jõulude eel võis mõelda sisse­kolimisele.

Kassiga kahekesi napsu võtmas
Millegipärast ei tundnud Ülo sellest kõigest enam suuremat rõõmu. Soolaleivapeole tulid muidugi Tanja lapsed, kes aasta­vahetuseks olid välismaalt koju saabunud. Ülo kutsus seltskonda ka oma poja  ja tütre, kuid nood eelistasid jääda koju oma ema juurde.
Peolauas tundis ennast eriti enesekindlalt aga Tanja mees teisest abielust – Volodja, kes oli idakaare sogastes vetes viimased viis aastat suurt äri ajanud.
Ta kiitis Ülot, et see oli tema ja  Tanja rahade eest enam-vähem korraliku maja püsti pannud, kuid teatas ka uudise, et tuleb tagasi Eestimaale, müüb selle maja maha ning ostab hinnatud rajooni tõelise villa.
Pidu võttis hoogu ja vaest Ülo ei pannud enam keegi tähele. Mees tõusis vaikselt lauast, pani selga jope ning otsis üles suitsupaki. Läks siis garaaži,valas oma salapudelist klaasi­täie viina ning kulistas ühe sõõmuga alla.
Ümberringi läks helgemaks ja hingesoojuski tuli tagasi.
Äkki nägi ta ukse ees kükitamas oma kallist kiisut Triinut ja talle meenus, et kass oligi ju selles majas tema ainus varandus, mis talle päriselt kuulus, ülejäänud oli kõik Tanja ja tema suguvõsa oma.
Ülo tegi kiisule pai, pani suitsu ette ja läks jalutama, võttes ette pika ringi ümber kvartali. Täpselt ei teagi, kui kaua ta ära oli.
Kui ta tuli, oli maja poolpime. Kõik olid juba magama heitnud. Ülo võttis riided seljast ja asutas minema magamistoa poole, kui selle uks avanes ja lävele ilmus läbipaistvas öösärgis ­Tanja.
„Ülo! Ega sa ei pahanda,kui lähed täna magama sohva peale minu kabinetti. Volodja on kaugelt tulnud ja tahab laiemas voodis hästi välja ­puhata...“