Saatus: Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem

Kui plagieerida Eduard Vildelt, siis... istusin Kadrioru pargis ja vandusin iseennast ja oma parimat sõpra. Olin elus palju lollusi teinud – temalt rahalaenamisega panin kõigele krooni pähe! Sest nüüd nõudis ta selle ennetähtaegset tagasimaksmist, ähvardades koguni kohtuga.

See oli veel krooni aja päris lõpus, ja kuigi summa oli neljakohaline, sealjuures mitte kõige kopsakam, polnud mul seda hetkel kuskilt võtta. Pani kohutavalt nördima, sest sõbrad olime olnud poisipõlvest alates ja seni polnud kummalgi olnud kordagi põhjust teise aumehelikkuses kahelda. Pealegi oli tema tubli ja heal järjel pereinimene, mina paadunud, varatu poissmees, hetkel praktiliselt töötu.
Ega mul tegelikult olnud õigust teda vanduda – oma süü ju, võlg on võõra oma. Aga erilist tuska tegi see, kui inetute sõnadega ta mind veel takkapihta õnnistas... Nii ma seal siis konutasin, püüdes oma riivatud eneseuhkuses aju tööle panna, leidmaks mingit viisi tema nõudmise koheseks täitmiseks.

Kahtlane leid
Suitsu süüdates pillasin välgumihkli läbi pingilattide maha. Kummardusin seda rohu seest otsima, ja samas silmasin mingit pruuni kompsu. Ei pööranud sellele tähelepanu – noh, lihtsalt prügikott. Aga ikka veel välgumihklit taga ajades avastasin, et tegemist on käekotiga. Üsna väikese ja kulunuga, lühikese sangaga, vanamoelise metallpöörakuga kinni.
Leidsin välgumihkli üles, süütasin sigareti ja mõtlesin, kas maksab seda iseäralikku leidu puutuda. Äkki on pomm..., mõni sööt – kui käe külge panen, saan kohe vastu pead, või hakatakse mind varguses süüdistama. Ükskord jätsin mobiiltelefoni otse jalge eest üles korjamata...
Aga kuna oli päine päevaaeg ja läheduses polnud hingelistki, sai uudishimu ebalusest võitu. Tõstsin koti üles (natuke niiske, ilmselt sinna mitte äsja sattunud) ja tegin lahti. Selles olid mingid kviitungid, paks ümbrik, võtmekimp, kamm ja... pass. Ähmiga lõin koti kohe kinni, istusin veel jupi aega, siis pistsin ta oma õlakotti ja marssisin koju. Ei juhtunud midagi.
Kui leiu sisu rahulikult üle uurisin, ilmnes, et passi omanik on hetkel 62aastane proua, elab samuti pealinnas (nagu näitas aadress maksukviitungitel), ja ümbrikus oli... raha – natuke suurem summa sellest, mida nii karjuvalt vajasin. Tunnistan, et mu esimene reaktsioon oli kergendus: kus häda kõige suurem, seal abi... jne.
Terve õhtu tuiasin oma korteris ringi nagu munas kana (va südametunnistus ei andnud ju rahu), kuni otsustasin: hommik on õhtust targem. Ja kui see koitis, leidsin (kõige oma lugupidamise juures politsei vastu), et lähen kohale konkreetsel aadressil. Kui koti omanik peaks nõudma, lähen temaga koos sedamaid politseisse.

Õnneks rahu­meelne kontakt
Kellahelistamise peale ei tulnud tükk aega keegi avama. Lõpuks ilmus ukseavasse ehmunud pilguga noor naine ja küsis sõjakalt, mis vaja. Mina kokutades vastu: kas siin elab selle-nimeline ja kas võiksin temaga rääkida. Naine, ilmselgelt juba hirmus, astus mulle lähemale ja nõudis, et kohe lahkuksin, ähvardades politseiga. Mina jälle, et... kuulaku mind, jumala pärast, esmalt ära.
Ta laskis mu üle läve, ütles, et küsitu on tema ema, kahjuks praegu haiglas, et kes ma olen ja ladugu kohe välja, milles asi. Sellepeale kraamisin koti lagedale, sirutasin tema poole, märkides vaid: selles!
Ega oskakski enam kirjeldada, kumb meist enam ähmis oli. Ta tuhnis kotis, aegajalt mulle vilkspilke saates, edasi vaheldumisi tänades-vabandades ja lõpuks sisse kutsudes. Siis sain mina end juba tasakaalu, palusin end lihtsalt ära kuulata, ja jutustasin Agu Sihvka vaimus kõik ära, nii nagu täpselt oli.
Läks veel veidi aega selleni, mil tema ära rääkis, kuis ta ema pidi selle raha viima üürivõla katteks korteriomanikule, milles hetkel istume, enne seda sõbrannaga Kadriorus aega parajaks tegi ja peaaegu vajaliku aadressini jõudes korraga avastas, et peale plastikust poekoti tal seda õiget kotti enam polegi.
Kallale polnud talle keegi tunginud, ta käinud kaotuse avastamiseks  veel paaris poes, kus nad enne käisid – tulemusteta. Tänu sellele tuli talle õhtul kutsuda kiirabi. Õnneks pole aga midagi tõsist peale iseloomuliku närvišoki.
Ebalesin: äkki arvavad tõesti, et ma selle koti vägivaldselt omandasin...
Siit edasi mõistagi imetlused-õnnistused, küsimus, kui palju nad mulle võlgnevad jne, jne...
Kõlab sentimentaalselt, aga mul oli lihtsalt õnnis tunne. Lahkudes jätsin nimelt oma telefoninumbri – juhuks, kui emal peaks mingeid kahtlusi tekkima, olen nõus nii talle kui (vajadusel?) seadusesilmale aru andma. Pärast järele mõeldes kiitsin end selle eest – kuigi koti kaotaja oli ju suhteliselt noor proua, kes teab, millises seisundis ja milline inimene: äkki talle viirastub tõesti, et mina selle koti kuidagi vägivaldselt omandasin.

Üllatavad telefonikõned
Mõni päev hiljem oli see tärmin, mille sõber oli mulle võla tagastamiseks määranud. Mina talle ei helistanud, küll aga tema mulle. Ei osanud muud kui küsida, millal siis kohtuprotsessi oodata on, aga tema palus kohtumist. Tunnistasin kohe, et pole mõtet – mul pole ega saa kõnealust summat olema ka lähemail päevil. Tema painas: tule mõneks minutiks kohtuma.
No kohtusime. Tema asus kohe asja juurde: oli ta „alles mölakas“, et minuga sedasi käitus! Andku ma andeks, ja tal on mulle nüüd pakkuda selline töökoht ühe oma tuttava firmas, mis aitab mul võla kiiresti tasuda, et mitte öelda – tehku ma seda vastavalt oma võimalustele! Veel üks kord – oli õnnis tunne...
Selle peale, möönan, tegime „kõvad tropid“.
Ta pihtis mulle, et tol päeval oli ta naisega jubedalt riidu läinud, üdini vihane nii tema, iseenese kui terve ilma peale. Pärast meie kokkupõrget meenutanud aga tahtmatult igasugu lapsepõlveaegu: kuidas onne ehitasime, õunavargil käisime, ühtedesse ja samadesse plikadesse armunud olime, jne. Ent võttis aega, enne kui söandas minuga kontakti võtta...
Lõpuks lõime käed: mõlemad ju juba keskea künnisel – enam meie vahel midagi nii totrat ette ei tule! Tahtsin talle jutustada sellest koti-leidmise loost, aga meil oli ju nii palju (!) rääkida, et see ei tulnud meeldegi.
Nädal hiljem helistas mulle naine, kellele oma leiu viisin, teatades, et ema on taas kodus ja nüüd paluvad mõlemad tulla korraks neile külla mulle sobival ajal.
Tänasin ja püüdsin jälile saada: öelgu kohe, kui neil on mulle mingeid pretensioone. Tema muudkui kordas küllakutset, rõhudes eriti ema palvele, nii et leppisime aja kokku.

See ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks
Läksin lillekimbuga, mingeid stsenaariume välja mõtlemata. Koti kaotanud proua osutus üllatavalt nooruslikuks, avatuks ja meeldivaks. Nüüd oli kohal veel üks nende pereliige, kuue-aastane särasilmne poiss, kes ulatas mulle legodest tehtud auto, teatades, et tegi selle mulle „ise ja päriseks“.
Kui piinlikud jutud leiutasust kohe vaigistatud said, istusime ilusasti kaetud laua taga oma kolm tundi, pärast mida noorproua mind saatma tuli. Mispeale pole  raske arvata, et see ei jäänud meie viimaseks kohtumiseks.
Sain kuulda, et tema poja isa oli ta rasedana maha jätnud, et nii ema kui väike poeg ootavad pingsalt, et ta uuesti mehele läheks, aga selle teema on tema juba ammu jäädavalt maha matnud.
Pihtisin siis minagi, miks ma nii vanalt ikka veel poissmees olen: pruut abiellus teisega pärast meie viie-aastast kooselu, nii et vastava teema suhtes olime mõlemad ühel meelel.
Pool aastat kohtusime regulaarselt nagu sõbrad, sealt edasi juba nagu armastajad, ja nüüdseks oleme kaks aastat abielus. Mul on tore kasupoeg, kes võttis mul pisara silma juba pärast mõnekuist suhtlemist nende perega, küsides, et „eks, sa tahaksid ju olla mu isa?“
Nüüd on mul ikka ustav sõber, armas perekond, hea töö ja kolleegid. Pluss piisavalt nii vaimu- kui hingejõudu selle kõige nimel kas või mägede läbikaevamiseks!
Kogu senisele elule tagasi vaadates tuleb aina meelde kadunud vanaema, mu lapsepõlve armsaim inimene. Ja see, kuidas ta mind, juba väga vana ja haigena, trööstis siis, kui pruut mu maha jättis.
Kõik ootasid, et ma kellessegi armuksin, taunisid, et ma järglaste muretsemisele ei mõtle. Aga vanaema, kes mu isikliku elu kohta kunagi midagi ei pärinud, ei haletsenud, ei heitnud ette, kordas vahel ohates: „Ära muretse – kui sul on hea süda ja puhtad mõtted, leiad ükskord oma õnne ja armastuse niikuinii...“
Meie perel on kaks reliikviat: kulunud pruun käekott (nagu nüüd tean, veel mu ämma ema oma) ja lego auto, tehtud mulle „ise ja päriseks“. Kes viitsib loo algust meenutada, hakkab uskuma ka vanarahvatarkust: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem...

Ivari jutu pani kirja
Dolores Tamm