Saatus: Olen läbi elu olnud soovimatu...

17.05.2020 21:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
6
Foto:

Martin on 30ndates mees, kellele peale ­vaadates ei oskaks aimatagi, et tema elutee on olnud ülimalt käänuline. Ta on kameeleon.

Kõik sai alguse juba minu siia ilma tulekust. Olin kolmas laps ja mitte eriti oodanud, võiks isegi öelda, et tööõnnetus. Aga miks siis? Perekond oli sattunud talupidamises raskustesse, loomad hakkasid väetiks jääma ja majapidamine ise vananes, peremeeski ei olnud enam kõige noorem. Siiski otsustati, et kui juba laps olemas, siis las ta tuleb.
Ma ise leian, et mu ema oleks pidanud teisiti otsustama, sest see elu, mis mul on olnud, ei ole olnud just meelakkumine. Aga lapsepõlves oli mul vähemalt perekond, kuigi ma end seal turvaliselt ei tundnud.
Mul on kaks venda, üks neist minust seitse aastat vanem ja teine 12 aastat vanem. Vennad on alati kokku hoidnud ja mina olen nende jaoks olnud vaid ühine eesmärk. Nimelt on nad püüdnud mind alati ühiste jõupingutustega maatasa teha või siis vähemalt pisut torkida. Ema ikka naljatas seltskonnas, et ma oleks kiiremini käima hakanud, kui vennad ei oleks mind pidevalt pikali lükanud. Ma ise seda ei mäleta, kuid peitusemäng on mul veel valusalt meeles. Ma ei osanud midagi karta ja tahtsin suure õhinaga ka kaasa mängida. Vennad aga ütlesid, et kodus mängida on igav ja lähme kuskile põnevamasse kohta – nad viisid mind metsa äärde vana mahajäetud maja juurde.

Poolteist päeva ja öö ­üksinda metsas
See oli vist esimene kord, mil ma justkui aimasin, et kõik ei ole nii nagu mulle räägitakse, kuid põhjus-tagajärg suhe oli minu jaoks midagi mõistetamatut. Igal juhul tegin kaasa, läksin kaasa, ilma et ise mõistaks, mis täpselt toimumas. Ja kui me siis mänguga alustasime, olin mina esimene otsija. Jäin numbreid lugema – pidin kahekümneni lugema, aga ma ei osanud veel seda hästi – iga numbrit mõtlesin ilmselt tükk aega ja võib-olla mõni ka kordus. Mäletan veel seda rõõmu, kui olin enda meelest kenasti kahekümneni jõudnud ja alustasin otsimisega. Olin ärevil ja vaatasin igale poole. Ronisin isegi vanade laudade alla, kuid vendi ei leidnud. Vaikselt hakkasin hirmuma ja metsa poole vaatama. Kui vendi ikka siin ei ole, äkki siis eksisid nad metsa ära. Liikusin metsa suunas. Ainult puud ja veel puid. Väljas hakkas juba pimedaks minema, hüüdsin nii valjuhäälselt kui jaksasin, kuid ei midagi. Ja nii ma siis ära eksisingi – väidetavalt ekslesin üksinda metsas poolteist päeva ja mind leidis naabrimees – vanemad hakkasid minust puudust tundma alles järgmisel päeval.
Eks lastekaitse või midagi sellesarnast tõmbas mu vanemad liistule, kuid see tähendas, et tekkinud viha elati minu peal välja. Nii kui olin pisut vanemaks saanud, sain kodus teha kõige ebameeldivamaid või lapse jaoks vähemalt raskemaid töid. Pidin sauna vett ja tuppa puid kandma. Kuna ma ei jaksanud, siis läks veeämber korduvalt ümber ning sain selle eest nahutada – õu muutus ju mudaseks. Puid kandsin nii palju korraga, kui vähegi sülle mahtus, kuid siis koperdasin ikka ja jälle millegi otsa ning pidin kõik puuhalud taas kokku koguma. See võttis aega ja siis sain pragada, et ahi peaks ammu küdema, et ööseks tuba soojaks saaks. Eks mida suuremaks sain, seda rohkem sain töid ja ka sõimata.

Kooliaeg kujunes ­päästerõngaks
Kooliaeg oli minu jaoks päästerõngas. Sain endale väga toreda klassijuhataja – ta oli sõna otseses mõttes kõige siiram ja abivalmim inimene minu elus. Kui mul oli miski tegemata, siis aitas ta mul selle märkamatult ära teha ja keegi ei saanudki sellest teada. Kuid vaatamata pingutustele sain koolis põlualuseks. Mu seitse aastat vanem vend käis ju samas koolis ja tema punt naersid minu üle pidevalt. Ta isegi valetas, et ma märgan voodit. Ma tõesti ei teinud seda, vähemalt mitte enam nii vanalt, kuid see oli häbiplekk, mida mul maha pesta ei õnnestunud. Oli isegi lapsi, kes käisid mind nuusutamas ja kuigi mul ei olnud mingit lõhna küljes, krimpsutati nina ja kuulutati, et ma haisen. Ma ei tea, äkki see oli loomadest, ma pidin aitama ju ka neid talitada.
Igal juhul hakkasin ka oma klassikaaslastest ringiga mööda käima ning eemale hoidma. Ma ei tahtnud jamasid, püüdsin ka klassijuhatajat säästa, tal oli niigi palju tegemist. Kodus ma kiusamisest ei rääkinud – oleksin ilmselt nahutada saanud, et nii nõrk olen. Koolis mulle siiski üldiselt meeldis, sest tundsin, et kui ma enam ei suuda ja kannatus katkeb, siis saan vähemalt ühelt inimeselt abi küsida. Aga ma olin üksik – üksildus hakkas mu päevi üha enam täitma.
Õnneks ei olnud kooliaeg pikk – pärast 9. klassi otsustasin ma IT-ga tegelema hakata. Kodus mul arvutit ei olnud, aga koolis sai neid näppida ja tehnika on mulle alati mokkamööda olnud. Seega otsustasingi, et maksku, mis maksab, aga kolin maakolkast Tallinnasse ja lähen polütehnikumi õppima. Mõeldud-tehtud. Vanemad mulle raha muidugi ei andnud, kuid läksin suvel juba tööle ja esimese kuu üüriraha oli olemas. Lisaks leidsin töö juurest noormehe, kes oli umbes samas seisus ja oli nõus minuga korterit jagama.
Vanemad minuga muidugi enam ei suhelnud. See oli nende jaoks omamoodi reetmine olnud. Ma ei mõista, kuidas nad üldse selle peale tulid – nad arvasid tõsimeeli, et jään nende juurde elama ja hakkan talu pidama. Mina kui kõige noorem olevat olnud nende mõtteis automaatselt see, kes õpib vanemate ja vendade pealt ja seejärel majapidamise taas õitsele lööb. Absurd! Ma tõesti ei taha enam kunagi sinna tagasi minna. See viha ja trots on minus tugevalt sees, lisaks kurbusele ja üksindusele.



Olen püüdnud muutuda
Eks on ka helgemaid hetki. Üsna pea pärast IT-õpingute algust sain tööd selles valdkonnas ja teenin piisavalt palju, et isegi kõrvale panna. Töötada saan kodust ja seetõttu on õpingud lihtsamad, aga ma olen üksi – see töö on juba kord selline, kus inimestega väga kokku ei puutu ja minus pole ka seda seltskondlikkust. Isegi, kui kohtun mõne esmapilgul toreda inimesega, siis üsna pea selgub, et olen linnainimestest nii erinev, suhtun kõigesse liiga tõsiselt ja seetõttu ei ole seltsimiseks parim variant. Keegi ei soovi ju enda elu raskeks teha.
Olen tahtnud end korduvalt muuta, püüdnud olla nende moodi, kes tunduvad minu jaoks õnnelikud olevat, kes meeldivad teistele esimesest silmapilgust, kuid igas seltskonnas jään pärast paari eelnevalt ettevalmistatud nalja või sõnakõlksu kõrvale ja reeglina lahkun pidudelt enne, kui need üldse hoo sisse saavad. Seega ajan vaikselt oma asja. Ma usun aga siiralt, et kui saan edukamaks, siis hakkan inimestele ka rohkem meeldima. Ja siis on mul võimalik neile esimest korda näidata, et olen hooliv ja tore inimene, kes tahab end ka lihtsalt hästi tunda, ilma et keegi pidevalt arvustaks või kaikaid kodaratasse loobiks.
Hetkel ongi mul plaanis kool ära lõpetada – nii nähtamatult kui võimalik. Seejärel endale oma IT-lahenduste firma luua, seda arendada ja ehk isegi koostööpartner leida. Aga selle kõige kõrval loodan ma endale neiu leida. Üks oli peaaegu tekkimas, kuid pärast paari ühist jalutuskäiku ütles ta mulle otse, et minu korterikaaslane on lõbusam inimene ja tal on rohkem pakkuda. Mina tegevat elu pigem morniks. See oli mulle väga valus. Taaskord hüljati mind ja see inimene ju isegi ei teadnud minust midagi halba. Lisaks otsustasin, et saan nüüd rahaliselt ise hakkama ja palusin korterikaaslasel välja kolida. See ei olnud tema jaoks ka keeruline – nimelt kolis ta sellesama neiuga kiirkorras kokku ja neil tundub kõik kenasti arenevat.
Ma ei taha hädaldada või teisi süüdistada, kuid kohati on mul tunne, et minu elusaatus ongi olla üksi ning kõike üle kivide ja kändude saavutada, sest ma ei olnud siia ilma oodatud. Aga löön selja sirgu, sest siin ma ju nüüd olen ja kunagi peab õnn ka minu õuele saabuma – selle nimel kavatsen ma iga päev vaeva näha.

Martini loo pani kirja
Elizabeth Kroon

Vaadatud 1204 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
ega õnn

pole munn,mida pihku saab võtta!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi