Saatus: Kokku loodud

15.03.2020 15:00
Gerli Tiitus Illustreeriv pilt
Kommentaarid
1
Foto:

Saatus teeb vahel suhetes ­kahe inimese vahel kummalisi ja põnevaid keerdkäike­.

Mõnikord tundub ka see kummaline, et maailmas on mitu miljardit inimest, kuid me põrkame kokku vaid selle ühega ja saatus suunab meid ikka ja jälle ühist teed käima.
Tänaseks kõrges eas paar Maria ja vanaisa Aleks käisid ühes koolis, aga mitte ühes klassis. Tol ajal olid eraldi tüdrukute klassid ja poiste klassid. Nad küll kohtusid koolimaja peal ja ühistel üritustel aulas, kuid sõbrustamisest ei olnud siis juttugi.

Armastus esimesest silmapilgust
Alles kooli lõpupeol haaras Aleks Maria tantsima ja võib piltlikult öelda, et peale seda kestis tants kogu elu.
Tantsupoognad lõppesid ja Aleks saatis Maria koju, koduteel avaldas ta naisele armastust. Siis toimus ka esimene suudlus, mis võttis mõlemad põlist nõrgaks ja nagu Maria tagantjärele meenutab, oli sellest hetkest tema süda võlutud. Aleks aga muheleb, et tema teadis juba ammu, et Maria on talle määratud. Sestap ei olnud pikka kuramaaži. Noormees mõtles, et mis siin ikka oodata, nende vahel seda sädet jagus ja juttu jätkus alati kauemaks. See oli armastus esimesest silmapilgust, aga ka sügav sõprus ja võib-olla veel midagi enamat, võib isegi öelda, et hingeline side. Ei läinudki kaua aega nende esmakohtumisest selle päevani, mil nad abiellusid ja tegid oma esimese pulmavalsi suurel pulmapeol, kus kogunesid kõik mehe ja naise sugulased, sõbrad, tuttavad ning koolikaaslased ja nüüd ka juba töökaaslased. Maria oli asunud tööle õmblustöökotta ja mees ehitas ning oli kiviraiumises meister.
Nad ehitasid üles mehe isatalu, kus sündis nende perre esimene poeg. Kuid siis, kui laps oli kõigest aasta ja kümnekuune, algas sõda ja mees saadeti rindele, kust kohast ta ei naasnudki. Alguses oli lootus. Iga koputus ja krõbin tõi meelde lootuse mehest, kes naaseb koju. Kuid meest ei tulnud. Ei tulnud ka kirja, ei tulnud ühtegi surmateadet ka. See teadmatus ja lootus hakkasid lõpuks närve sööma ja tekitasid lootusetuse tunde naisele, kes oli alati muidu nii toimekas ja tragi, rõõmus ja lahke. Naine püüdis nüüd lihtsalt eluga hakkama saada. Ta pühendus ainult lapse hoidmisele. Mingit rõõmu ja lootust tema elus enam ei olnud. Lapsele tõi ta leiva lauale, kuid tihti oli võist ja moosist puudu. Nad elasid kasinalt ja muudkui ootasid meest ja isa koju. Teda aga ei tulnud ega tulnud. Vahetus riigikord ja naine oli leinast üle saamas, poiss oli leppinud, et tema isa langes sõjas.
Maria jätkas tööd õmblusvabrikus, mis muudkui laienes. Ta tegi ka lisatööd eraklientidele, kes tellisid kasukaid ja mantleid. Maria teenis lõpuks päris korralikult ja sai last kenasti koolitatud. Ei olnud neil puudust enam nagu mõnel esimesel sõjajärgsel aastal. Kõike oli, ainult isa ja peretunne oli puudu. Selle viis sõda küll minema. Ta oli üksinduses ja õnnetu. Kogu oma vaba aja ja energia suunaski naine töösse ja uputas oma mure ning vaeva kõik samuti töösse. Ta ei käinud kusagil väljas, ei pidutsenud ega suhelnud kellegagi peale mõne töökaaslase. Kuud ja päevad läksid ning lõpuks ka lootus, et mees naaseb sõjajärgselt koju. Ta kuulutas end ametlikult leseks, kolis pealinna, et saada parem töö ja elujärg.

Uue elu ja kaasa
Maria ainus kaaslane ja meessoost sõber oli Enn, kes oli tema tädi mehe sugulane ja peatus tihti nende juures, kui olid ­mingid perekondlikud sündmused. Maria hakkas teda järjest sagedamini kohtama ja järjest suuremaks kujunes ka nende sõprus. Maria küll ei olnud armunud, sest eks tal hinges oli ikka lootus, et ta oma mees on elus ja naaseb. Paraku oli möödas juba 10 aastat ning lootusesäde kahanes iga päevaga. Ta ütleb, et mingist hetkest ta enam ei unistanudki – lihtsam oli eluga edasi minna, kui ta mõtles, et mees on surma saanud. Ühel hetkel tegi Enn, kes oli veel päris kõrges eas poissmees, ettepaneku Mariaga lähedalt tutvust teha.
Kuidagi nii see siis lõpuks kujuneski, et Maria ja Enn kolisid kokku. Enn müüs oma maja maha ja nad laiendasid Maria elukohta, mis ei olnud enam mehe isatalu. See ärastati, kui mehe isa tapeti ja poiss läks sõtta.
Enn ja Maria elasid õnnelikult koos ja kasvatasid ühiselt Maria last, kuid rohkem lapsi neil ei sündinudki. Möödusid veel viis aastat ja äkki sai Maria tööjuurde väga kummalise sisuga telegrammi. See oleks tulnud nagu teispoolsusest ja tabas nagu välk selges taevast. See oli suur jahmatus, kui ta luges kirja sisu ja sai teada, et tema mees on endiselt elus, ta olevat olnud Siberis ja nüüd toodi haiglasse Eestisse.
Maria tõttas loomulikult kohe meest vaatama ja tuli välja, et 15 aastat lahusoldud aega ei olnud nende armastusele üldse mõjunud. Nad olid teineteise kohalolust lummatud – Maria unustas oma mehele isegi Ennust rääkida. Maria ütleb, et olgugi et ta oli abielus teist korda ja Ennuga, ei pidanud ta teda oma meheks, vaid lihtsalt kui sõbraks ja lohutajaks. Mees oli ikka ja ainult Aleks.

Vana arm ei roosteta
Järgmisel külastuskorral võttis ta ette selle sõnumi kuuldavale tuua ja muidugi lõi see mehe rivist välja. Ta oli silmnähtavalt häiritud. Ei olnud ta ju endast enne elumärki ilmutanud. Ka Enn oli endast väljas, sest ta sai aru, et naine on oma esikabikaasaga lahutamatud. Ametliku abikaasaga, sest tema leseks kuulutamine oli nüüd kehtetu ja nende abielu samuti. Nii ei osanudki keegi enam seisukohta võtta, kas minna eluga edasi või jätkata nõnda. Kogu pere oli segaduses. Ainus, kes asjast silmnähtavalt kasu sai ja kellel läks meel rõõmsaks, oli perepoeg. Poiss oli oma isa tagasi saanud. Ehkki Enn oli väga hoolitsev, oli poisil ilus mälestus ja pilt isast silme ees ning isa tema kangelane.
Enn ja Maria otsustasid kooselu jätkata ja Alekski leppis selle olukorraga. Ta leidis endale mõne aja pärast samuti naise, neil sündisid kaks tütart ja nad olid õnnelikud.
Elus möödus nii vilksamisi ja märkamatult taas 10 aastat. Nad käisid läbi nagu suur kärgpere, pidasid ühiselt sünnipäevi ja jõulupühi. Aga Aleks piidles ikka vargsi Maria suunas olgugi, et tal oli oma uus abikaasagi olemas. Maria oli samuti Aleksi juuresolekul justkui plikake. Kõigile oli näha, et nende sõprus ja armastus pole kuhugi kadunud. Nagu öeldakse, vana arm ei roosteta.
Kuigi nad olid täiesti teineteisest sisse võetud, jäid nad kindlaks, et kumbki jätkab oma perega. Maria tunnistas hiljem mehele, et mõnikord ta nuttis, kui nägi oma endist meest koos kaasaga lahkumas.
Aleks aga ütles, et temalgi ei olnud kerge leppida, et nüüd on ta elu armastus, kelle juurde tagasitulekust ta unistas, hoopis Ennu käte vahel.
Elu tegi aga oma korrektuurid. Enn leidis uue naise ja Aleksi naine suri. Nii sai sõjas lahku läinud ja elusaatusele järele andnud paar uuesti kokku pea 30 aastat hiljem. Mõlema lapsed olid nüüd täisealised ja nad said jälle koosolemist nautida. Loomulikult laulatati nad uuesti ja nad andsid teineteisele vanded nagu esimeselgi korral... kuni surm meid lautab.
Nad olid sellest hetkest tõepoolest lahutamatud. Nad nautisid teineteise lähedal viibimist ja neil oli omakeskis lõbus ja tore. Nad käisid tantsimas ja lõid vahel tantsu oma koduski. Mees imetles naist ja tema ilu, naine imetles mehe oskust talle turvatunnet pakkuda ja mehe vaprust.
Nad ei kakelnud kunagi, küll vaidlesid, kuid austasid teineteist palju ja jätsid teisele oma õiguse ja arvamuse ning püüdsid leida kompromissi. Samuti ei läinud nad kunagi magama vihasena, püüdsid alati rahulikult rääkides tülid ära klaarida. Vaadates tänapäeva kärgperesid, ei imesta Aleks ja Maria ühtigi, ka neil on olnud omamoodi kärgpere ja kõik on kenasti hakkama saanud. Vanapaar on ühel meelel, et kui kuskil kõrgemal pool on keegi paari pandud, siis ei lahuta meetrid ja miilid, aastad ega ka sõjad ja surmgi. Armastus on igavene ja lausa ebamaine. Hoolimine, sõprus ja austus kasvavad käsikäes üht teed sammudes ja teineteisele toeks olles. Seda ju sõna abikaasa tähendabki. Kui aga abi ja toetust ei ole, on ainult tülid, tasub lahku minna ja leida see, kellega on eluteel koos kergem ja tantsulisem.
Ja nagu igas muinasjutus, nii ka selles päriselt juhtunud loos on nii, et kui nad surnud pole, veedavad nad koos mõnusalt oma vanaduspäevi.



Vaadatud 888 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Mats

Vastik ebaõiglus

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi