Saatus: Mulle jäid vaid meesteturu tuhmid võltspärlid
Lapsena teadsin ma, et kõik muinasjutud lõppevad õnnelikult. Usun seda tänagi – tuleb olla hea ja aus ning kõik laheneb. Aga elu, tundub mulle, tõestab siiski järjekindlalt midagi muud.
Alustuseks tuleks öelda, et kui mu elus on midagi läinud viltu või valesti, siis mitte ühelgi juhul ei saa selles süüdistada minu vanemaid. Tean, et on väga populaarne arvata, et kõigis elu viltuvedamistes on kaudselt süüdi nemad, kuid meie pere kohta see ei käi.
Minu elus on läinud hästi praktiliselt kõik peale suhete. Ehk teisisõnu, kõiges, kus tulemused sõltuvad otseselt minu panusest, olen ma olnud väga edukas. Aga suhetes, mida sarnaselt tangopõrandaga tuleks läbida kahekesi, olen olnud üksnes hale põruja.
Veel kurvemalt ja täpsemalt öeldes pole ma isegi põrumiseks palju võimalusi saanud, sest mehi pole minu ellu kuidagi jagunud.
Tean, et nii mõnigi naine kehitaks praegu õlgu ja ütleks, et mehi on ju ometi palju-palju ning nende hulgast peaks ka kõige valivam naine enesele kellegi leidma. Võib-olla on see nende elukogemus, aga minu oma on hoopis teistsugune.
Unistasin lapsepõlvekodu taasloomisest
Lapsest saati unistasin ma, et kord on mul samasugune suhe nagu mu vanematel. Ma ei tea ilusamaid teineteist armastavaid inimesi kui nemad! Sellepärast ma ütlesingi algul, et kindlasti ei saa mu suheteteemalises haleduses süüdistada vanemaid, sest nendelt olen saanud usu armastuse jõusse ning perekonna kindlusesse.
Sündisin oma vanematele nende juba küllalt küpses eas – ema oli mind ilmale tuues juba 34aastane, isa neli aastat vanem. Olen nende ainuke laps, keda nad ei lootnudki enam saada ning olid andnud teineteisele lubaduse, et nad ei mõtle enam järelkasvule vaid suunavad kogu oma armastuse teineteisele.
Kui ma siis, ilmselt pärast sellise kokkuleppega kaasnevat pingelangust maailma tulin, jätkus neil armastust nii teineteisele kui ka mulle.
Meie kodu oli tulvil armastust ja hoidvust, vanemate lahkeid sõnu nii mulle kui ka teineteisele. Olen kuulnud oma vanemaid maailma asjade üle kirglikult arutlemas ja vaidlemas, ei kunagi aga olmeasjade pärast tülitsemas. Kui olmest rääkida, siis tegutsesid mõlemad alati selle nimel, et meie elu võimalikult puhas ja mõnus oleks ning juba varakult kaasati ka mind.
Teadsin alati, et vanematekodu on mu perekonnaideaal ning otsisin nii alateadlikult kui ka teadlikult just sellist meest, kellega see oma lapsele – või lausa lastele – luua.
Algas liblikate aeg...
Joakim tundus mulle üsna sellisena nagu mu isa. Seda, kui rängalt ma eksisin, sain teada alles hiljem.
Kui see mees hakkas mulle tähelepanu pöörama, tundsin end väga hästi. Ta oli lahke, viisakas, džentelmenlik. Temast õhkus rahu ja turvalisust, ta oli intelligentne, suurepärane vestleja ja kuulaja, laialdaste kultuurihuvidega ning üleüldse väga õige mees.
Seda ka voodis, kus me samuti lausa imeliselt sobisime. Joakimi puudutused võtsid mu jalust nõrgaks, ent tegelikult piisas isegi tema häälest, et liblikaparv mu kõhus tiibu väristades õhku tõuseks.
Kohtusime töökaaslaste kaudu ning mulle meeldis, kui diskreetselt ja meeldivalt see mees mulle tähelepanu hakkas pöörama.
Esimene ebakõla tekkis siis, kui tahtsin talle külla minna. Teadsin, et ta elab Tallinnast pisut eemal, kuid ei näinud selles vähimatki probleemi, nagunii liikus ta ju autoga.
Siis tunnistas ta mulle üles, et praegu veel ei saa, sest ehkki ta on oma abikaasaga ammu vormiliselt lahus, pole lahutus kui akt veel jõustunud ning naine pole tema kodust välja kolinud. Aga et ärgu mina sellepärast muretsegu, tema armastab mind ja ainult mind...
... ja sai siis otsa
Kuulasin tema häält ja sain aru, et liblikaid enam ei teki. On hoopis külm ja valus klomp kuskil rinna ja kõhu vahepeal.
„Joakim,” küsisin ma vaikselt. „Kui su naine välja kolib, siis kuhu? Kas see siis pole ka tema maja?”
Mees vaikis. Ja ütles siis, et võib-olla kolib ta hoopis ise välja, et lapsed saaksid oma kodus edasi elada.
Laste mängutulek tähendas minu jaoks kindlat teadmist, et selle mehega mul ühist tulevikku pole. Ta oli minu eest oma lapsed senimaani lihtsalt maha salanud! Ja ise rääkis veel, et armastab mind...
Kuidas saab armastada kedagi, keda ei usaldata?
Lisaks mõistsin ma, et kui ta ei tea, kumb lahutades välja peaks kolima, pole lahutus seal peres mitte kordagi jutuks tulnud.
Mind oli lihtlabaselt petetud. Ja loomulikult veel üht naist, kes pani sellal magama selle mehe lapsi, kelle nõiduslik hääl ja seksikad puudutused mind samal ajal seitsmendasse taevasse viisid... Ei, see mees polnud põrmugi minu isa moodi!
Ma põdesin selle loo pärast emotsionaalselt mitu aastat, kuid ükskord sai mu valu siiski otsa.
Nukker pilk meestele
Valus kurbus luhtunud armastuse ning armastatud mehe petturliku olemuse pärast ei takistanud mind siiski karjäärredelil tublisid samme astumast.
Mu palk tõusis, ma arenesin töiselt ja õppisin juurde. Elasin endiselt oma vanemate majas, sest me ei näinud vähimatki põhjust sealt välja kolida. Liiatigi oli seal ruumi nii palju, et võinuksin seal ka perekonnaelu elada, oleks vaid olnud kellega...
Kuna mul aga raha oli, ostsin enesele siiski eraldi korteri ning üürisin selle välja. Vedas ka piirkonnaga – ostsin avariipinna, kuid selleks ajaks, kui remondiga valmis sain, oli see hubane korter hinnatud linnaosas.
Niisiis, mul oli pagasis hea haridus, korralik töökoht ja kindel sissetulek, lisaks passiivne tulu korterist ning väga mõnus elukoht oma vanemate loodud kodus.
Puudu oli vaid oma pere ning ma tahtsin ikkagi väga kindlalt selleni jõuda. Kui Joakimi löödud hingehaavad paranema hakkasid, võtsin meheotsingud tõsiselt ette.
See oli viide aastasse mahtuv periood, mille üle ma eriti uhke ei ole – liiga palju oli mehi, keda enesele liiga lähedale lasin. Mõne suisa voodissegi!
Eesti peikaturust läbilõiget tehes ütleksin, et väga hea see valik tegelikult pole. Ridamisi ilmus mu teele mehi, kes olid kas puruvaesed või mingi ainega kimpus. Nood esimesed väitsid, et on kogu oma vara eelmisele naisele jätnud, – tegu, mida ma täiesti aktsepteeriksin! – kuid kahjuks tundus, et eksnaisele jäeti ka ajud ja töised oskused, tegelikult lausa oskus mistahes tööd teha.
Sõltlastega oli asi veel hirmsam – kes haises kilomeetri taha nikotiini järele, kes küsis esimese kohtumise lõpus õlleraha...
Lootus emadusele purunes
Korra jäin ka rasedaks. Seda muide väga meeldivast mehest, mu elu ainsast üheöösuhtest, ööklubis kohatud prantslasest.
Hommik temaga veedetud öö järel oli nii vallatult lustlik, et kui ma mõned nädalad hiljem teada sain, et last ootan, ei kõhelnud ma hetkegi – meestejaht jääb minevikku, sest minust saab nüüd hea ja korralik üksikema!
Kahjuks siiski ei saanud. See õnnelik mõte hajus mõned kuud hiljem koos raseduse katkemisega. Ma olin selle üle tõeliselt kurb, sest mõte emaks saamisest oli mind hoidnud täidetuna meeldiva elevusega.
Prantslasest endast ei teadnud ma peale eesnime midagi ning ega mul polekski olnud midagi teha teadmisetega sellest ammu Eestist lahkunud mehest, kes jättis minusse elu jälje... mis kahjuks siiski elujõuliseks ei osutunud.
Meest leida tahtsin ma endiselt, kuid sain aru, et see on keerulisem ülesanne, kui arvanud olin. Mehelikust tähelepanust polnud mul kunagi puudust – ehkki ma pole mingi silmipimestav kaunitar, vamp ega ka ilmselt eriti seksikas, saan ma palju komplimente. Tõsi, ma hoolitsen enese eest, käin korralikult juuksuri juures ja trennis, mu riided on stiilsed ja küllalt kallid ning ma loodan, et pole just palju vestlusteemasid, kus ma midagi kaasa rääkida ei oskaks.
Mida ma siis ootan?
Ometi näib sellest olevat lootusetult vähe, et leida sellist meest, keda ma otsin. Ma ise arvan, et mu nõudmised pole liiga kõrged.
Mis need siis on? Ma tahan, ei, lausa vajan, et mehel oleks selge suhtestaatus. Vanapoiss on okei, ma ise olen ju ka vanatüdruk. Lahutatu on okei, aga see peab olema selge ja kindel ja üheselt mõistetav lahutus, mitte midagi sellist, et „varsti lahutame”.
Isaroll ja elatised on samuti aktsepteeritavad, ma ei otsi meest selleks, et tema kulul elada. Siiski peab mehel olema töö ning soovitavalt selline, mis meeldiks talle piisavalt palju, et nii minevikku kui ka tulevikku vaadates saaks rääkida arengust.
Ma pole veel liiga vana ning usun, et võiksin saada emaks. Usun, et minus on lõputult palju armastust, mida oma mehe ja lapsega jagada, kuid ma ei tea, kas elu viib mu kokku mehega, kes sooviks mulle samaga vastata.
Lana jutu pani kirja
Maria Johanson
Aru ma ei saa, miks on nii raske aktsepteerida üksindust? Teed natuke ületunde ja nädalavahetusel ka mingi lisatöö- paari aasta pärast unustad igasugu vajadused ära ja oledki normaalne inimene. Järgi proovitud ja toimib.