Saatus: Õige naine ootas kraavipervel

Kohtuda oma saatusenaisega siis, kui oled hiljuti astunud õnnelikku abiellu, ei peaks olema just see, millest unistada. Ometi on elu rikkam mistahes klišeedest ja fantaasiatest.

Tunnistan ausalt: mina pole Nelli Teataja pidev lugeja, aga mu kodus on ta pidevalt olemas, sest ämm tellib seda vist sündimisest saadik ning naine tellis emakodust välja kolides enesele oma ajalehe. Mõlema jaoks on see üks lemmiklehti.  
Just ämm ongi see, kes on paaril viimasel aastal aina käianud: rääkige teie ka oma lugu linti – see on ju peaaegu nagu muinasjutt! Noh, olengi siis otsustanud sellega talle pühadeüllatuse teha. Sest eks see lugu olegi justkui muinasjuttude ­killast.
Jõulureedel oli meie pulma-­aastapäev – neli aastat. Kuna sel aastal ämma juurde minna ei saanud ning suhtlesime omavahel Zoomi vahendusel, otsustasime naisega, et nüüd on see aeg. Kui pojake magama läks, hakkasime oma lugu ­meenutama.
Algselt üksnes ämma jaoks mõeldud lugu aga meeldis ­meile meenutades sedajagu, et otsustasime seda jagada ka ­naise lemmiklehe lugejatega.
Olgu see meenutus ka meie ühine aastapäevakink teine­teisele. Mis sest, et pole ümmargune, ikkagi saatusele kummarduseks. Ja sellest ­tahangi siis rääkida, kuis me oma õnneni jõudsime. Tõepoolest nagu jõulumuinasjutus – ju saatus vast teab, mida inimestega teeb. Vähemalt meie puhul küll.

Üks ammune juunihommik
Kursusekaaslannaga olin sõber lapsest saadik. Meie vanemad olid ilmselt juba enne meie täiskasvanuks saamist otsustanud meid paari panna. Nn korralikud perekonnad ja korralikud lapsed – nõnda see siis läkski, et diplomisaamine ja pulmad peaaegu ühte langesid. Meil enestel polnud selle vastu midagi. Selleks juunihommikuks olin juba oma pool kuud olnud õnnelik abielumees.
Sedapuhku olin teel Tartust pealinna poole. Siinkohal olgu märgitud, et mu naise esivanemate kodu umbes Vaida kandis oli meile määratud tulevase suvila rajamiseks, aga seni olime raamas majas vaid korra takseerimas ja plaane pidamas käinud.
Peab mainima, et mu bioloogiat tudeerinud, siis veel tulevane naisuke, oli sellest suuremas vaimustuses kui mina – juba paaritunnise sealviibimise ajal leidis ta oma kümmekond ravimtaime,  millest nad koos naabrivanamees Peeduga ja tema samagoniga sedamaid igasugu imerohtusid “hauduma” panid.
Tol hommikul oligi see siis umbes kilomeetrit kakskümmend enne Vaidat, kui märkasin teepervel hääletajat. Üsna kummalist, kui arvestada, et nii nagu ma ise tudengipõlves, olid hääletajad alati peaaegu rataste alla tormamas. Aga too istus kraavipervel, samal ajal mõlema käega nii meele­heitlikult vehkides, nagu oleks tal herilaseparv kallal. Ta nägu ma ei näinud, fikseerisin vaid need vehkivad käed, kui, nagu tavaliselt,  mööda kihutasin.
Siinkohal tuleb jälle teha tagasi­põige. Arvan, et ma pole midagi enamat kui tavaline ette­vaatlik eestlane –  kes julgenuks mulle ükskõikset edasikihutamist pahaks panna! Aga võib-olla sellepärast, et tegin kunagi läbi päästeteenistuslase kursused, ei läinud need vehkivad käed mul enam meelest. Ja olles mõned kilomeetrid edasi põrutanud, pöörasin tagasi.

Imelik tüdruk
Ta istus kraavipervel, endiselt vehkides. Kui kinni pidasin ja tundsin huvi, mis lahti, palus ta meeleheitlikul häälel, et annab pandiks oma ID-kaarti, sõrmuse, jumal teab mis, maksmaks kinni bensiini­kulud – viigu ma ta ainult Tallinnani! Teda autoni talutades (ise suutis ta toetuda ainult ühele jalale), jutustas ta mulle küllalt banaalse loo: ta olla ­hääletajana mingi suure veoautoga sõitnud, mille vanamehest (?!) juht nõudnud talt kohe pärast peale­istumist “tasu”. Ja kui tema sellest keeldunud, olla vanamees ta niisama hea kui autost välja tõuganud, mispeale ta jala välja väänaski, vist – igatahes ei ­suutnud ta enam sellele ­toetuda.
Ilus lugu, mõtlesin enese­irooniaga, vandudes oma kristlikku kasvatust ja pääste­teenistusekursust. Seda enam, et – vabandage: välimuselt oli see mittemidagiütlev tüdruk, välja arvatud jalad, millest ma ühte salamisi seirates ka tõesti kiiresti paistetavat nägin. Ja siis, kui jõudsin selle teeotsani, millest minu tulevase pere tulevane suvila polnud kaugel, keerasin sinna. Teades, et seal on vähemalt käepärast mu naise sügisest varutud kakskümmend üks (!) mikstuuri ja Peedu samogon. Hädalisega koos tegime talle vastavad kompressid ja keetsime rahustid, misjärel ta Tallinnas kuskile raadiomaja lähedale koju sõidutasin, lahkudes ei rohkemaga kui tänan-palun ja andku jumal tervist.

Saatusel on imelised teed
Elu läks omasoodu edasi, see väike episood oli mul ammu meelest. Aga mu abielu, vaatamata igati perspektiivsele algusele, ei õnnestunud. Juba natuke rohkem kui poole aasta möödudes jagasime naisega kohtulaua ees nn ühiselt soetatud vara. Kuna lapsi õnneks veel polnud, jõudsime lõpp­lahenduseni küllalt tsiviliseeritult, mööndes, et iseloomud lihtsalt si sobi.
Mulle oli see siiski suuremaks löögiks kui arvasin – ­kuude jooksul pärast seda ei leidnud enesele kuidagi ­pidepunkti.
Seni mitte alkoholilembene, täitsin heameelega pärasttöist tühjust paari parima sõbraga põhiliselt baarides ja ­ööklubides. Oli välksuhteid, mille tulemuseks oli vaid üksildustunde süvenemine. Kuni otsustasin hukkasaamise hirmust absoluutse karskuse kasuks, ja teatasin sõpradele, et võin neile seltskonda pakkuda vaid päevasel ajal, või niisugustes ettevõtmistes, mis klaasi taga istumise välistavad. Ja varsti palus üks neist  tulla appi kaubandusvõrgust naisele sünnipäevakinki otsima.
Kui olime juveeli-, raamatu- ja kodutehnikalette juba kümnete kaupa asjata läbi käinud, palus sõber häbelikult, et ehk vaataksime pesu – kahekesi koos ju julgeme!
Mulle polnud see mingi probleem, nõnda hakkasime siis pihta. Ja valisimegi ühes kohas välja nn. firmaka, mis näis mu sõpra  sedamoodi rõõmustavat, nagu olnuks ta ise sünnipäevalaps!
Kui müüjanna meile lõpuks pakitud kauba ulatas, vaatas ta aga just minule otse silma ja ütles: “Ostjatega ei tohi me küll isiklikuks minna, aga mina tahaksin teid veel kord tänada abi eest, mida mulle osutasite siis, kui ma kord abituna teepervel istusin. Tagantjärgi mõistsin isegi, et teil oli põhjust mind umbusaldada...”
Mäletasin seda juhtumit küll, aga see oli täiesti võõras naine. Suisa ilus naine, erinev meenutatud juhtumist. Loomulikult tunnistasin, et mäletan muidugi, et rõõm kohtuda, et loodan tema jalaga kõik korras olevat... Lahkusime letist eurotasemel: oli väga meeldiv, külastage meid jälle... jne.

Naistepesu “konsultandist” uude abiellu
Sel õhtul koju saabudes ei osanud ma, ausalt, ettegi kujutada, et see kohtumine mu elus midagi määraks. Aga imelikul kombel tuli see mulle ikka ja jälle meelde, kuni pidin salamisi möönma, et tahaksin selle naisega veel kohtuda. Aga selleks puudus ju vähimgi võimalus! Tema poleks muidugi imeks pannud, kui läinuksin sinna mingeid pitsilisi vidinaid ostma – oletatavasti ju oma naisele. Aga... ometi leidsin väljapääsu. Kui sõpradel ja kolleegidel vahepeal võis ka kahtlusi tekkida, siis nüüd meenutavad nad neid aegu naljaga.
Igatahes oskasin ma neile kõigile enne vastavaid täht­päevi ja nende naiste sünni­päevi selgeks teha, et parim kingitus on pesu, ja et uskugu nad vaid – mina kui nn oma ­vitste pärast lahutatu olen ­objektiivne ja tean, kust osta tuleb! Ega enam oskakski kokku lugeda, mida kõike ma sealt järgneva aasta jooksul välja valida aitasin, enne kui söandasin ühe komplekti osta ise, kingituseks otse müüjannale! Ta võttis selle vastu, ja nagu tänini paistab – meie mõlema õnneks.
Sedasi siis. Ega ma muud tahagi öelda, kui et: inimesed, passige peale! Mulle andis saatus märku kaks korda  (siia­maani ei taipa, miks!), enne kui aru sain, millise kivi all vähk peidus. Teil läheks ehk ­paremini, kui tabaksite ära juba esimese vihje...

Markuse jutu pani kirja
Dolores Tamm