Saatus: Lontrusest vend lõhub mu suhted

12.01.2020 20:00
Maria Johanson Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

Et mõni naine aeg-ajalt mõne mehe pärast kannatab, ei ­üllata kedagi. Tavaliselt on seal taga ühepoolne ­armastus.

Minu elu kõige suuremaks nuhtluseks on aga minu vend ning mingist suurest armastusest meie vahel rääkida ei saa.
Ei saanud ka lapsepõlves... Aga alustame algusest. Mu vend on meie kahelapselise sünnipere esimene laps. Vanemate kauaoodatu, lootus ja rõõm... ja, oh seda õnne, poisslaps ka veel! Esimene ja poiss, see toob õnne, rääkivat vanarahvas.
Selliseid jutte mäletan oma kasvamiseajast. Ikka, et kui uhked vanemad olid, kui nende esimene laps poiss oli. Vahepeal olla muidugi ka juttu olnud, et peres peab ka tütarlaps olema.
Hämmastavalt hästi võtavad need lausekatked kokku mu lapsepõlvekodu dünaamika ja olemuse. Poiss on uhkuseasi, eriti veel esimene poeg, tütar aga peab ka...
Mina pidin. Väga palju pidin. Hea laps pidin olema. Majapidamises pidin tööd tegema. Nõud pidin kogu pere järelt ära pesema ja põrandaid pidin pühkima ja küürima. Muudkui pidin. Vend ei pidanud eriti midagi, ja kindlasti mitte ei pidanud ta tegema naiste töid. Ei tea küll, miks need kõige igavamad ja käsi määrivamad tööd on naiste tööd? Isegi siis, kui korteris nagu ühtegi meestetööd justkui polegi.
Loomulikult ei sobinud tütarlapsel millegi niisuguse üle kurta. Naised ju selleks ongi, et majapidamistööd tehtud saaks. See, muide, on lause minu emalt. Ta suhtuski nii.

Lõputu norimine
Mu venna arvates olin ma olemas selleks, et temal kellegi kallal norida oleks. Halvasti ütlemisi jagus igasse päeva.
Otseselt ei kakelnud me kunagi. Haiget sain ma aga päris tihti. Mu vend kippus möödaminnes mulle tou andma või lihtsalt trügima või nügima.
Uskumatu, aga ma kasvasin üles nii, et mul polnud mitte kellegagi rääkida. Ma pean silmas selliseid päris vestlusi, kus räägitakse millestki sisulisest. Mitte ainult, et kuidas koolis läks ja tänan küsimast, hästi.
Koolis, tänan küsimast, läkski hästi. Hinded olid mul reeglina viied. Kui mõne nelja sain, kuulsin kodus põlglikku suhtumist, nagu oleksin ma ikka üsna rumal.
Vend õppis kolmedele ja sai vahel ka kahe. Põlglik polnud keegi, muudkui aga kiideti. Ja arutati tagaselja, et "poisid lähevadki hiljem lahti".
Ei tea mina, mismoodi nad lahti lähevad. Minu vend läks aga üha hullemaks. Aina sagedaminui käitus ta vastikult - küll minu, küll emaga, küll koolis sõpradega. Isa oli alati tema poolt – mees võivatki vahel krõbedamalt väljenduda.
Ka siis, kui mu vend kaklustesse ja seetõttu kiirabisse või politseisse sattus, oli isa alati tema poolt. Ja ema oli isaga nõus. Meeste elu, seal kakeldaksegi...
Praegu, kui ma sellest jutustan, tundub see mulle imelik ja vale. Aga kogu mu lapsepõlve oli see ainus reaalsus, mida ma teadsin ja ainsad tõed, mida mulle tutvustati.

Väljaspool kodu oli parem
Kõiges muus pole mul oma kasvukodule midagi ette heita. Majapidamistööd, mida kunagi nii väga kirusin, tulevad mul hästi välja ning võtavad vähe aega.
Kuna õppimine oli mulle alati kerge ning mind tiivustas see, et sain õpetajatelt ja klassikaaslastelt alati kiita, õppisin ma viitele. Pärast keskkooli läksin ülikooli ning valisin arstiteaduse.
Õppimine oli raske, keskkooli viielisusega ei andnud võrreldagi. Aga see oli ka tohutult põnev.
Ma õppisin päevade, ööde ja ööpäevade kaupa, nagu ka teised meie kursuselt. Inimkeha avanes meie ees nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Ning ehkki inimene kui selline pakkus mulle palju huvi, oli minu jaoks veelgi põnevam see, kuidas ta mõtlen ning mismoodi tema iseloom areneb.
Minust sai kehatohtri asemel hingetohter ning ma pole oma valikut kunagi kahetsenud. Aja minnes hakkasin pareminu aru saama ka oma vanematest ning pahameele asemele tekkis leppimine. Mitte, et neil sellest sooja või külma oleks.
Ülikool tõi mulle ka esimese armastuse, kursusevend Reinu. Märkasin teda esmakordselt anatoomikumis, kui ma taipasin, et see pikk noormees, kelle näost maski kohalt üksnes silmi nägin, annab kohe otsad ja kukub kokku.
Andsin talle käe ja toetasin teda. Pärast kutsus ta mind kohvikusse kooki sööma ning mina teda oma tuppa teed jooma.
Hakkasime käima ja käisime tükk aega. Rein kohtles mind alati kenasti ja mina olin tema üle väga õnnelik. Tagantjärele võin öelda, et tegelikult tegelesin ma tema eest hoolitsemisega.
Ega ma ise midagi muud vajanudki. Sain enesega hästi hakkama ning olin Reinu üle väga õnnelik.



Mölaka eest ei kaitse keegi
Abi oleksin vajanud päeval, mil mu vend naabermaakonna pealinnast Tartusse käima tuli ning mindki külastas.
Ta oli ebameeldiv külaline – purjakil ning haises viina järele. Ma poleks teda üldse tuppagi lasknud, kuid sisemine hea laps ei lubanud mul venna ees ust kinni lüüa.
Keetsin kohvi, tegin mõned võileivad ning talusin kannatlikult tema jauramisi. Ikka teemadel, et pahad on kõik teised ning et kõik kohtlevad teda halvasti.
Rein vaatas mu venda nagu imelooma. Püüdis olla lahke ja seltskondlik, aga kõik katsed jooksid liiva. Sisuliselt kõik vestluskatsed blokeeriti, kusjuures rõhutatud labasusega.
See muutus süstemaatiliseks. Mu vend harrastas sisse sadada, mina kannatasin vaikides, Rein ka.
Kuni Reinul sai sellest kõigest villand. Selle kõige sisse kuulusin kahjuks ka mina. Ta leidis uue tüdruku ning lihtsalt hajus mu elust.
Loomulikult ei jäänud ka mina kauaks üksi. Peeter, kes minu käest alailma konspekte käis küsimas, jäi ühel hetkel mu ellu pikemaks.
Kui märkate, teine mees, keda mina aitasin – seekord õppimises. Ja teine mees, kes ei suutnud aidata mind, kui mu matslik, sisuliselt terroristlik vend taas välja ilmus.
Mind häiris venna juures kõik. Tema komme mitte saapaid jalast võtta, vaatamata õueoludele, nii et mu puhtale põrandale jäid vee- või porijäljed. Tema labane väljendusviis. Tema kustumatult hõõguv viha ja kadedus kõigi vastu, kel kuidagi hästi oli läinud ning tema põlgus ja alandav suhtumine kõigi nende suhtes, kel oli läinud kehvasti. Viina- ja suitsulehast rääkimata.
Ka Peeter ei kannatanud seda pikalt välja ning kadus. Nii ka mõned järgmised poisid, kellega suhetesse sattusin.
Olen mõelnud, et mu toonaseid, muidu igati toredaid tudengisuhteid iseloomustaski üks ühine joon – sattusin käima poistega, kes vajasid midagi minult, kuid ei evinud piisavalt sisemist jõudu, et olla toeks mulle minu luukeredega võitlemisel.
Võib-olla tekitas negatiivse hoiakuga joodikust lähisugulane neis ka alateadlikku hirmu selle ees, milline võiks olla minuga saadud laps...

Suurim rõõm on tütrest
Tütre sain Saksamaal töövahetuses olles. Tema isa on nii sümpaatne mees, et oleksin võinud temaga koos või tema nimel minna kuhu tahes, Saksamaale jäämine poleks olnud mingi probleem. Kahjuks oli see tore mees aga juba pere loonud, nii et minu osaks jäid mõned meeldivad kohtumised ning suurepärase, targa ja toreda tütre emaks saamine.
Oma tütart ja oma tööd pean oma elu suurimateks õnnestumisteks. Vanematega suhtlen ma nii vähe kui võimalik, ehkki olen teadlik, et kui nad kord vananedes abi vajavad, siis vaevalt, et rõõm ja uhkus esimese poja näol seda neile pakub. Aktsepteerin ka teadmist, et siis saabub jälle aeg, mil tütar „peab olema”.
Oma tütre olen suutnud tema onust vaimses plaanis eemal hoida. Ja seda väga lihtsalt, huumori ja tolerantsiga. Kui ta on onuga kokku puutunud ja tolle imeliku käitumise kohta pärast küsinud, olen andnud oma vennale ausa hinnangu ning rõhutanud, et ei tütar ega mina pole sellega seotud ega pea selle eest vastutama.
See on tõdemus, mis mu suhtekaaslaste jaoks on olnud ületamatu, on mu tütrekese jaoks lihtne ja elementaarne. Nagu ka tõdemus, et ta on oma ema suurim rõõm ja uhkus ning suur-suur armastus.
Mis puutub tema isasse, siis temagagi on meil sõbralik kaugsuhe, samuti suhtleb ta meie tütrega. Tema naine ja lapsed on sellest teadlikud ning kui see ka on seal peres mingeid torme tekitanud, siis minuni need ulatunud ei ole.
Loomulikult olen ka mina püüdnud veel enese ellu toimivat meessuhet luua, kuid see pole mul õnnestunud. Olen alkohoolikust lähisugulasega üksikema ning praeguseks emotsionaalselt nii palju kasvanud, et meest, kelle jaoks see on ületamatu dilemma, ma oma ellu ei tahagi.
Niisiis, olen tulnud ellu – siiski! - heade geenide ning korraliku töövõimega, pärssivateks saatjateks mõnevõrra madalam enesehinnang ning üks haisev logard. Ning ehkki mul polnud õnne meessuhete ega ka lähedaste sõpradega, olen ma tänu oma tööle ning eriti tütrele siiski õnnelik inimene.

Maile jutu pani kirja
Maria Johanson

Vaadatud 1118 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
...

nojah, teatud mõttes on Thanatosel õigus. kooselu ei ole asi, mida kümne küünega kinni hoida või enesele nõuda. aga Anita ja Viljer on naiivid. Kui see mutt selle joodikuga siiani suhtleb, küllap ta siis ise vajab seda suhtlust.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi