Saatus: Mees jättis mu maha – ja õigesti tegi

29.08.2021 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Elada tuleb nüüd ja praegu, sedastab Kristiina, kel on raske mõista, miks tal selle mõistmiseks nii kaua aega läks.

Jah, kujutage ette – leidis teise pärast meie 24aastast kooselu, mis kõrvalt vaadates oli peaaegu ideaalne! Oli ka minu meelest. Võttis üksjagu aega, kuni aru sain, et polnud ühti, ehk – jumala õige, et ka põrgutee võib olla sillutatud parimate kavatsustega...
Mina olin üksikema ainus laps, kasvatatud katoliiklikus kasinuses nii materiaalses kui moraalses mõttes. Kadunud emale pole mul midagi ette heita, tema tahtis ju parimat, ja kitsaid lapsepõlveolusid arvestades tõotasin kaelakandmisest peale: mina teen kõik selleks, et mina ja mu lapsed ükskord oma elu paremini ja jõukamalt elaksime. Sellise perspektiiviga ka alustasin.
Kõrgele haritusele ema mind ei orienteerinud ja seda ei seadnud ma eesmärgiks ka ise.
Hea elu ja õnne garantiiks oli mul tubli ja korraliku mehe leidmine, kelle kandidaatideks oli meil emaga juba mu lõpuklasside ajal mõni välja vaadatud. Läks aga veelgi paremini – sõna otseses mõttes kohe koolipingist läksin pealinna jõukast perest pärit mehele, enesest viis aastat vanemale, kes mu meie provintsilinnast kohe oma koju viis.

Peaasi, et mees armastab
Kuigi salaja olin armunud ühte naabripoisisse ja temasse armuda ei jõudnudki, lohutas ema, et  plikapõlv on nüüd otsas ja et küll ajaga tuleb ka armastus – peaasi, et mees mind armastab. See viimane oli küll sulatõsi – mõnikord suisa häbenesin seda andumust, millega ta minu ümber askeldas ja milliseid kingitusi mulle tegi.
Mul polnud eluski selliseid ehteid ega riideid olnud, milliseid nii enne kui pärast pulmi temalt kingituseks sain.
Sisuliselt see kõik muidugi meeldis mulle, sest olin alati lootnud, et minu elu saab ükskord olema kõige kõrgemast klassist. Aga ühise elukorralduse paikapanemine ja poja sünd jätsid esialgu kõik muu kõrvale. Pealegi oli mu mehe kodu, ilus eramaja, juba enne mind igati tasemel sisse elatud.
Ämm ja äi võtsid mu kohe omaks, kinnitasid mulle otsesõnu, et meeldin neile lausa väga.
Mina püüdsin muidugi neile seda enam meele järele olla – pidasin meie majapoole hiilgekorras, oskasin asju hoida, arukalt maja pidada ega alpinud enese erilise ülesseadmisega. Oma uhkeid tualette hoidsin ilusti pakitult kapis – mis mõte oli neid kulutada või enesele kulda kaela-kõrva riputada, kui ma niikuinii peale poeskäikude ega lapsevankriga jalutamise kusagil väljas ei käinud. Eriti ämm pidas seda minu suureks vooruseks – mees hommikust õhtuni tööl, ei tea, kellele naine end ehtima peaks.

Keegi ei mõistnud mind
Sõbrannadest jäi mulle kooliajast alles kaks, kes nüüd mõlemad Tallinnas õppisid. Kui nad enesele esimest korda külla kutsusin, ei varjanudki nad oma pettumust, mis mind ausalt öeldes päris solvas. Nad imestasid pärast lausa otsesõnu, et ma neile lauda ei katnud, mida ma ju omameelest ometi tegin. Muidugi pidasin piisavaks kohvi ja puuvilju, aga nemad põlastasid, et ma ei raatsind vaestel tudengitel kõhtusid täis sööta. Ei tea, mis hea pärast!
Sestpeale ma neid enam külla ei kutsunudki. Paar korda kohtusime kohvikus, korra restoranis.
Sellest viimasest tuligi suur ja tõsine konflikt. Mina ei pidanud õiglaseks maksta arvest ühte kolmandikku, kuna ainult mahla ja jäätise tellisin, nemad aga kallist konjakit jõid ja mehiselt sõid. Varsti jäi kontakt püsima nendest vaid ühega, sedagi harva ja rohkem telefoni või e-posti tasemel kui vahetult näost näkku.
Elu kulges omasoodu, aastad praktiliselt kõik ühte nägu. Kui poeg kolmesena lasteaias käima hakkas, tegin läbi asjaajamiskursuse ja läksin tööle. Mees ostis meile omaette korteri (õigemini rahaliselt suurel määral vast äi, kes oli enne pensile minekut olnud suure tehase direktor).
Ümberkolimise ajal tekkis meil mehega esimesi tõsisemaid naginaid, sest tema tahtis igasugu asju ja mööbli minema visata ja uued osta, minu meelest oli see aga täitsa arulage, sest kõik olid kõlblikud asjad, mitte mingi kolu.
See oli ka esimene kord, mil ta mulle suisa moraali luges, et mis ma oma riideid, nõusid jne aina kappidesse korjan, kui ma neid üldse ei tarvita.
Mina omast arust olin just uhke selle üle, et oskan kokku hoida. Siis algasid just need suure vabadusvõitluse ajad, keegi ei teadnud, mis veel ees ootab. Kui siis piirid lahti läksid ja sinimustvalge jälle seaduslikult kehtima hakkas, teadsin hästi, milleks raha hoida – minu poeg pidi tingimata saama hariduse mõnes maailma mainekas ülikoolis. (Mees ironiseeris: ehk jätan siiski ta enese otsustada, mida ja kuhu ta tahab!)

Odavam ja mugavam
Ta ise hakkas siis tihti välismaal ametisõitudel käima. Tema oli (ja on praeguseni) elukutselt ajaloolane, nii et temale oli see uus elu tõesti üksainus taevamanna. Korra käisin temaga koos Saksamaal, korra kolleegidega Helsingis, aga mina sellest kogemusest küll teab mis vaimustatud polnud. Vaidlesime kodus tihti nii mehe kui pojaga, sest nemad ei mõistnud minu seisukohta, et kõik see pole muud kui üks mõttetu rahakulu – seda kõike võin kodus telekastki vahtida.
Sõbrannadega polnud mul enam ammu sidet. Kummagi pulma ma omal ajal ei läinud, sest ei teadnud, mida kinkida. Mingil ajal kutsusin neid veel külla, aga ikka leidsid nad põhjuse äraütlemiseks.
Kolleegidel, kellega lähemalt suhtlesin, käisin ise külas, inimliku loogika põhjal: odavam ja mugavam.
Harva, kui meil mehega millestki rääkida oli, pealegi oli tema alailma lennus, nagu juba ka lõpuklassideni jõudnud poeg. Kui viimasele etteheiteid tegin, et nad isaga kodust ja minust vähe hoolivad, pidin peaaegu šoki saama, kui poeg mulle peaaegu karjus, et ma ise ei hooli kellestki, et istugu ma siis pealegi oma „kuradima sotsialistliku kola“ keskel ja imetlegu seda! Kui ta siis oma sünnipäevaks, ilma et oleks mulle enne midagi rääkinud, paar klassivenda külla kutsus ja ma keelasin puhvetkapist kõige kallimat portselani lauanõudeks võtta, virutas ta apelsiniga sellesama puhveti klaasi puruks ja läks kodust minema. Õnneks oli isale helistanud, et jääb sõbra juurde. Aga see saigi pöördepunktiks, millest edasi jõudsin sinnani, kus täna olen.

Mees leidis „elava inimese“...
Ükskord siis püüdsin mehega ääriveeri teha juttu teemal, et midagi on meie elus justkui kiiva kiskumas, ja tema vastas, et mitte kiskumas, vaid ongi kiivas, ja juba ammu (hajameelsel toonil, nagu oleks maininud, et hakkab vist  vihma sadama!) Ja samas vaimus, et parem on, kui ta seda kohe praegu ütleb, et läheb minu juurest ära, kuna leidis teise – mõistliku naise, elava inimese. Loomulikult kaotasin kõnevõime sõna otseses mõttes...
Aga nii oligi, ja see naine pole üldse mingi noor plika, nagu võinuks arvata, vaid minust isegi aasta vanem – mu mehe kolleeg, kelle juurde ta siis kohe ka päriseks läkski.
Selle aasta, oma keskkooli lõpuklassi aja, elas poeg äia juures (ämm suri kuus aastat tagasi). Suhtlesime harva ja neutraalselt, mehega ainult lahutusasjade ajamise pinnal. Ühest küljest käisin ringi justkui unes, teisalt hakkas mu kupli all midagi ka vähehaaval koitma.
Möödunud suvel ajasin enne oma sünnipäeva taga ammuseid sõbrannasid, kellest ühe sain kätte ja kes mu jumalakeeli-palve mu sünnipäevale tulla ka kuulda võttis. Muidugi oli ta kammitsetud, ja üllatunud, et on mu ainus külaline, aga atmosfäär läks lahedamaks, kui baarikapi lahti lõin, sealt kõikvõimalikke pudeleid lauale kraamisin, teatades, et polegi mõtet midagi rääkida – nüüd tuleb meil üks peenem pummelung!
Tuligi, ja see oli üle nii paljude aastate mu elu kõige vahvam sündmus! Sealt edasi jagasin sõbrannadele poole oma tualettidest ja ehetest, igasugu jugoslaavia saapad, „saksa demokraatlik“ pesu, tšehhi kristall jmt läks   heategevuseks, nõusid kinkisin naabruses asuvale lasteaiale, jne, jne.
¤ ¤ ¤
Olen sõbrannadele, kellega nüüd jälle tihedasti suhtleme ja koos reisimas käime, teinud päris tõsiseid etteheiteid: miks nad sindrid mind omal ajal lausa ei sõimanud ega raputanud, et mul aru pähe tuleks!
Pojaga, kes nüüd tõesti Londonis õpib (ja töötab, sest tahab end ise ülal pidada), oleme heas kontaktis. Nagu ka eksmehe ja tema naisega, kes on tõesti selline, nagu mees kunagi ütles – mõistlik naine ja elav inimene.
Tasapisi loodan minagi selleks saada – teen suuri edusamme, veendunud, et keskealiseltki on veel paras aeg uuesti alustada!
Kui viitsisite mu loo läbi lugeda, siis mõnele saab see ehk ajendiks teha omagi elus inventuur.
Just praegu on paras aeg – olgu see nii vaene kui tahes, elada tuleb ikkagi nüüd ja praegu, selle pidevat edasilükkamist mingite müstiliste paremate aegade nimel võib ükskord kahetseda olla pöördumatult hilja! Nagu ühes vene laulus, mis tõlkes kõlab kohmakalt, aga mõte on ilus: su elu pole ei minevik ega tulevik, on ainult hetk nende vahel – see ongi elu!

Kristiina jutu pani kirja
Dolores Tamm

 



Vaadatud 1578 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

Keppi saab mujalt ka..

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi