Saada mulle raha!

04.07.2021 22:20
Sille Maksimov Illustreeriv foto
Kommentaarid
6
Foto:

Kirjad eksootilistelt austaja­telt sisaldavad palju komp­li­mente, armastust ja seksi. Need mehed on väga üksil­dased, traagilise saatusega... ja vajavad just praegu raha!

Kirjavahetust on peetud aegadest aega, saamaks teada, kuidas elavad tuttavad, sugulased ja sõbrad kaugemal. Mäletan oma kooliaegseid kirjavahetusi küll eesti ja vene keeli rääkivate omavanuste tüdrukutega, ka esimeste austajatega Eestist ja kaugemaltki.
Siinjuures pean täpsustama, et elasin lapsepõlves Järvakandi alevis, kus Järvakandi klaasitehas oli 60ndatel aastatel alevisse ehitanud Eestis esimene eelsoojendusega 50meetrine basseini Eestis, kus igal suvel korraldati küll Eesti meistrivõistlusi ujumises, Soome maavõistlusi, veepallurite veelahinguid jm.
Ja meie alevis olid laagris igal suvel üle Nõukogude Liidu mitmest paigast noored ujujad ja eks seal sai ka siis tutvusi loodud. Olin ise ka võistlusujuja.
Kirju oodati kaugelt kui kullatükke. Ja mis sinna kõik mahtus! Kõike, mida tookord koguti, isegi kommipabereid. Joonistati nii kuidas osati ja saadeti teele saajale rõõmuks.  Suuremaks sirgudes räägiti kirjades juba tõsisematel teemadel.

Ajalooski küsisid mehed raha
Aga nüüd on interneti aeg. Kirjad lendavad sekundi kiirusel adressaadini ja põrkavad sama kiiresti tagasi. Ei jõua isegi sageli valvel olla, et kiiresti reageerida.
Aeg oleks kui kiirenenud. Maailm on kiirsammul muutunud. Meie lapsed ja eriti lapselapsed hoiavad juba pisikesest peale käes infoteaduse super mängukanne ja nad on selles mängus meist tragimad.
Seda kirjutades välgatas mulle pähe üks väga ammune kirjavahetus  kuulsa vene helilooja Pjotr Tšaikovski  ja tema armastatu, üsna jõuka daami paruness von Meckiga, kes oli Tšaikovski muusika suur austaja. Sealjuures mainin ajaloolaste andmetel, et tegemist oli platoonilise armastusega, ning kirjutajad ei kohtunud kunagi oma elus.
Tšaikovski kirglikud kirjad lõppesid alati lausega: „Palun saatke mulle raha!“
Muidugi ei hakka ma võrdlema alljärgnevate mu kirjasõpradega kuulsa helilooja kirjavahetust või tegema sellest kasvõi karvavõrdki mingeid järeldusi, vaid kuidagi see kirjalugu haakus mu looga, mis nüüd järgneb.

Kuum armastus ja valusad pihtimused
Need kirjasõbrad maailma eri paigust tungisid mu ellu messengeris mingitel hetkedel, kui olin rohkem avatud kui muidu. Mingi juhus, hetketuju. Eks neid hetki ole meil kõigil. Lihtsalt võtad vastu sealt uue sõbra ja mis siis sellest. Aga just need sõbrad hakkasid väga aktiivselt suhtlust looma. Tagantjärele meenub, et mulle meeldiski korraga selline avatud vestlus inimestega, kes on täitsa teisest maailma otsast, mingite oma tegemiste ja mõtetega. Loomulikult on uudishimu püha ja mind ärgitaski edasi suhtlema just see, miks on neil seal teab kus meestel vaja otsida naisi lausa maailma lõpust, et neile siis hakata sulaselget mesijuttu ajama, sekka abiellumiskavatsusi ja ka pööraseid seksijutte. Mõtlesin, et kas tegemist on üksinduses piinlevate õnnetukestega, keda arvatavasti terve maailm ja kogu internet on täis, või  on tegemist sulleritega, nagu olin hoiatatud või … mingis kinnises asutuses viibivate hulludega. Mu kujutlusvõime mängis igasuguste võimalustega, hüpates ühelt mõttelt teisele.
Muide, mõtlema panev koht oli minu jaoks see, et kolm neist töötasid laevainseneridena ja jutud olid neil üsna sarnased, mis pani eeldama, et tegemist on äkki ühe ja sama inimesega. Internetis võib ju ennast teha kelleks tahes ja esineda nagu mees kui orkester. Neil kõigil oli mingi õnnetus möödanikus, leseks jäädud, või maha jäetud ja huvitav moment kõikide puhul – kedagi lähedast pole, mis pole muidugi usutav. Ühel tütar, kes on ära viidud kuhugi vägivaldselt, teisel poeg, keda väga igatsetakse. Ja kahel mehel laeval mingid eluohtlikud juhtumid piraatidega.

Nõudmised läksid üha imelikumaks
Samas tundus mulle kummaline, et ainult minult oodatakse abi, sest ma olla ainus, kes päästa suudab.
Siis tahetakse järsku mingile Google Play kaardile raha, siis su isikuandmeid ja aadresse, et sulle midagi saata ja tagatipuks veel, et saadad kirja ÜROle mehe puhkuseavalduse asjus. No kuulge, me kõik kirjutame ju ise oma puhkuseavalduse! Abipalveid oli veelgi, aga kõike ei olegi vaja mainida. Täielikud umbluud. Täielik kirjavahetuse seebiseriaal.
Sageli tuli muiet maha suruda või hoopis naerma purtsatada.
Nojah, niisugustele jaburdustele ei peaks muidugi aega raiskama, aga tegin seda vist tõesti missioonitundest, et teada saada, kellega ma suhtlen. Naljaviluks ütlen, et minus ärkas võib-olla esimest korda uuriv ajakirjanik.
Tagantjärele mõtlesin, et oleksin pidanud rohkem veel aega võtma uurimiseks, aga paraku enam ei viitsinud. Kui mainisin ühele neist meestest, et olen suur kokkamishuviline, saadeti mu messengeri kohe üks Egiptuse köögi supermen – hurmur, ilusa ninajoone ja roheliste silmadega, kes võiks kohe ükskõik kelle jalust maha rabada.  See lugu oleks võinud kesta kui tahes kaua, aga egiptlasega panin punkti.
 Internetis on selline koht nagu prügikast.

Internet on lisaelu
Tuleb tunnistada, et midagi selle suhtluse juures ka pakkus huvi.
Kindlasti see, et maailm on suur ja seal elab oi kui palju erinevaid inimesi ja internet on kahtlemata ka täis kõiksuguseid maailma sündinuid.
Jään Urmas Sõõrumaaga  siiski ühele arvamusele, et internet on lisaelu. Aeg on kallis. Ja seda pole vaja kindlasti raisata.
Ja veel! Olge ettevaatlikud, heausksed naised!

 



Vaadatud 1253 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
malviine mädaputs

kondab siin ringi valgevooluse rida järel

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi