Saatus: „Ma olen väsinud olemast igavene teine...”

11.09.2022 18:00
Margit Peterson Illustreeriv pilt
Kommentaarid
2
Foto:

Saatuselöökide kuhjumine murendas Mari vaimset tervist senikaua, kuni naine enam vastu ei pidanud. Kas siit edasi on veel lootust?

Karge sügishommik Pärnu kesklinna kohvikus võtab üha segasemaid pöördeid. Ausalt öeldes, ma ei olnud selliseks kohtumiseks üldse valmis. Tõsi küll, aeg-ajalt me Mariga ikka telefonitsi suhtleme ja ma olen mingil määral ta eluga kursis, aga...
Jah, tunnen Marit (nimi muudetud) juba aastakümneid ja tean, et ta elu ei ole just meelakkumine olnud. Lisaks kahekordse lese staatusele on Mari pidanud matma ka oma tütre, – priimuse ja lemmiklapse, tänu kellele suutis Marigi reel püsida, kui ta järgemööda mõlemad mehed mattis. Tütreke, oivik Marell oli nende pere tulevikulootus, sest Marelli kahel vennakesel ei ole kunagi olnud nii palju tarkust nagu temal.

Aastatetagune kohutav septembriõhtu
Ühel septembrikuu õhtul otsustas purjus seltskond paadiga järvele minna. Ainsaks kaineks osutus Marell, seltskonna pesamuna, kelle peale pandigi kogu õhtu vastutus. Jah, kui sa oled lahtise peaga ja aktiivne klassivanem, ei tarvitse sa siiski kõike osata, sest ega igale inimesele ka kõike andeid antud ei ole.
Mida kaugemale kaldast paat triivis, seda pimedamaks läks. Olgugi, et poolkuu, mis taevast kaunistas, justkui näitas veidike valgust. Aga sellest oli vähe. Olku, tõmmu slaaviverd noormees, kes lubas alati endale rohkem, kui lubada võis, hakkas ühtäkki Marelli käperdama, mille peale viimane häält tõstis. Ega Olku ei lasknud sellest ennast häirida, ta surus käe Marelli püksivärvli vahele, mille peale tüdruk talle hambad randmesse lõi. Olku tõukas Marelli, tüdruk kukkus üle parda ja...
Vahepealne aeg pole Mari valu kustutanud. Leinav ema justkui otsib senimaani oma tütart, tajub ta lähedust ning püüab kontakti leida.
„Ma ei suuda siiani selle järve ääres käia. Ma ei suuda! Olgugi, et Marelli surnukeha on leitud ja maha maetud, tunnen ja näen ma oma armast tütart selles järves, tunnen ta hingust ja näen ta säravaid silmi. Ma isegi vestlen temaga. Sa võid mind hulluks pidada, aga nii see on. Olen tahtnud alati sellest kellelegi rääkida, aga mind vaadatakse nagu pidalitõbist. Hea veel, et hullusärki selga pole pandud ega Jämejala vaimuhaiglasse saadetud...”

Vestlus jookseb kergesti liiva
Mari silmades süttib elusäde ja ta küsib minult ootamatult: „Kas sa usud elusse teispoolsuses?“
Sügan kukalt, nagu oleks vastus Mari küsimusele just seal peidus. Jah, ma usun teispoolsusesse, aga kas elusse teispoolsuses, selles on küsimus. Ehk oleks õigem öelda taaskehastusse? Aga las ta olla, ma leian, et ma ei pea sellele küsimusele vastama, kuigi Mari vaatab mind veidike üleoleva pilguga, nagu loeks juba mu vastuse mu silmadest välja.
„Ma olen väsinud olemast igavene teine! Tundub, et ka sinu jaoks olen teisejärguline!“ kargab Mari nurgadiivanilt, haarab oma ussinahkse ridiküli ja tormab välisukse suunas.
Istun nõutult ja mõtisklen, et mida ma küll ometi valesti teinud olen. Jah, kui mina oleks nii palju lähedaste surmasid üle elanud, käituksin ka ehk sama labiilselt, aga ikkagi teeb Mari käitumine mulle muret. Just muret, sest mures ma ju ta pärast olen.

Armid ja haavad randmetel
Tellin uue cappuccino, võtan seinalt hommikuse ajalehe ja suunan oma mõtted värsketesse kohalikesse uudistesse.
„Tädi, palun tulge ruttu! Palun tulge!“ jookseb mõne aja pärast mu laua juurde üks noormees, kelles tunnen ära Mari noorema poja Normani. Viskan ajalehe laule, tõmban nagist sügismantli ja jooksen poisiga õue.
„Kiirabi juba tuleb, juba on teel. Ära muretse...“
Mu sõnad jäävad kurku kinni, kui ma näen ma Mari veriseks nülitud randmeid ja nende peal ohtralt vanu arme. Selge, Mari on ei taha elada, selles siis ongi asi.
Ma tõesti ei olnud valmis selliseks kohtumiseks. Tulin vaid õlaks Marile, kelle najale ta saab toetuda, aga juba lühikese aja järel ta väsis ja pani ka mind  süümepiinu tundma, kuigi ma ei teadnud mille pärast. Kuid raske oli ikkagi. Südames oli raske.
„Norman-poiss, tule, ma küpsetasin hommikul pannkooke, neid tuli liiga palju, kas aitad mul neid süüa?“
Panin käe noormehe õlale, vaatasin ta muretsevatesse silmadesse ja juba vedasingi ta vaikselt endaga kaasa.

Lapse igikestev süütunne
„Tädi, ma ei taha täna koju minna. Ma ei julge üksinda kodus olla. Äkki ema sureb ära ja ei tulegi kunagi koju,“ oli noormees ahnelt pannukaid süües tõsiselt mures.
„Rahu, Norman, su ema kohe kindlasti ei sure ära, aga tal võib haiglas kauem mina. Kus su vend siis on?“ püüdsin poissi rahustada.
„Sa mõtled Norbertit? Ta ei ela ammu enam meie juures. Nad läksid emaga riidu, sest ema süüdistas teda pidevalt asjades, millest Norbert polnud kuulnudki. Nii ühel päeval ta vanaema juurde koliski ja alates sellest on ema nagu peata kana. Ma ei mõista teda vahel üldse.
Olen kogu aeg ta jaoks olemas ja ta süüdistab, et ma armastan oma venda rohkem kui teda, et teda ei armasta mitte keegi. Et tal ei ole ühtegi sõpra. Ükskord ta isegi ütles, et kui sõpru pole, pole maailmal ka teda vaja. Aga ta üldse ei mõtle meile, tema lastele, meil on ju valus seda kõike kuulda ja taluda. Tahtsin minagi vanaema juurde elama minna, siis ähvardas ema ennast tappa ja ma tunnen ennast nüüd süüdi.
„Oi-oi, ei-ei, ära sina küll ennast süüdi tunne! Tänases intsidendis olen mina süüdi. Ja luba, kallis Norman, mina ka ajan asja korda.“

Helgem hetk ellujäänuga
Mõned ajad ja teraapiad hiljem on Mari valmis rääkima sellest, mis tema elus ja mõtetes valesti on läinud.
„Sa võid sellest loo kirjutada, isepäisest lesest, kelle jaoks oli ilmas tähtis vaid tema enda eksistents, ei muud. Isegi ta oma lihased lapsed mitte, rääkimata meestest. Nii saatus nad ära võttiski. Ma olin pime, ma olin ikka täiesti pime ja nägin vaid seda, mida näha tahtsin, sestap saatuski tegi minuga täpselt nii nagu teha tahtis. Ise olin selle välja küsinud, ära teeninud. Aga ma siiski olen liiga uhke naine, et olla igavene teine. Sestap ma võtsingi vastu otsuse olla kolmas, kasvõi teie seltskonnas täna ja siin, mu kallis pojake ja ma maailma parim sõbranna!”
Jah, veri võib olla paksem kui vesi, aga meil kõigil võiks olla ka kasvõi üks sõber, kes on su kõrval ka siis, kui sa seda teha ei lase. Õiget sõprust ei murra ka surma hingus.

Mari jutu pani kirja
Margit Peterson



Vaadatud 884 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Siret siristab

Aeg on saadikute toetusi kolmekordistada.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi