Saatus: Loobusin austajast, nüüd aga kadestan

02.05.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
4
Foto:

„Läbi elu olen teinud mitmeid mitte liiga head valikud ning pärast targemaid otsustajaid kadestanud,” pihib Karmen.

Minu ametikooli teisel kursusel tuli meile uus tüdruk – hästi ilus ja enesekindel. Kuna meil oli kursusel poisse ja tüdrukuid võrdselt, siis konkurenti me temas just ei kartnud, pealegi oli ta lahe ja heasoovlik, meeldiv kaaslane. Aga juba varsti hakkas meie kõigi suhtumine temasse muutuma. Ja nimelt sellepärast, et taotles ta ise seda või mitte, aga kõik meie poisid armusid temasse järjepanu ära.
Mitu meie kindlat paari läks mürinaga lahku, kuni jõudis kätte ka minu järg. Eriti vihale ajas mind asi sellepärast, et mina käisin ühe poisiga mitte meie koolist. Ka pean ausalt tunnistama, et tegemist oli niisuguse tegelasega, kelle pärast mind kõik kadestasid – minu harju keskmisest välimusest oli see poiss omaga suurelt üle, pealegi olin tema kättesaamiseks ligi aasta vaeva näinud. See polnud küll mingi lõõmav armastus, aga meil oli täitsa arvestatav suhe, sest olime inimestena nö. ühest karjast. Kuni siis selleni, et ühel meie koolidiskol jäin mina seina äärde, kuna mu poiss nägi korraga nagu ainult toda meie iludust. Sestpeale läksid meie suhted allamäge, kuni päriselt hääbusid.

Lahendamatud pinged
Muidugi tekkis meie muidu sõbralikus kollektiivis aina pingeid, aga lahendust leida oli ka justkui võimatu. Sest kummalisel kombel jäi see tüdruk (ütleme, et Triin) ise oma võitude suhtes täiesti ükskõikseks. Ta ei hakanud otseselt käima kellegagi neist, kes seda aktiivselt taotlesid, ja jätkas tüdrukutega suhtlemist endise avatuse ja sõbralikkusega, nii et meil polnud teda põhjust otseselt süüdistada ega rünnata. Ta ei saanud sinna ju midagi parata, et enamik poisse tema järele õhkas.
Mina polnud temaga otseselt sõbranna, aga ka mitte vaenlane, eraviisiliselt ei võtnud me koos kunagi midagi ette, ei vahetanud muljeid ega saladusi. Aga vaenu haudusin salaja ikka küll, sest jäin sestpeale pikemaks ajaks nö. kuivale. Meie kursusel poleks nagu kedagi enam võtta olnudki, ja ega mind keegi ei morjendanud ka. Niimoodi maa ja taeva vahel läks aeg viimase, kolmanda kursuseni.
Algusest peale oli meil üks hästi tagasihoidliku välimusega (pehmelt öeldes!) kursusevend, sealjuures vaikne kui hiireke ja absoluutselt nii vanamoodne kui -meelne. Kui ta pidudel ka käis, siis vahtis niisama vaikides nurgas, või luges ajalehte ka poolpimedas diskosaalis. Ja õppis nagu hull – ta oli meie priimus (olgu ta nimeks Priit). Mina polnud temaga aastate kestel vast rohkem kui paar korda vestelnud. Ja nüüd hakkas ta mulle korraga nagu tähelepanu pöörama. Käis alatihti midagi küsimas, nii et teised selle üle juba nalja viskama hakkasid. Ja imet ikka imet – palus mind sügisdiskol tantsima!

Daamide valss tõi üllatusi
See oli mulle liig! Mida ta õige julgeb – niisugune vilets vend, minust isegi natuke lühem. Justkui mina oleksin see viimane, kes kedagi paremat ei vääri... Otseselt ma talle midagi halvasti ei öelnud, aga tegin kõik selleks, et ta mulle järele ei käiks. Ta oli üsna visa, aga enne kevadist sessi olin tast lõpuks siiski lahti. Pärast nägin Triinu temaga vahest vestlemas, aga see ei väärinud tähelepanu. Triinuga olid kursuse suhted nii nagu nad kogu aeg olid olnud. Polnud tal ei südamesõbrannasid ega oma poissi. Tagantjärele mõeldes arvan, et tal oli lihtsalt niisugune õnnestunud iseloom ja nii väljapeetud käitumismall, et ta ei andnud kellelegi põhjust enesele otse hõlma hakata.
Ja siis saabus lõpuball. Selleks ajaks oli kursuse sisekliima tunduvalt paremaks saanud. Sest kõik olid ju elevil ja natuke nukradki – kes see enne pärisellu sukeldumist ja lahkuminekut veel vanu hõõrumisi ja pingeid lõkkele ajada tahaks. Käisime reisil ja võtsime sagedamini kui kunagi enne ühiseid koosistumisi ette – kõik oli väga lahe, kõik olid üksteise vastu meeleliigutuseni sõbralikud, täis suure peo ootust.
Ja siis see saabus. Seda pole mõtet kirjeldada: nagu ikka – palju ülevust, lilli, nuttu ja naeru, tantsu hommikuni. Kõik tantsisid kõigiga, välja arvatud ikka meie Priidust priimus (kes mõistagi sai diplomi kiitusega, kursusel ainsana). Kord, kui temaga silmsidemesse sattusin, kartsin juba, et nüüd tuleb mind paluma, aga õnneks ei tulnud. Ja siis lõpuks saabus viimase daamide valsi aeg. Tükk aega oli põrand tühi, vähemalt pooled meie suurematest tantsulõvidest poisid kindlasti ootuses, et tuleks Triin.

Igaühel oma valik
Ta oligi esimene, kes üle põranda tippis. Ja mis te arvate, kelle ette – muidugi “cum laude” ette, kes valssi vaevalt üldse oskas. Aga ära nad selle tantsisid, ja meie kõikide pommüllatuseks jäid ülejäänud koosolemise ajaks peaaegu pidevalt teineteise kõrvale. Nagu näha oli – muudkui rääkisid ja rääkisid. Kui vastu hommikut läbi linna minnes rahvas siinseal laiali pudenema hakkas, jäid mu pilgu ette viimastena nemad kahekesi, kes käsikäes minema kõndisid.

Imelik valik ja pikk vaikus
Nendega, kellega suvel pärast veel kokku puutusime, tuli ikka jutuks see Triinu imelik valik. Aga uut materjali me arutlusteks juurde ei saanud, sest keegi polnud neid enam juhtunud nägema ega teadnud, mis sellest jutumärkides (vähemalt toona küll) teineteiseleidmisest edasi sai.
See kõik juhtus kaheksa aastat tagasi. Järgmisel sügisel läks Triin Saksamaale edasi õppima, Priit järgnes talle aasta hiljem. Sestpeale polnud keegi neist, kellega mina veel mingil määral lävisin, nendega kontaktis olnud. Aga see vastas tõele, et nad paari aasta pärast abiellusid, varsti ka poja vanemateks said ja et neil hästi läheb. Noh, ja imestasime mis imestasime, ajapikku vajus lugu unustuse hõlma.
Mina läksin paari aasta pärast mehele ja veel paari pärast lahku. Õnneks lasteta, sest mu kallist mehest poleks tuge ega abi olnud – too osutus keskmiseks ilueediks, keda huvitas kõik see, mis vähe vaeva nõudis ja palju meelt lahutada võimaldas. Seni olen üksi, ilma erilise perspektiivita kaksi olema hakata.
Ja siis, see oli vist märtsi alguses, kui ühes päevases kohvikus Triinu ja Priiduga otse kokku jooksin.

Kas ma oleks sama hea naine?
Äratundmisega polnud küsimust, aga üksteise ülevaatamisega küll. Triin oli veel ilusam kui enne, kunagine igerikust (pardon!) Priit äratundmatuseni muutunud. Senisest tunduvalt kogukam ja rühikam, sõnakas ja söakas, stiilsest soengust ja disaineriülikonnast kõnelemata. No lihtsalt kompvek! Üldse – nad olid mu meelest pimestav paar.
Sain teada, et põhiliselt elavad nad Berliinis, et neil on “väike suvekodu” Portugali rannikul, et lähiajal kavatsevad nad maarjamaale naasta ja päriskodu rajada.
Priidul on osalus ühes Berliini tuntud optikafirmas, ka ütles ta end natuke (?) teadustööga tegelevat. Triin tpeab väikest kunstiäri – arvas, et selles on ta oma kutsumuse leidnud... Veetsin nendega terve õhtupooliku ja tõdesin: nii meeldivas seltskonnas pole ma ammu olnud.
Ongi kõik. Nad ei lähe mul kuidagi meelest. Ma ei tea, kas see on valge või must kadedus, aga... jah, ma kadestan. Ja murran pead, kas Priidul oleks kõik samaviisi läinud, kui Triinu asemel olnuksin mina...

Karmeni jutu pani kirja
Dolores Tamm



Vaadatud 1030 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Van Oss

Kas on siis raske üksik olla ja töödata? Peab mingit suhet otsima... Rumal.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi