Saatus: Mehe pettus murdis kahe naise südame

03.10.2021 22:00
Eleonora Kond Illustreeriv foto
Kommentaarid
7
Foto:

Tiina teadis, et temal pole mehekodust lastega kuhugi minna. Üks teine naine kasvatab nüüd üksinda tema mehe last. Aga kuhu kadus armastus?

Välisuks paugatas. Selle kõma kajas veel tubades, põrkas tagasi seintest... Mees oli läinud. Läinud nii, nagu paljudel õhtutel enne seda.
Tiina oli proovinud meest tagasi hoida  nii hea kui kurjaga. Vastuseks sai ta  ainult: „Sa võid siin nutta kui tahad, aga mees teeb, mis mees tahab.“
Tiina tundis täielikku jõuetust ja abituse tunnet. Isegi pisaraid ei olnud enam. Ta teadis, mida tähendab selline reedeõhtune minek... Ei, see ei olnud meestega kusagil klaasitõstmine! See minek kestis esmaspäeva hommikuni ja lõppes salaja kojuhiilimise ning riiete vahetusega, kui Tiina oli juba läinud tööle. Ja pärast polnud nagu midagi juhtunudki – kuni järgmise reedeni.
Naine tundis pitsitust südames. Ta istus toolile ja jõi väikeste lonksudega vett. Ega see suurt aidanud, jõuetustunne valdas teda ikka ja teha ei tahtnud midagi. Õnneks hullas poistevägi õues ja enne kui pimenema hakkab ning on vaja nad tuppa kutsuda, oli veel aega tund-poolteist.

Mis selle mehega küll toimub?
Kell tiksus ühetooniliselt ja kaugelt väljast kostus aeg-ajalt laste kilkeid. Tiina istus ikka veel, keerutades sõrmede vahel tühja klaasi...
Juba ammu olid heasoovlikud keeled sosistanud Aini seiklemistest. Kord kutsus Tiina kunagine töökaaslane teda isegi õhtul rajoonikeskuse restorani „Tule, Tiina, nad on siin ja veedavad mõnusalt aega. Tule, vaata! Kui vaja, ma tulen sinuga kaasa.“
Ei, seda lõbu ei hakka ta küll kellelegi pakkuma, et läheb. Mida ta seal teeks? Stseeni? Kaotajaks jääb ikka tema ise ja võõraste jaoks toimuks nagu mingi näitemäng... Tiina oli kindlamast kindel, et tema ennast niimoodi alandama ei hakka. Mingi võimalus pidi ju olema asi teisiti lahendada. Mehega sellel teemal rääkida ei saanud, see naeris naise lihtsalt välja „Mis lollusi sa oled välja mõtlema hakanud...“
Mõned kuud tagasi oli Tiinale tundunud, et probleem hakkab ise lahenema. Juba mõnda aega püsis mees nädalavahetustel kodus. Kõik oli peaaegu hästi, kui mitte arvestada Aini tavapärasest suuremat närvilisust. Iga pisemgi asi ärritas teda, isegi laste kilkamine ja müramine. Ega Tiinal muud üle jäänudki, kui olla puhvriks, et tühjast tüli ei tekiks.
Siis, ühel päeval, oli mees tulnud lagedale ideega kolida hoopis teise Eesti otsa. Elas ja töötas sealkandis üks Aini ammune tuttav ja selle kaudu oli mees töökohta otsinud ja  leidnudki. Elukohaks pidi saama majandi ühepere-elamu. Pakkumine oli kahtlemata ahvatlev ja Tiina oli nõus sinna vaatama minema. Varsti saigi sõit teoks.

Kolida hoopis kaugele?
Neid võttis vastu Vooremaa oma seljandike ja järvedega. Ilus oli siin! Elamine korralikus uues majas, lubatav palk ka suurem kui praegune.
Otsustamisel said aga määravaks mõningad miinused – lähima koolini oli kaksteist kilomeetrit ja  Tiina keeldus kategooriliselt esimesse klassi minevat poega nii kaugele viima.
Teiseks loobumise põhjuseks sai see, et Tiina ise õppis kaug­õppes ja siit kohalesõitmisega tekiks temalgi probleeme, ka ei olnud tal töökohta lähedal saada. Nii oli tema poolt selge: „Ei.“ Aingi sai lõpuks aru, et need tingimused perele ei sobi ja loobus oma plaanist, kuid vahetas töökohta samas rajoonikeskuses, kus pere elas.
„Ehitusorganisatsioonis on suuremad võimalused uut elamist saada.“ selgitas ta naisele „Sina ju tahaksid ka uut mugavustega korterit?“ Palk oli tal nüüd isegi pisut väiksem, aga töö olevat palju huvitavam.
„Ma ei hakka kunagi kalluriga ühest kruusa-august teise sõitma.“ teatas mees. Tiina ei hakanud talle survet avaldama, ehkki ta teadis, et kallurijuhid teenivad hästi... Ja ega nendegi pere väike olnud, lisaraha oleks marjaks ära kulunud.

Kus on naine vea teinud?
Möödusid päevad ja kuud ja siis kadus Ain jälle. Naine ei osanud enam midagi peale hakata. Tundus, et abielu jookseb karile ja midagi pole teha. Kummaline oli see, et väljaspool kodu rääkis mees ikka veel, et temal on maailma parim ja tublim naine. Eks kogu kodune elu oligi Tiina õlul – lapsed ja aed ja töö. Hommikul vara, mõnikord ka õhtul hilja, tõttas naine oma teisele töökohale, ta oli poole kohaga koristaja koolis. Siis lapsed lasteaeda ja vanem poeg kooli, õhtul kordus vastupidine ring. Hommikune trügimine linnaliinibussis ja õhtul toidukoti tassimisest väsinud käed...
Laste heaolu oli Tiina jaoks alati väga tähtis olnud. Kas see oli viga? Ja siis veel argirutiin? Kas oli ta mehe olemasolu liiga enesestvõetavaks pidanud?
Või ei olnud ta oma kodutööde laviini all mehe jaoks enam atraktiivne? Võib-olla oli ta üleüldse liiga palju enda õlule võtnud? Äkki oleks pidanud olema rohkem abitu ja nõrk naine, kes ilma mehe abita kohe kuidagi ei saa? Tiina ei teadnud nendele küsimustele vastust ja neid kellegagi arutada ta ei soovinud. Naine oli arusaamisel, et kodu probleemid tuleb lahendada kodus ja keegi kolmas siin aidata ei saa.
Ometi ei tahtnud ta lahku minna. Mitte, et oleks klammerdunud mehe külge või tundnud tugevat omanditunnet... Ei, pigem soovis, et lastel oleks olemas isa ja ema, et nad kasvaksid terviklikus peres. Oli ju Tiina ise lahutatud vanemate laps ja tundnud mingil määral seda pidetuse tunnet terve elu enesega kaasas.
Tema lapsed kilkasid rõõmsalt õues, teadmata midagi vanemate probleemidest. Tiina tõusis toolilt ja tundis, et vajab tassi kohvi. Ta tõstis kohvipulbrit presskannu, valas kuuma vee peale ning mõnus kohvi­aroom täitis köögi. Kas see istumine ja nukrutsemine lahendab midagi? Vaevalt küll! Nii paljud toimetused vajasid kodus tegemist... Pooleliolev lapsekampsun lõngakorvis... Ja homme on jälle tööpäev...

Lahendust nagu polegi
Tööl oli tegelikult mõnus, ehkki sealgi vajasid erinevad probleemid lahendamist ja mõnikord oli üle mõistuse kiire. Tore oli see, et nad kõik selles tsehhis olid enam-vähem üheealised. Seega, juttu jätkus kohvitassi juures kauemaks ja suvel korraldati ka ühiseid väljasõite, peredega koos.
Tiina sobis kõige rohkem Ehaga, endast paar aastat noorema naisega. Ta oli palju kordi noore naise muresid ära kuulanud, üritanud nõu anda. Tegelikult on ärakuulamine ­tähtsamgi, ega keegi kolmas teise probleeme lahendada saa.
Nüüd oli jutt  kuidagi kaldunud Aini seiklustele. Eks see oli avalik saladus ja teised teadsid ilmselt rohkem kui Tiina ise, sest tema püüdis mehe käikusid välja vabandada, õigustadagi.
„Miks sa lased endaga nii teha?“ kurjustas Eha „Kui ta ikka tahab selle teise juures käia, siis pane ta asjad kokku ja las läheb.“
Seda Tiina ei saanud: nad elasid ju mehe vanematekodus. Kui ükskord kannatus katkeb ja keegi minema peab, siis on see tema ise, lastega.
Minna, aga kuhu? Kes annab mulle korteri? Kui ma oleksin maaler või krohvija, siis küll... Siis saaksin ma omale elamise. Tiina tundis, et on nurka surutud.
Eha arvas, et Ain peaks tundma seda sama põrgut, mis Tiina hinges mehe tegude tõttu valitses. Muidu ta ei saagi aru, mida teisele teinud on, rääkimata oma tegude tunnistamisest. On vaja,  et Aingi tunneks, mida tähendab, kui naine ei ole enesestmõistetavalt kogu aeg olemas, et temast võib ilma jääda. Tiina tundis, et see võibki ­olla ainuke lahendus.

Tõde selgus siiski
Edasi läkski nii, et kui mees oli õhtul kodus, pani Tiina lapsed magama, tegi ennast kenaks ja läks, selgitamata, kuhu ja milleks. Kulus ikka palju selliseid õhtuid, kui naine istus Eha teleka ees, valutas südant ja kibeles koju.
Ometi ei läinud ta enne, kui kell sai kaksteist või üks öösel. Siis puges sõna lausumata voodisse mehe kõrvale, saades selle hingamisest väga hästi aru, et mees ei maga.
Ja siis tuli lahendus. Ain ei pidanud enam pingele vastu ja toimus väga  avameelne ning tõsine jutuajamine, kust ei puudunud pisaradki. Mees tunnistas, et on pikka aega elanud salaelu Maaritiga. Jaa-jaa, just sellesama Maaritiga, kellega Tiina oli püüdnud hiljuti vestlust arendada ja naise pisut ebalev-tõrjuvat olekut nähes, loobunud. Ja ometi olid nad Maaritiga head tuttavad. Aini endises töökohas, kus ka Maarit töötas, olid nad koos olnud paljudel pidudel ja ekskursioonidel. Sellepärast Tiina ei saanudki aru, miks lapseootel naine ilmselgelt ei soovinud pikemalt vestelda.
Alles nüüd mõistis ta põhjust, sest Ain tunnistas, et äsjasündinud laps on tema oma. Ta polevat seda soovinud, see oli ainult Maariti otsus ja tahtmine... Ja et see on naise probleem. Hetkel olevat laps Maariti ema hoida ja kasvatada.

Rõõmutu lahendus
Tiina oleks oodanud ükskõik mida, aga mitte seda. Et siis Maarit... See oli eriti suur reetmine: kui oleks tegemist kellegi täiesti võõraga, siis oleks ehk kergem.
Sellel ööl rääkisid nad vist hommikuni. Ja kes olekski magada suutnud, kui närvid pilli­keelena pingul. Ain palus andeks, lubas oma armukesega mitte kunagi enam kohtuda, peaasi, et Tiina teda maha ei ­jätaks. Mees tunnistas, et ka kolimiseplaan tuli soovist varjata lapse sündi.
Mida Tiina seda kõike kuulates tundis? Tuima valu lihtsalt... Temas ei olnud isegi mitte viha, vaid otsatu kurbus ja pettumus. Hing oli ikka väga katki ja  usaldus teise vastu kadunud.
Kas armastusest, mille tõttu kunagi alustati oma kodu ­loomist, tehti tulevikuplaane ja oodati laste sündi, kas sellest armastusest on üldse veel midagi järel?
Tiina tundis, et kusagil väga sügaval südamepõhjas oli veel alles soov just selle mehega kooselu jätkata. Oma laste nimel otsustas ta vähemalt püüda mehele andestada. Ain soovis ikkagi temaga kooselu, mitte Maaritiga.
Ta isegi uskus mehe lubadusi. Ain ei olnud mees, kes pillub tühje lubadusi, seda ta teadis. Kuidas suhtub nende leppimisse Maarit? Kas tema jätab Aini rahule ja ei hakka teda otsima? Kas see äsjasündinu ei ole väärt omama isa...? Oma päris isa?
Tiinale tundus, et küsimusi tekib juurde, mitte ei vähene. Ja vastuse nendele annab ainult aeg.

Tiina jutu pani kirja
Eleonore Kond



Vaadatud 1132 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
amira

vaevalt ain lätab külastamata seda lapsega naist, tõsi võib see küll olla et naine ise seda last soovis,ainus kücimus on selles kas ain jätab üldse võõraste naiste vaatamise järele või sai hea õppetunni kätte.

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi