Saatus: Kas homme koidab parem päev?

Karl ei leia asu ei kodus ega tööl. Abielu on muutunud orjuseks, töö rutiiniks...

Kortsus pintsak hooletult üle õla ja kilekott kahe piimapakiga käes, komberdas Karl vastu hommikut kodu poole. Mehe suured pruunid silmad olid nukrad ja hirmul, sest koduuks juba terendas. Mis parata, mõtles mees, tuleb saatusele vastu minna või siiski ringi keerata ja töökoha mõnusa toimetuse diivani rüpest turvalist varju leida. Masendavad tusapilved hõljusid Karli peas. Oli tal üldse tarvis toimetuse sekretäri Eliga sinna näitlejate prallele maanduda? Loomulikult andis ta järele Eli palvetele ja põhjendusele, et üksi ei sobiks tollel sinna laekuda, aga minna tahaks nii hirmsasti...
Ja ega Karl ka leidnud lõpuks mitteminemiseks ühtegi vastuargumenti. Ometi oli tal ju peole minnes käes kilekott kahe piimapakiga, mis tuli õhtuks perele koju toimetada. Aga see argument näis sel hetkel kuidagi õõnsalt tähtsusetu ega olnud üldsegi kaalumisväärt. Tõesti, mingid piimapakid…
Karl astus edasi üha enam kössi tõmbudes, sest koduuks oli juba vaat et käeulatuses. Kõik mida sa teed, teed iseendale, meenusid talle kolleegi Oskari sõnad. „Jah, Oskar, sul on tuline õigus …,“ jõudis Karl mõelda veel enne, kui majauks korraga suure pauguga lahti prantsatas ja ta teinepool seal hommikumantlis ja üsnagi ähvardavas poosis seisma jäi.
„Kulla inimene, kas sa ka tead, mis kell on?“ küsis naine vihast värisedes.
Karl, silmad häbist maas, kuulas talle adresseeritud sõnavalingut. Ta isegi pääses, sest ei saanud oma muserdavas hingeseisundis kübetki aru, mida naine rääkis ning kui naise hääl mõneks sekundiks vaibus, põrutas Karl nobedalt trepile, ulatas naisele kiiresti kilekoti ja kadus kui torpeedo oma korteri sügavusse.

Ei mingeid armukesi!
Pealelõunal ärgates märkas Karl, et oli end pikali visanud köögitaguses kunagises teenijatoas, kuhu paigutati tavaliselt ootamatult külla saabunud külalisi. Keegi, ilmselt ta vanem tütar, oli talle peale laotanud pleedi. Loomulikult tema. „Aitäh, kullake,“ pomises Karl heldinult. Siis ohkas ta murelikult, suundudes kikivarvul vannituppa, et seal end tööleminekuks valmis seada.
Kui ta vannitoast välja hiilis, nägi ta vilksamisi oma kaasat elutoas kolmeaastase lapsega rahulikult ja rõõmsameelselt õiendamas. Karl ei osanud arvata, et ta naine oli juba teada saanud oma informaatorilt, alevi kohviku koristajalt, et tema, Karl oli kogu peo seltskonda õhtu otsa naerutanud ja üldse ennast üsna kenasti üleval pidanud. Ei mingeid armukesi. Karl aga arvas, et järelikult polnud piim hapuks läinud ja ehk ta pääseb kõige hullemast. Selle mõttega astus ta nii vaikselt kui suutis esikusse, avas välisukse ja pani selle enda taga tasakesi kinni.

Väsinud õhtu
Õhtul kella viie paiku laskus Karl toimetuses väsinult oma laua taga tooli seljatoele, asetas käed põlvedele ja sulges silmad. Artikkel oli valmis, tõsi küll, üle kivide ja kändude, sest tuli veel helistada sinna ja tänna, kõike veel täpsustada ja vaielda ühe kohaliku ärimehega, kellega tal eriti head klappi polnud.
Ei taha enam mõelda millelegi, mõtles rusutud majandustoimetaja, saaks nüüd pisut rahu ja ehk minna tegevtoimetaja Oskariga baari õhtustama. Istuda seal rahulikult, süüa ja mitte katsudagi probleemidest rääkida.  Isegi mitte mõelda. Lihtsalt olla ja nautida olemist. Teab, kas see õnnestub, kahtles Karl.
Korraga märkas Karl silmi avades oma laua nurgal ilusaid saledaid sääri kõlkumas, mis kuulusid loomuldasa toimetuse sekretärile Elile.
„Noh, kuidas siis on?“ oli põnevil naine.
„Mis asi on?“ põikles Karl.
„Sa olid seal öösel kõvasti laineid löönud,“ sosistas Eli.
„Lobisevad niisama,“ lõi Karl käega.
„See näitleja Viljar, mäletad küll, istus minu ja sinu vahel, oli väga üllatunud, et sellises perifeerias leidub ka väga vaimukaid inimesi. Ta pidas silmas sind. Justament.“ Eli hüppas laualt maha ja kelmikalt silma pilgutades kadus oma laua taha.

Keskea karmid tuuled
Sügistuul tuuseldas puudes, kui Karl pealinna poole sõitis. Naisele ütles, et läheb ema vaatama, aga pearõhk oli seekord siiski psühhiaatri külastamisel. Eli oli talle peale käinud, rääkinud oma kogemustest, keskendumishäirete ravist ja üleüldse psühhiaatria võidukäikudest, ning lõpuks oli Karl murdunud. Saab mis saab. Hullemaks minna enam ei või. Nii mõtles Karl ja võttis linnatee raske südamega ette.
Aga mis ta sellele tüübile siis seal pealinnas rääkima peaks, mõtles Karl autot roolides. Selge oli see, et mustad päevad olid kätte jõudnud ja kogu selle suure segapudru pärast ta sinna linna poole teel oligi. Tõsi, ta noorus on möödas, aga vanadus pole veel ka kätte jõudnud. Kas õnn seegi? Kas tõesti õnn seegi?
Karli tunti nooruses kui paadunud romantikut. Kaaslased hüüdsid teda ülikoolis italjaanoks, sest ta oli alati karvase lõua ja võrgutavate pruunide silmadega, mis kergitasid suuresti ta võite naisterindel.
Oma tollase sportliku ja saleda naisega kohtus ta ühel ülikooli kevadel. Ta mälus võttis ilmet üks magus mälestus, kui istus naise vanemate maja õue­trepil sirelite roiutavas aroomis, naine kaisus. Vahel istusid nad ka kinos, vaatasid tobedaid filme, kuid rohkem suudlesid ja sõid popkorne. Ja kas polnud see mitte üks väga pehme patjadega sohva, kus nad esimest korda tegid midagi keelatut teadmata, kuhu see neid viia võiks.
Kuhu?

Maailm ja inimsüdamed
Nüüd liikus ta kunagine sale teinepool korteris ringi nagu traktor, pannes vahel kogu elamise korralikult vappuma. Ja Karli kõrvus kumisesid veel naise hiljutised vihalaenguga sõnad: „Mis sina ka maailmast ja inimsüdametest tead!“
Keskendumisvaegused ei aidanud Karlil sedastada, mis puhul naine neid sõnu välja tulistas ja Karl pidi  soostuma – tõepoolest, mida ta üldse neist maailma ja inimsüdamete asjust teab. Teadis ju vaid seda, et oli sündinud ja eksisteeris. Käis tööl ja teenis perele raha.
Aga kas ta on tõesti psühhiaatri klient, mõtles mees murelikult.
Karlile meenus Oskari ütlus, et kui peas tiirlevad halvad mõtted, tuleb küüs pöidlasse suruda. Nüüd aga ei jäänud tal tõesti muud üle, kui oma pöialdega autorooli tugevamani suruda. Jah, aitas küll! Veidike.
Esimene asi, mida Karl psühhiaatri kabinetti sisenedes märkas, oli see, et tohter valges kitlis ja pisikese lõuahabemega oma suure kirjutuslaua taga klappis just sellise näoga, nagu tema kujutluses ühel psühhiaatril see olema pidi. Võib-olla oli see kujutlus tekkinud mingitest filmidest või loetud raamatutest, kes teab. Igatahes ütles Karlile kõhutunne, et ta on ehk tõesti õiges kohas.
Psühhiaater kuulas teda tähelepanelikult, tehes kuhugi väiksesse kaustikusse märkmeid. Karl läks endalegi ootamatult hoogu ja ladus välja kõik, mis paisu tagant tuli. Ei, ta ei läinud päris niikaugele nagu ühe Tšehhovi novelli tegelane, kes pisarad silmis, kogu kehast värisedes puistas oma südant hingearsti ees ja see ta peale lõppeks isegi vihaseks sai. Ta katsus ennast ohjeldada kui vähegi võimalik, aga raske see oli. Paganama raske.
Psühhiaater esitas Karlile küsimusi, andis nõuandeid ja isegi kirjutas välja retsepti.

Rõõm läbi süütunde
Pealinnast koju sõites oli Karl kindel, et tema kaeblused ei haihtunud just päris tühjusesse. See mees valges kitlis oskas need kinni püüda ja lahti mõtestada. Jah, see abieluorjus, suur pere, palju muresid, vähe rõõme, päevade üksluisus. Pinged, nii et lõika või noaga. Peale selle veel košmaarsed unenäod. Töölt koju tulemise hirmud. Hirmud iga rõõmutoova eluhetke eest. Hirm olla mõttetu isa. Keskendumishäired. Ja mida veel kõike.
„Kas siis üldse enam pole elus nalja ja lõbu?“ küsis tohter muiates.
Karl tunnistas, et käib vahel naabrite juures õhtuti kohvi joomas, tõsi, ka nalja heitmas, kaarte mängimas, käib kolleegidega kohvikus einestamas ja juttu puhumas, mainis ka ära hiljutise filmitegijate peo, kus seltskond oli ta meelest päris lähedal täiuslikkusele. Aga ometi kõike neid toredusi saadab ikka ja alati süütunne. Et ta on egoistlik, varastanud alati midagi oma suure pere arvelt, jätnud märkamata oma lähedaste mured. See kõik rõhus teda.
Pisut hämaraks jäi Karlile tohtri soovitus, et asju tuleb vahel vaadata teise nurga alt. Autos seda mõtet vaagides oli Karl hämmingus, sest kuidas saab vaadata asju teise nurga alt, kui nad just on täpselt selle nurga all nagu on. Ehk saab ta sellele küsimusele vastuse, kui kohtub psühhiaatriga järgmisel korral. Ja kas ta sinna veel üldse läheb?
Koju jõudes sõi Karl köögis õhtust. Rääkis naisele, et emaga on kõik hästi. Vaatas telekast uudiseid, pistis põske tohtri poolt väljakirjutatud tableti ning läks oma tuppa, heitis voodisse lootusega, et homme koidab parem päev.

Karli loo pani kirja
Sille Maksimov