Saatus: Olen sündinud siia ilma kahel korral

04.10.2020 23:00
Elizabeth Kroon Illustreeriv pilt
Kommentaarid
7
Foto:

Elus võib järgida kõiki soovitusi ja reegleid, kuid ootamatused keeravad tehtud plaanid ikka pea peale.

„Olen 45aastane tugev ja terve mees. Tervisega pole mul elus üldiselt probleeme olnud. Lapsepõlves ei olnud ma enda mäletamist mööda kunagi haige. Tahtsime ju sõpradega välja minna ja siis ei saanud haige olla. Füüsilist aktiivsust jagus rohkelt igasse päeva. Küll ronisime puude ja majade otsas, küll niitsime muru, panime-­võtsime kartulit, talvel karastusime jääaugus ja tegime teadlikult talisporti. Olin terve kui purikas. Täpselt samamoodi võin kirjeldada enda elu edasi ka hilisemas vanuses. Aga elus tuleb ette ootamatusi, mida me ei saa ära hoida. Või siis täielikult vältida.“

Lukus maailm
„Olen harjunud reisima. Maailm on ju alates NSV Liidu lagunemisest meile kõigile lahti. Mina olen seda ära kasutanud. Küll käin kuskil eksootilises või eneseületust nõudvas paigas oma sõpradega, ­töökaaslastega, perega või lausa üksinda. See on minu jaoks normaalsus. Elan põhimõtte järgi, et tööd tuleb teha elamiseks, mitte vastupidi ja nii ma siis rabangi nii palju, kui on vajalik enda unistuste teostamiseks. Mulle on eriti südamelähedased kõikvõimalikud mägimatkad. Mida kõrgemale liigud, seda lummavam on vaade. Loomulikult on need füüsiliselt rasked ja ettevalmistus ning varustus peab olema korralik, kuid kui on tahtmine, siis leiab alati ka võimaluse.“
„Ja nii ma leidsin võimaluse ka selle aasta varakevadel. Kerge see ei olnud, sest koroona pani ikka kõik lukku ja sõna otseses mõttes kinni ja mu perekond ei vaimustunud reisimis­ideest samuti. Kui lennu- ja rongipiletid said kümme korda ümber muudetud ja ostetud, siis langes ära majutus jne. Kui aga lõpuks Vietnami kohale jõudsin ja arvasin, et nüüd sõltub kõik minust, siis selleks ajaks olid planeeritud sihtkohas eelnevalt teadaolevad piirangud ammuilma muutunud ja turistina sattusin ühe väljakutse otsast teise peale. Planeeritud tegevused sain koheselt oma peas maha matta. Hakkasin ­uurima, mida veel üldse on võimalik teha. Igal juhul oli selge, et see reis jääb mulle meelde.“

Eesmärk pühendab abinõu
„Otsustasin end kõikvõimalikest piirangutest võimalikult vähe mõjutada lasta. Selleks olin otsustanud, et sobitan tutvust mõne kohaliku perega ja püüan ohtliku turisti kuvandi endalt maha pesta. Kuna välimus on mul selline pigem mitte midagi ütlev, siis see aitas kindlasti kaasa. Hotellist kolisin väiksesse pansionisse, milles olid saada justkui ühikatoad. Toa sain vaid tänu pereisa soovitusele. Keel mul ju suus ei olnud ja seetõttu ajas tema minu eest asjad korda. Samuti ei võtnud ma tuba paariks nädalaks, vaid väitsin, et tulin tööd otsima ja jään vähemalt 2-3 kuuks. Väga mugav oli, süüa sain turult osta ja ise väikses köögis oma äranägemise järgi valmistada ning päevaplaan ei sõltunud kellestki teisest.“
„Eks ma hoidsin end ikka kursis, mis maailmas toimub, sest mingil hetkel pidi ju koju ka saama, kuid see, mida lugesin eesti meediast ja see, mida jagasid kohalikud, ei läinud omavahel üldse kokku. Keskendusin võimalustele, mis veel kättesaadavad. Näiteks ei keelanud keegi mul džungliservas ringi tuiata ja enesele väljakutseid esitada. Samuti nautisin soojas merevees ujumist. Olin iga päev nii aktiivne, kui ilm ja olud võimaldasid. Kohati tundsin end kui väike laps, sest vastutama pidin vaid enda eest.“

Ootamatu reisilõpp
„Sain kaks nädalat Tarzanit mängida, kui minuni jõudis info, et nüüd on mul valida – kas jään Vietnami teadmata ajaks või pakin kiiremas korras asjad ja hakkan Eesti suunal liikuma, kasutades ära selleks Välis­ministeeriumi poolt pakutavaid võimalusi. Kuna mul oli ametlikult puhkust kokku viis nädalat, tundus esmapilgul olukord veel piisavalt ohutu, et jääda, kuid kolme päeva möödudes olid asjad niivõrd muutunud, et mul ei jäänud muud üle, kui tagasi koju pöörduda.“
„Esimese hooga sain lennule, mis pidi mind viima Singapuri. See tundus juba ideaalne variant, sest sealt saab alati kiiresti ja lihtsasti ükskõik kuhu maailma suunda lennata. Aga Singapuri jõudes oli mu lend Moskvasse tühistatud. Või täpsemalt lubati lennule vaid Vene kodakondsusega reisijad. Ega mul miskit muud üle ei jäänud, kui võtsin sihikule Frankfurdi. Sain pileti, küll hirmkallilt, aga juba järgmise päeva õhtuks. Öö veetsin lennu­jaama põrandal nagu veel sadakond inimest. Jõudes Saksamaale sattusin jätkulennule, mis tuli Milanost. Kadalipp sai tagantjärele mõeldes üpris lihtsasti seljatatud.“

Puhkus asendus karantiiniga
„Olin juba koju jõudmas, kui tundsin, et olen külmetunud. See tundus ka ülimalt loogiline, sest Euroopas oli erinevalt Vietnamist ju varakevad. Kõik olid tatised. Aga ma ei uskunud, et jään päriselt haigeks. Ma ei suutnud isegi meenutada, millal viimati mõnda ravimit tarvitasin. Mõni päev hiljem tundsin end väga hästi. Siiski otsustasin karantiini jääda. Eks neid hirmulugusid liikus juba tol hetkel mitmeid. Reaalsus, et ma ei olegi piisavalt tegija mees, jõudis kohale nädal pärast koju naasmist. Ma hakkasin köhima nagu hobune. Vahet ei olnud, kuidas asetsesin – püsti, pikali, kägaras diivanil. Võtsin ühendust perearstiga. See saatis mu põhimõtteliselt pikalt – järjekorrad olid pikad ja ravigu ma kodus. Seda enam, et olen alati olnud tugeva tervisega.“
„Aga kahe nädala möödudes oli olukord ka juba minu enda jaoks hirmutav. Olin täiesti läbi nagu oleksin viimased kolm päeva vaid joonud ja laaberdanud. Ma ei tõusnud enam omal jõul voodist üles ja naine kutsus kiirabi. Otse loomulikult selgus EMO-s, et mind tuleb haiglasse sisse kirjutada ja sain vabapääsme suletud osakonda. Mul oligi palju kardetud koroona. See, mis edasi juhtus, oli minu jaoks paras õudus­unenägu.“

Taassünd
„Ma ei suuda haiglas oleku ajast poolt meenutada. Tean, et olin ärkvel, kuid ei adunud aja liikumist. Selleks, et suudaksin eksisteerida, olin valuvaigisteid täis pumbatud. Ise ma neid ju võtta ei suutnud. Mingi aeg olin kindlasti ka hingamisaparaadi all. Olin kohutavalt endast väljas, kuid ei saanud seda väljendada. Ja nii see aeg läks. Mäletan, et mõtlesin pidevalt, kuidas mina, kes ma olen alati terve olnud ja füüsiliselt pigem üliheas vormis.“
„Olin intensiivis olnud kolm nädalat, kui hakkasin taas inimeseks muutuma – ma ise nimetan seda taassünniks. Aga see ei toimunud üleöö ega ka ühtlaselt. Oli päevi, kus tundsin end uskumatult hästi, võrreldes muidugi nende hetkedega, mil polnud kontaktivõimeline. Ja siis läks taas kõik halvemaks. Aga see hetk jõudis siiski kätte, kui mind lubati kodusele ravile. Haiglast välja kirjutamise hetkel mõistsin, et ma ei ole enam see mees, kes olin siis, kui sõitsin Vietnami puhkusereisile. Üks asi on see, et ma näen välja nagu keskealine eesti mees ikka – treenimata, loid. Aga mul tekkisid selle kõige tulemusena ka koordinatsioonihäired. Ma lonkan ja vajan aeg-ajalt seina tuge.“

Elu otsustas
„Ma võitlen senimaani erinevate tüsistusega, kuid mida ma siiani ei suuda ja ei tahagi mõista, on see, et mina ju ei kuulunud riskirühma. Ma olin tugev, terve, aktiivne mees. Reisil tarbisin head ja paremat ehk olin põhimõtteliselt vitamiine täis pumbatud. Stressi mul polnud. Nüüd on mu vaated elule igal juhul muutunud. Hakkan mõistma, et kõike, mida tahad, alati ei saa või ei tohi saada ja ainult enda unistusi täites või naudingut taga ajades, võib elu sult hetkega kõik ära võtta. Minu jaoks on see kõik tervis, mis mul oli ja mida ma tõenäoliselt enam kunagi sellisel kujul ka parima tahtmise juures tagasi ei saa.“
„Samas ei anna ma alla. Küll ma oma pere toel taas ree peale saan. Õnneks ei ole minu pereelu oluliselt muutunud. Raha pärast me otseselt ei muretse. Küll aga muretseme selle pärast, kas meid mõni teine ootamatu ja absurdne elukeerdkäik ei või tabada – kas oleme selle eest kaitstud ja selle ette valmistanud – vähemalt vaimselt.“

Markuse loo pani kirja
Elizabeth Kroon



Vaadatud 1200 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...

sõõ seemneid ja fooliummütsike pähe..

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi