Saatus: Armusin ehtsasse jobusse

04.09.2022 18:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
5
Foto:

Mu kallim ei oska öelda, kas ta armastab mind. Meie seks on vilets ja ei tee mind õnnelikuks. Aga maha jätta ma teda ka ei suuda!

Ta ei tea, kas armastab mind... kuigi mina armastan teda päris kindlasti, ja n-ö koos oleme olnud nüüdseks veidi üle kahe aasta. Sellele vaatamata on meie suhetes selliseid nüansse, millest ma seni veel kelleltki kuulnud ega ühestki pihtimusest lugenud pole.
Selguse mõttes tuleb vist hakatuseks öelda, et pole me kumbki mingid vaimuhiiglased – harilikud keskmised. Või kui, siis ehk tema on, mille üle võite ise otsustada järgneva põhjal. Võib-olla ongi iva selles, et mina ei küüni tema peent olemust mõistma...

Koos elada ta ei taha
Minu arust on kõigepealt iseäralik see, et kogu selle aja jooksul pole ta mulle kordagi öelnud, et armastab mind, kuigi mina tulin selle avaldusega (väga pidulikult) välja juba rohkem kui aasta tagasi. Siis häbenesin seda kohutavalt ja ei süüdistanud teda, et ta samaga ei vastanud. Arvasin lihtsalt, et ajasin ta segadusse ja et küll see kohe-kohe tuleb. Aga aeg muudkui läheb, ja pole ma saanud tänini kuulda neid kolme võlusõna. Et asi selgem oleks, pean temast veidi lähemalt rääkima.
Ta on 32 aastat vana, neli aastat minust vanem. Elab emaga (isa suri siis, kui ta oli teismeline), teenib keskmisest paremini. Kuna mina ka just kirikurott pole, olen talle juba ligi aasta ette pannud, et üürime eraldi korteri. Aga tema peab seda ebaotstarbekaks, koguni arutuks. Sest ta töökoht on ema elukohast ainult 5-minutilise kõndimise kaugusel, ja emale pole ta mingiks koormaks, kuna too ka veel tööl käib. Kui alles hiljuti teab mitmendat korda küsisin, et kas me siis nii jäämegi elama, seletas ta rahulikult, et võib-olla (!?) hakkame küll kunagi koos elama, aga praegu oleks see ratsionaalse mõtlemise seisukohalt lihtsalt jabur. Ja n-ö kodurahu huvides olen mina otsustanud seda teemat mitte puudutada.

Seksis ebaklapp
Aga ega siis see üksi. Teine, ja minu arvates mitte väiksem probleem, on meie ebaklapp seksis. Tunnistan ausalt, et kogu selle aja jooksul, mil koos oleme, pole ma kordagi tõelist orgasmi saanud. Olen kuulnud, et mõned naised pole seda enne esimese lapse sünnitamist üldse võimelised saama, aga minu kallis ei püüa üldse mitte midagi teha, et ma selleni jõuaksin.
Mäletan hästi, kui asjalikult ta pärast meie esimest ühekssaamist küsis, kas sain rahulduse. Kui tunnistasin ausalt, et ei, märkis ta niisama asjalikult, et pole viga, pole viga – küll saad neid orgasme veel nii et küll saab ja vähe ei ole!
Aga näe, pole saanud, ja kardan, et just see esimene kord on minusse süstinud mingi ­pärssiva kompleksi. Olin nimelt siis, vaatamata oma kõrgele (!) eale, veel neitsi. Häbenesin kaua aega seda intiimset protseduuri, ja ma ei ütleks, et tema oleks selle mulle kordagi kergemaks teinud – aidanud lõõgastuda, käituda kompleksivabamalt. Sest veel mitu kuud käis selle juurde imelik tseremoonia.

Seksivõistlus sõbraga
Aja jooksul panin tähele, et iga kord, kui voodisse läksime, olgu õhtul, öösel või päeval, pani ta äratuskella või oma mobiili käeulatusse. Ja kui oli n-ö lõpetanud, kargas mind isegi põsele suudlemata püsti, vaatas kella, ja märkis midagi oma telefoni või, nagu juba julgemaks saades nägin – oma elektronmärkmikku. Ükskord ei pidanud ma enam vastu ja küsisin otse, kas ta on mingi salaagent, või mis kuradima “protokollimine” siin käib! Ja, kujutage ette – ta vastas täiesti rahulikult, et mul on peaaegu õigus. Neil olla lapsepõlvesõbraga (keda ka mina kui meeldivat inimest tunnen) kokkulepe: võistelda ausas statistikas (!!!) – kui pikalt kumbki vastu peab.
Veel üks kummaline asjaolu on see, et ta ei armasta suudelda. Maailma statistika näitavat, et on üha vähem inimesi (pro: vist mehi?), kellele ei meeldi neelata võõrast sülge. Tema arvates pole suudlusel akti juures mingit tähtsust, ja kui püüan teda vaid põselegi suudelda, pöördub ta nähtava tõredusega ära,  porisedes, et jätaksin “need teletotrused”.

Lahku minna ka ei taha
Seks ilma lootusetagi eelmängule muutub mulle üha raskemaks – lihtsalt füüsiliselt. Ma ei tunne mitte midagi (välja arvatud just füsioloogilised piinad). Aga kardan talle sellest ikka ja jälle rääkima hakata, sest tean, et sellele järgneb tükk aega mossitamist, mida ma ka välja ei kannata. Kuigi... päris lammas ma pole. Olen saanud, või sihilikult lavastanud hüsteeriahooge teismelise põhimõttel: mul on täielik siiber, mina ei kavatse samas vaimus jätkata; sa lihtsalt ei armasta mind, ja lõpetame ära! Aga selle peale läheb ta siiralt pabinasse – hakkab mind rahustama, et tegelikult on meil ju kõik hästi, et tal pole vaja kedagi peale minu.
Selles viimases pole mul ka kahtlust – ju oleks meie väikelinnas kuuldused minuni kuidagi ikka ulatunud, kui tal veel kellegagi suhteid oleks. Viimane suur asjade klaarimine leidis meie vahel aset pärast igati ilusasti möödunud aastavahetust. Katsusin talle asjalikult selgeks teha (sest ega ma enam nii komplekside küüsis ole kui veel aasta tagasi), et vajan hellust, teistmoodi kohtlemist, et ta saaks ju meie suhtest ise ka rohkem, kui minuga hellemalt ümber käiks. Teate, mida ta vihaselt vastas: et ma olen lihtsalt egoist, et kõik tänapäeva naised on tegelikult vaid omakasu peal väljas, tahavad mehi oma orjadeks, jalamattideks teha! Et ma võiksin tänulik olla selle eest, et ta on tõesti truu, vaatamata sellele, et iga päev on hommikust õhtuni neid, kes talle end vasakult ja paremalt pakuvad.
Seda võib uskuda, sest ta töötab naiste kollektiivis, sestap on minu armukadedus veel omaette peatükk. Olen käinud mõnel tema firma peol, ja märganud, kui omamehelikult (isandlikult?) ta ka nende naistega käitub, kes enam kaugeltki plikaeas pole. Ükskord uurisin ta mobiili põhjalikult läbi, ja leidsin sealt oma paarikümne naise kontaktandmed. Enamasti kolleegide omad, kuigi ma ei saa aru, miks temal kui teatud mõttes ülemusel peaks olema vaja teada mingi laoplika või söökla kassiiri telefoninumbrit. Kuna, nagu märgitud, pole mul andmeid tema otsesest truudusetusest, siis võib-olla on nood kõik materjal tema tulevaseks statistiliseks võistluseks lapsepõlvesõbraga?

Aeg-ajalt kardan, et lähen hulluks
Minul on meie linnas kaks lapsepõlvesõbrannat. Esialgu ei rääkinud ma neile eriti meie suhetest, sest neilgi pole nn armastuse rindel midagi eriti säravat. Aga viimasel ajal olen avameelsemalt pihtima hakanud, ja nad mõlemad ütlevad mulle ausalt näkku, et kui ma seda meest kiiremas korras maha ei jäta, olen nende arvates niisama oh-oh kui tema!
Loomulikult olen sellest ka ise mõelnud, aga – mis ma sellega võidaksin, kui jätaksin? Parem ikka temaga kui päris üksi – meil siin pole just eriti valikuvõimalusi. Pealegi kinnitab tema ema, et ärgu ma kahelgu – tema poeg hindab mind kui puhast (!) naist ja küll meil kõik ükskord veel korda läheb. Siis mõtlen ka ise, et ei maksa tahta liiga palju, ei maksa olla egoist. Ainult et aeg-ajalt kardan, et lähen hulluks.
Sest... mitte midagi ei muutu, ja – kui kuradima kaua ma siis ootama pean, et oleks lõpuks mingi selgus?! Või jäängi eidepõlveni mingiks katsejäneseks, statistikaüksuseks? Kas teie arvates on midagi lootustandvat järgmises: paar nädalat tagasi küsisin ta käest – öelgu ausalt, kas ta vähemalt arvab, et armastab mind. Ta vastas: kui ausalt, siis tõesti ei tea.

Aime jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 1224 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Milvard Mollusk

Meil Arvo ja Tiiduga on armukolmnurk, kus igas tipus kast õlut.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi