Saatus: Nii ei saanud minust venelast...

19.06.2022 23:00
Helen Mandel Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Kas päeval, mil kõik on läbi, on kõik tõesti läbi või on veel lootust? See oli küsimus, millele häbistatud Rasmus ühel päeval ootamatult vastuse pidi leidma.

Tutvusin Rasmusega ühel ettevõtjatele mõeldud koolitusel. Põgus kohvitassi-vestlus andis aimu, et meil on palju ühist – me mõlemad armastame üle kõige oma peret ja oma ettevõtet. Ja vabaduse tunnet, mida mõlemad meile pakuvad.
„Tegelikult...” ütles Rasmus kohmetult, „olin ma valinud enesele hoopis teise tee, kus sisemise vabaduse mõõdet oleks olnud palju vähem.”

Noorus, arm ja kirg
Kui Rasmus oli ülikooli teisel kursusel, käis ta sõpradel Peterburis külas. Ühel mõnusal istumisel tutvus ta Nastjaga.
See oli kirg ja armastus esimesest pilgust. Mõlemal. Ja mõlemad olid üsna päris kindlad, et teineteisest eemale sattuda nad enam ei taha.
Rasmus on pärit üsna tavalisest eesti perest. Isa töötab ühe omavalitsuse haldusjuhina, ema õpetajana. Koduks on kena maamaja.
Rasmus õppis ehitust ja pidas tõenäoliseks, et tulevikus on ta kas kusagil töödejuhataja või siis juhatab töid omaenda firmas. Vanematelt noormees materiaalset toetust ei oodanud, ta on pere kolmest lapsest keskmine ning noorem käis siis veel põhikoolis ja elas vanematega.
Nastja oli teisest puust ja teistlaadsest suguvõsast – Peterburi pankuripere ainus laps. Tõe huvides tuleks öelda, et pankur oli küll Nastja isa. Ema oli koduperenaine, kõiges ning alati mehele ja lapsele pühendunud kaunis daam.
Noored rääkisid teineteisele avameelselt oma kodudest ja lapsepõlvedest. Varanduslik ning elulaadiline erinevus ei heidutanud kumbagi.

Kõik plaanid said tehtud
Sel korral sõitis Rasmus siiski sõpradega Eestisse tagasi. Ent olles siia jõudnud, sai ta kiiresti aru, et Eestis on tema keha ja mõistus, süda aga on jäänud kauni Peterburi neiu juurde.
Õnneks on olemas telefonid ja internet. Õige pea oli selge, et kui Rasmus oma südame Neevalinna jättis, siis Nastja oma oli ta igatahes kaasa toonud.
Noored ütlesid teineteisele välja, mida tunnevad – edasine elu peaks kulgema koos.
„Minu vanemad võtsid uudise, et armusin Peterburi venelannasse, vastu täiesti rahulikult. „Süda teab tõde,” ütles ema ja ma olin talle väga tänulik,” meenutab Rasmus.
Kuidas reageerisid Nastja vanemad, pole mehele täpselt teada. Aga igatahes mitte negatiivselt, sest juba päev hiljem andis Nastja teada, et Rasmus on teretulnud tema juurde. Vanemad üürisid talle omaette korteri ning Rasmust ootab töö neiu isa juures pangas. Palk on korralik, abiellutagu esimesel võimalusel ning mees on igati teretulnud nende peresse.
„Pean tunnistama, et see oli mulle natuke jahmatav küll,” ütleb mees meenutades. „Ma olin ikka arvanud, et me natuke aega n-ö käime, tutvume teineteise ja peredega... Ja et Nastja tuleb minu juurde Eestisse...”
Vastu vaidlema Rasmus siiski ei hakanud. Vene keel oli tal hästi selge, pangandusest ta küll palju ei jaganud, kuid tulevane äiapapa ja ülemus ütles, et kõigepealt tuleb alustada lihtsamate töödega, õppida juurde ning pole kuigi suurt kahtlust, kes tulevikus kogu töö ja panga üle võtab.
Rasmuse ema pühkis pisara. Isa aga kinnitas, et eks poeg teab vast isegi, kuhupoole Eesti jääb. Ja et kodu ja ülikool jäävad ju mõlemad alles.
Ülikool meenus Rasmusele alles bussiga Peterburi poole sõites. Paberid jäid välja võtmata, isegi akadeemilist puhkust ei taibanud ta vormistada.
„Elan end uues elus sisse ja siis ajan kooliga asjad korda,” otsustas poiss ja viskas ülikooli peast.

Kodu nagu filmis
Nastja oli Rasmusel taksoga bussijaamas vastas. Ise rõõmsalt sädistades, et tavaliselt käib ta muidugi isa auto ja autojuhiga, aga täna tahtis oma kalli mehega hetke kahekesi olla ja seepärast võttiski takso.
„Hetke...?” küsis mees. „Kas meie päralt polegi nüüd kogu elu?”
„Ikka on. Aga hetke sellepärast, et paari tunni pärast on meie juures kogu mu suguvõsa, kes sinuga tutvuda tahavad,” selgitas neiu.
Või siis nii. Rasmus mõtles, et tegelikult oleks ta tahtnud esimese päeva uues kodulinnas ja uues elus Nastjaga kahekesi olla, aga kui suguvõsa, siis ­suguvõsa...
„Korter lõi mu pahviks,” meenutab mees. „Viis tuba! Kamin ja lühtrid. Kontrast nii tehnikaülikooli ühika kui ka minu mõnusa, kuid lihtsa toaga vanematekodus oli väga suur. Mööbel oli raskepärane ja vanaaegne, esikus tervitas mind kuldraamis peegel... Nastja näitas mulle minu kodukabinetti ja tegi põhimõtteliselt ekskursiooni mööda meie kodu. Maalid seintel ja... Köögis olid valmis liuad suupistetega, need oli mu tubli tulevane abikaasa juba cateringifirmast ära tellinud. Homsest pidi saabuma ka teenijanna, kes kodusel Nastjal kogu seda uhket apartementi hallata aitab. Kõik oli viimase peal, ehkki mõnejagu võõras ja võõrastavgi.”
Esmalt jagasid noored armastust ning õnnistasid sisse raskepärases vanaaegses stiilis magamistoa. Vähemalt selles tegevuses polnud midagi võõrast ega võõrastavat!

See küll ämm ei olnud...
Siis aga avastas Nastja, et tal on ilmtingimata vaja uut huuleläiget ning lippas kvartalitaha butiiki seda ostma.
Rasmust ta kaasa ei kutsunud, sest iga hetk võisid vanemad tulla. Mehel oli veidi kõhe, kuid välja ta seda ei näidanud.
Kui uksekell kõlas, astus Rasmus sirge seljaga oma tulevastele naisevanematele ja tulevasele tööandjale vastu.
Kuid naine lävel polnud üldse Peterburi pankuriproua moodi. Pigem oli tegu prostituudiga, kel „parim-enne” mõnda aega tagasi mööda oli saanud.
Tundmatu astus kindlal sammul tuppa ning alustas juba käigu pealt käredal häälel seletamist, et teine on ikka väga paha poiss olnud ning väärib karistust.
Rasmus oli pahv mis pahv. Abitult püüdis ta selgitada, et ta pole kedagi tellinud ega hooli kindlasti mingist taolisest teenusest.
„Su sõbrad saatsid mu, kõik on makstud,” viskas naine hooletult ning kraamis piitsad välja.
Oskusliku liigutusega lükkas ta mehe voodile ning rebis ta pluusi eest katki. Piits laksatas – Rasmus jõudis vaid mõelda, et ta oleks arvanud, et see on valusam.

... aga järgmine kahjuks oli
Hetk hiljem kostus uus koputus ning sisse astus terve delegatsioon – tervelt kuus inimest. Mehed soliidsetes ülikondades, naised kallites kostüümides.
Nastja vanemad ja lähimad sugulased olid jõudnud kohale. Vaatama Eestist pärit väimeest, kes nende armastatud lapsukese meheks pidi saama.
Pilt, mis neile avanes, ei olnud kindlasti mitte see, mida nad oleksid oodanud. Väimeespoeg röötsakil voodil, särk katki, püksid eest lahti... Ja piitsaga hoor tööhoos! Voodis, mis oli ilmselgelt sassis. Alles olid ju Nastja ja Rasmus seal taaskohtumist tähistanud.
Tundmatu leedi Domina sai hetkega aru, et on vales kohas ja sobimatus situatsioonis. Ülikiiresti sai ta asjad kokku ning kadus stilettode klõbinal mehe korterist ja elust. Muidugi, talle oli ju makstud ning edasine polnud tema asi.
Mehe renomeest ta siiski ei kadunud. Kui pisut räsitud Rasmus magamistoast elutuppa jõudis, oli ka Nastja koju jõudnud ning hetkega asjasse pühendatud.
Pankurist isa võttis olukorra juhtimise oma kindlatesse kätesse. Iga asi pidi saama oma kohale – tütar turvaliselt isakoju ning nolk, kellest väimeest ei saanudki, tagasi oma kodumaale. Harrastagu oma perverssusi nende lapsest kaugemal!
„Mis mul öelda. Nii, nagu hetkega oli süsteem loodud, pakiti see hetkega ka kokku. Ei olnud Nastja mult küsinud, kas ma tegelikult tahan vene kodanikuks hakata, ei küsitud ka seda, kas mul enese kaitseks midagi öelda on,” räägib mees.
Teekond Naberežnajale oli tal meeles, bussijaama leidis üles. Tualetis peeglisse vaadates nägi ta näos vorpi – mälestust leedi Domina piitsaotsast.

Vanemad õnneks uskusid
Kodus rääkis Rasmus oma perele kõik ära täpselt nii, nagu juhtunud oli. Kogu tõe suhtest, mis sai valusa lõpu veel enne, kui õigupoolest alatagi oleks jõudnud.
„Kas teie usute mind?” küsis Rasmus emalt-isalt.
„Kuidas teisiti,” ohkas ema. Ja isa arutles, et huvitav, kes selles korteris enne oli elanud. Tundmatu leedi Domina kõndis ju sisse kohta, mida ta hästi tundis... Vähemalt märksa paremini, kui Rasmus, kes seal alles esimesi tunde oli.
Päev hiljem istus Rasmus jälle ülikooliloengus. Nüüd oli tal hea meel, et ta polnud jõudnud õpinguid katkestada.
Vorp näolt kadus ruttu. Arm südamest märksa aeglasemalt. Ühe korra püüdis mees Nastjale helistada, kuid neiu teatas kindlalt, et ei suhtle temaga enam kunagi.
* * *
Mõni aasta hiljem lõpetas mees ülikooli. Oma ettevõte oli tal juba loodud. Mugavustega palk­majade ehitamine on ala, mis ta silmad särama võtab.
Rasmus tegutseb Lõuna-Eestis ning on leidnud naise, kes on õpetaja nagu ta emagi. Neil on kaks last ning Rasmus ütleb, et on veendunud – nii, nagu läks, on kõige parem.
„Kokkuvõttes, eks ole,” lisab ta. „Sest siis, kui see kõik juhtus, arvasin vahepeal küll, et panen köie kaela... Aga hea, et ei pannud.”
Rasmusel on üks suur põhjus veel, miks oma lugu rääkida.
„Vanemad, uskuge oma lapsi,” rõhutab ta. „Poleks minu vanemad mind uskunud, poleks ma ilmselt täna siin.”



Vaadatud 924 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
to Mikk

Prosti tellija jätab oma seemned maha. Ja nii nad jobuga elu lõpuni koos elasivad

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi