Saatus: Ma armastasin moslemit

06.09.2020 22:00
Marta Roosipuu Illustreeriv pilt
Kommentaarid
8
Foto:

Olen enda arvates lugupidav kõigi erinevate maailmavaadete suhtes, ometi sattusin ma väga keerulisse olukorda, kui armusin sootuks teisest kultuurikontekstist pärit mehesse.

Enese kohta peaksin esmalt ilmselt ütlema, et pean end täiesti tavaliseks naiseks. 32 aastat vana, hariduselt ja kutse­alalt inglise keele filoloog. Kui see siis oleks tutvumis­kuulutus, oleks ilmselt õige lisada, et minu hobideks on olnud reisimine ja võõraste kultuuridega tutvumine.
Samas kõlab see nii irooniliselt, otsekui oleks minu suhe Saidiga, mu elu senimaani kõige olulisema mehega olnud mingi hobiteema.
Nii see muidugi ei olnud, nüüd aga kõigest algusest ­peale.

Kohtumine, lennud ja kirg
Kohtusin Saidiga ühel Amsterdamis toimunud täiendus­koolitusel ning pole vale öelda, et jäime teineteisele kohe ­silma.
Hakkasime suhtlema ning Said teatas praktiliselt kohe, et tema on moslem. Minu jaoks polnud see mingi probleem ja nii ma talle ütlesingi.
See oli esimene meie­vaheline suur möödarääkimine – veel enne, kui õigupoolest ­tutvudagi jõudsime. Nimelt tegi Said minu lausest, et see probleem, meelevaldse järelduse, et ma olen valmis islami usu vastu võtma. Mina aga mõtlesin selle lausega tõepoolest ainult seda, et mind ei sega, kui tema usub. Ükskõik millist jumalat.
Niisiis olime me eneste arvates esimese suhtluskari edukalt selja taha jätnud, tegelikult aga loonud kenakese platvormi teine­teise valesti mõistmiseks.
Sain teada, et Said elab, õpib ja töötab Londonis, pärit on aga Egiptusest ning tahab pikemas perspektiivis sinna tagasi minna. Kõik see juhtus Brexiti-eelsel ajajärgul, mil London veelgi suurem eri kultuuride sulatus­ahi kui Amsterdam või teised mandri-Euroopa suurlinnad.
Kui meie koolitus sai läbi, oli nii kahju Saidist kohe lahkuda, nii et ma otsustasin lennata koju läbi Londoni, et ta koju saata.
Londonis saime juba öö­päevaga nii lähedasteks, et temal omakorda oli hirmus kahju mind ära lasta ning ta ostis enesele lennupiletid, et mind Eestisse saata. Seda ta tegigi, ning täpselt samajagu, nagu olime nautinud kauneid vaateid Londonis, tegime me seda ka Tallinnas.
Lisaks ilusatele vaadetele nautisime muidugi ka teineteist. Tuleb ausalt tunnistada, et suhete füüsilise poole ­algatajaks olin mina ning Said püüdis algul mulle vastu seista, kuid kaua ta seda loomulikult ei suutnud.

Seksist ja abielust
Kõige lühemalt öeldes olime kiiresti teineteisesse silmini armunud ning üsna kindlad, et tahame eluks ajaks kokku jääda.
Mulle polnud abielu kui selline oluline, kuid siin jäi peale Saidi sõna ning tegelikult polnud mul temaga abiellumise vastu midagi.
Samuti oli ta kindel, et see tähtis tseremoonia tuleb läbi viia Egiptuses, tema pere keskel ning perekonna vaimuliku poolt. Kui ma püüdsin rääkida, et meil siin käivad need asjad palju lihtsamalt ning piisab pere­konnaseisuametist läbi­käimisest, ütles Said kohe, et ta on nõus tulema minuga mis­tahes ametkonda, kuhu ma soovin, ent tema jaoks on ainu­võimalik abielu ikkagi kodumaal sõlmitu.
Vähem kui pool aastat pärast tutvumist olime me Egiptuses, Kairost veidi enam kui saja kilomeetri kaugusel asuvas linnakeses tema vanemate ­juures.
Minu vanemad polnud meie plaanist vaimustuses, kuid otseselt vastu ka ei seisnud. Nad on harjunud mu otsuseid respekteerima. Umbes samasugust suhtumist kogesin Saidi vanematelt. Avasüli-vaimustust ma neis kindlasti ei tekitanud, ent otseselt mingeid ­takistusi meile ka ei tehtud. Ju olidki nemadki harjunud respekteerima oma iseseisvat ja ­Euroopa-meelset poega.
Tõsi küll, nüüd tuleb ­märkida, et Saidi Euroopa-meelsus oli ilmselt päritolumandrile maha ununenud, sest Egiptuse-Said oli oma maa täievoliline ­esindaja.
Inglise keelegagi oli mul vähe peale hakata, sest tema peres räägiti üksnes araabia keelt ning sedagi mingis veidi kummalises võtmes. ­Egiptuse-araabia, andsin ­sellele mõttes nimetuse.

Esimesed kokkupuuted islamiga
Kui Said ütles, et ma kavatsen islami usu omaks võtta, noogutas perekond mõistvalt. Hakkasin siis aru saama, et ­tegelikult ei saakski me ­teisiti abielluda.
Terve sealsete kogukondade elu on allutatud Koraanile, mis annab elujuhised igaks olu­korraks. Kes neid ei tea või ei järgi, ei päde abikaasana, ­ammugi mitte lapsevanemana.
Minuga hakkas tegelema kohalik vaimulik, samuti tegelesid minu harimisega ning islamikõlblikuks sättimisega Saidi eri vanuses naissugulased. Neid oli tohutu hulk ning ütlen ausalt, et minul läks alailma segi, kes kellega kuidas seotud oli. Minu õpetamise koondnimetuseks sai dawa, mis tähendabki islamistlike vaadete ja elustiili tutvustamist ja levitamist. Minu ümber toimivast dawast sai suguvõsa naiste meelelahutus.
Mõned Koraani poolt antud elujuhised on igati mõistlikud ning nende järgimine on ainuvõimalik ka väljaspool islami usku. Näiteks pärineb prohvet Muhammedilt väide, et „Puhtus on pool usust” ja sellele kirjutan ma kahel käel alla ka ilma prohvetita.
Moslemite abielukombed seavad naisele küll piiranguid, näiteks tohib naine suhelda ainult nende inimestega, kelle tema mees heaks kiidab. Samas aga on prohvet Muhammed ja tema naine Aiša läbi kõigi lugude heaks eeskujuks, kuidas teine­teise vastu lahke olla, solvamata nelja heita ning arvukaid lapsi armastuse ja hellusega kohelda ning kasvatada. Lahkus ja huumor on islamis au sees, sellest sain ma kiiresti aru.
Nagu ka sellest, et inimesed pole kunagi nii armsad ja toredad, kui ideaalid eeldaksid ning kes tahab kadestada või ussitada, see selleks ka võimaluse leiab.
 Mõnelt Saidi suguvõsa naiselt tajusin ka sallimatust. Ja seda eriti siis, kui arutlesin oma visalt, kuid siiski külgejäävas araabia keeles islami põhitõdede üle, – milles muide oli minu jaoks palju meeldivat! – tajusin nende veidi põlglikku ­suhtumist.

Siiski mitte minu elu
Päev-päevalt sai mulle selgemaks, et sinna perekonda ma ei sobi. Suguvõsa naiste ­vaikne põlgus minu suhtes muutus suuremaks, ehkki keegi seda otseselt välja ei näidanud.
Saidi ema suhtus minusse küll hästi ning ma olen talle selle eest tänulik. Teiste poolt aga ei tajunud ma midagi sellist, mis laseks mul end nende ­islami-õena tunda.
Olles veidi Koraaniga tutvunud, teadsin ma ka, et ei või ühelgi juhul oma mehest rasedaks jääda, kuni ma pole äärmiselt kindel, et nii suguvõsa kui ka vaimulik mind täielikult moslemina aktsepteeriksid. Muidu pole mul vähimatki õigust „oma moslemist mehe last” kasvatada, kui ma talle õigeid elu­väärtusi ei oska õpetada.
Õnneks oli rasestumist vältida lihtne, sest kuni me polnud abielus, seni ei tohtinud me koos magada. Islamistlik viisakus määras meie suhete seksuaalse jaheduse ning ­euroopalikul kirgede tormil ­polnud meie vahele asja.
Hakkasin kaaluma, kuidas öelda Saidile, et ma siiski ei abiellu temaga. Minus oli juba niipalju mosleminaist, et selle asemel, et otsuseid üksinda vastu võtta, pöördusin ma esmalt vanema ja targema naise ehk Saidi ema poole ning rääkisin temaga oma kahtlustest. See armas ja tubli naine sai inglise keelest aru ning vastas mulle nii lihtsas araabia keeles, et mina temast omakorda aru sain.
Saidi ema kuulas mind väga süvenenult ning mõtles mu sõnade üle alati kaua. Ta küsis üle, kas ma armastan tema poega – millele sain ausalt vastata, et jah, ja isegi väga. Ent ma polnud valmis olema Egiptuse ühiskonna liige. Kui Said tulnuks minuga Euroopasse, ükskõik millisesse riiki, abielluksin temaga meeleldi ning oleksin nõus olema ka sealse islamikogukonna osa – sest tegelikult tundus see usk mulle ­sümpaatne.

Rahulik lõpp ja suur üllatus
Saidi ema võttis minu arvates väga õige seisukoha – on aeg arutada kõik läbi tema poja ning minu peigmehega.
Tundsin end väga halvasti, sest kartsin, et Said peab mind reeturiks. Samas tema ema mõistlik ja hell suhtumine ­toetas mind väga.
Ilmnes, et ema ja poeg väärisid teineteist täiesti. Said kuulas väga tõsiselt nii mind kui ka oma ema ning tema esimesed sõnad veeretasid koorma mu hingelt.
„Sa oled tark ja armastusväärne naine, et otsustasid esmalt mu emaga nõu pidada,” ütles ta ning ma tundsin, kui tähtis oli tema tunnustus minu jaoks.
Me rääkisime kolmekesi kaua. Saidiga koos oli see tehniliselt lihtsam, sest nii araabia kui ka inglise olid tema jaoks igati kodused ning ta tõlkis oma emale kõike, mis vanema daami jaoks keeruline oleks.
Said kinnitas mulle, et tema tunded minu vastu on ausad, kuid et Euroopas ta siiski elada ei tahaks. Ta läks õppima, et naasta oma kogukonda ning oma teadmistega seal elu paremaks muuta. Talle ei meeldinud, et ma end tema kodus hästi tundnud, kuid kui ta ema viitas suguvõsaprobleemidele, näis mees kohe teadvat, millest on jutt.
Me leppisime kokku, et me ei abiellu ning et ma lendan tagasi oma kodumaale ja Said jääb enda omale. Ta kinkis mulle mitmeid ilusaid ehteid ning oli väga mures, kas ta on minuga seksides mu elu rikkunud. Kinnitasin talle, et nii see kindlasti ei ole ning et ma jään teda alati armastusega meenutama...
Seda teen ma ka nüüd, kaheksa aastat hiljem. Olin toona Saidist eemal olles oma hingevalust üle saanud, töö leidnud ning end taas hästi tundma ­hakanud, kui avastasin, et ­ootan juba viiendat kuud last.
Said ei tea sellest midagi, kuid oma tütrele andsin rahvus­vahelise nime, mis on islamis tuntud ja hinnatud ning teda kasvatades püüan teha seda sellises vaimus, et tema isa emalt ja vaimulikult kuuldud põhimõtetele mitte häbi teha. Puhtus, lahkus, rahaline täpsus ning isiklik vooruslikkus sobivad hästi ka väikesele eesti tüdrukule.

Moonika jutu pani kirja
Maria Johanson



Vaadatud 1769 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
küsimus

kas vars oli hea et tasus mängu ?

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi