Saatus: Tegelikult ei saanud meist kunagi pere

05.03.2023 23:00
Dolores Tamm Illustreeriv foto
Kommentaarid
3
Foto:

Mu õde on minust kaheksa aastat vanem. Mina olen pärit ema teisest abielust, võib-olla tänu erinevatele isadele on meil õega ka erinevad iseloomud. Kui meenutada, siis isegi talutavat teineteisemõistmist pole meil õega mitte kunagi olnud.

Õe isa jättis ema maha juba enne õe sündi. Võib-olla sellepärast kiusas ja vihkas ta mind juba sellest ajast, kui end vähegi mäletan, et minu isa elas emaga koos ligi mu viienda sünnipäevani. Ja kuigi ta püüdis olla isaks ka mu õele, armastas mind, tegeles minuga siiski rohkem.

Vaen juba maastmadalast
Tagantjärele ähmaselt meenutades saan sellest väga hästi aru, et ma polnud õele mingi kingitus. Oli ju teismelisele tüdrukule selge nuhtlus mind lasteaeda viia või sealt tuua, potitada-toita ja valvata, kui ta tahtnuks  koolisõpradega oma mänge mängida ja meelisharrastustega tegelda. Mäletan, kuidas ta mind ekstra näpistas, kui ema-isa sundisid teda mind kaasa võtma, kui ta õue läks - et ma aina kisaksin ja vanemad näeksid, et ta ei saa minuga hakkama. Kui ema ka minu isast lahku läks ja me kolmekesi jäime, hakkas õde mind sedavõrd kiusama, et ema meil igasuguse suhtlemise lausa ära keelas. Mõne aasta oli kodune elu nagu tõeline põrgu.
Ema töötas mitmel kohal, kohe pärast keskkooli lõpetamist läks ka õde tööle. Abiellus, kui mina olin just põhikooli lõpetanud, ja kolis mehe muretsetud korterisse. Sestpeale läks elu rahulikumatesse rööbastesse, aga tõelised mured olid alles ees.
Tuli välja, et õe abielu ei õnnestunud. Kurtis emale, et mees ei hinda teda küllaldasel määral, ajapikku tekkis mul aga kahtlusi, et just õde ise nendes suhetes päris puhas polnud. Ta hakkas aina sagedamini kodus käima, ja muutus minu suhtes üha vaenulikumaks - kui  ema kodus polnud, mõnitas mind, kuis aga jaksas. Kihutas mu klassikaaslased korterist välja, sundis mind enesele süüa tegema, vahest nõudis raha. Kui mul polnud, õpetas, kus ema raha hoiab ja sundis varastama. Siis tuli varsti välja, et ta on tegelikult mehest juba lahku läinud. Ja varsti lahkus ta ka kodust teadmata suunas.

Vaikus enne uut tormi
Paari järgmise aasta jooksul levis temast kõige hullemaid kuulujutte - isegi seda, et ta pealinnas enese müümisega tegeleb ja on narkootikumidega tutvust teinud. Kodus ta igatahes ei käinud ja ema järelepärimised ei aidanud. Muretsesime temaga mõlemad, aga kumbki omaette. Mis meil muud üle jäi kui lihtsalt oodata.
Aasta pärast keskkooli lõpetamist läksin minagi mehele. Elama jäime meie, st seaduslikult emale kuuluvasse, kolmetoalisse korterisse. Mu mees oli mu koolivend, aastat paar enne mind lõpetanud. Olime väga õnnelikud, sest meie vahel valitses täielik usaldus. Plaanisime paariks aastaks ema juurde jääda, tööl käia, et natuke raha teenida ja siis veel koos õppima minna. Ema oli mu abieluga väga rahul ja kui poleks olnud muret õe teadmatu saatuse pärast, võinuks meie elu igati normaalseks pidada. Parandasime elujärge, ema sai  hõlpu, tulevik näis igati lootusrikas. Aga siis toimus koduses elus jälle ootamatu pööre - õde ilmus välja ja teatas, et jääb mõneks ajaks kah koju.
Ta oli kõvasti muutunud, võiks öelda, et nii halvemuse kui paremuse poole. Välimusest oli näha, et elu polnud teda just hellitanud - oli tuntavalt vanemaks jäänud, kuidagi kuhtunud, sealjuures oli ta käitumisjoon nüüd aga tunduvalt tagasihoidlikum. Vestlusse meelitada mul teda ei õnnestunud, aga minu vastu ta endist agressiivsust ei ilmutanud. Natuke imelik see küll oli, et käisime teineteisest vaikides mööda nagu võõrad, aga ikkagi parem kui kunagised pidevad nägelemised.
Kõige suuremat heameelt õe naasmisest tundis ema. Püüdis teda teenindada ja hellitada - ju nagu selle hüvitiseks, mis õel lapsena saamata jäi. Mina seda küll õigeks ei pidanud, et ema talle aina mingeid hilpe ja maiustusi ostis, aga loomulikult hoidusin vähimatestki märkustest. Meie mehega elasime oma toas oma vaikset elu ja rääkisime oma probleemidest, nii et rahu oli majas. Aga ilmnes, et see oli vaikus enne järgmist tormi.

Kodurahu jälle kadunud
Ajapikku hakkas õel isevärki külalisi käima, mõistagi mehi - selgelt näha, et mitte just kõige paremast seltskonnast. Ta käis nendega väljas, sõitis kuskile, mõnikord jäi öösekski ära. Kui meie vaikses mudilas, kus midagi saladuseks ei jää, temast jälle halbu jutte levis, muutus emagi rahutuks. Ja kui ta siis kord õele märkusi tegema hakkas, tõusis üle hulga aja suur tüli. Sestpeale oli meie kodurahu jälle kadunud.
Esimene, kelle peale õde oma õeluse välja valas, olin jällegi mina. Kui mu mees mind kaitsta söandas, sai temagi oma jao. Kui lõpuks ema õele ettepaneku tegi omaette elamise järele vaadata, kui ta oma elustiili ei muuda, läks päris tormiks. Õde ähvardas, et enne lendame me kõik sellest korterist tänavale kui tema siit lahkub. Jne.
Ainuke, kellel mu õele vähimatki mõju oli, oli mu mees. Alguses pidasin seda heaks märgiks, kui neid kahekesi vaikselt vestlemas nägin, sest pärast seda oli õde jälle mõneks ajaks veidi mõistlikum. Siis hakkasin aga tähele panema, et ta mu mehe vastu natuke kahtlast huvi tunneb. Kui sellest areldi kord mehele vihjasin, ei varjanudki viimane, et tunnetab seda ka ise. Aga naeris mu välja, kui märkas, et see mind armukadedaks teeb - olgugi minu õde, aga selliste naisteni ei laskuks ta küll iial!
Aga mida päev edasi, seda jultunumaks õde oma piiramisega muutus. Kui ma kord siis enam vastu ei pidanud ja selle kohta päris kategoorilisel toonil sõna võtsin, kiitis ta mulle, et sellise tossikese nagu minu mees võrgutab ta ära iga kell - lihtsalt niisama, nalja pärast!
Samal ajal pidasime mehega plaani, kuidas ise sellest kodust ära pääseda. Kuulasime ümbruskonnas maad ja olime ühe variandi suhtes juba peaaegu otsusele jõudnud, kui kogu mu maailm kokku varises.

Õde tegi oma ähvarduse teoks
Mul oli vaja kodust mingi kaust ära tuua, mille olin õhtul korrastamiseks kaasa võtnud ja maha unustanud. Teoreetiliselt pidid mu mees ja ema sel ajal tööl olema, õde, kui mitte kuhugi kõndima läinud, üksinda kodus. Pistsin võtme lukuauku, aga see ei läinud päriselt sisse. Pusisin ja pusisin, kuni sisemine võti  kolksatades põrandale kukkus ja uks avanes. Nagu vaistu ajel sammusin otsejoones õe tuppa ja... leidsin ta poolpaljana voodist - koos minu mehega!
Mul läks silme eest mustaks. Võitlesin minestusega, siis hakkasin hüsteeriliselt karjuma... Mida edasi, enam täpselt ei mäletagi. Midagi nad mulle rääkisid, pakkusid vett, panid elutoa diivanile pikali. Ah, mis sest enam meenutada...
Lähiajal ei soostunud ma kuulama oma mehe mingeid seletusi ega vabandusi, mulle olid õe mõnitusedki ükskõik. Niipalju sain neist ainult aru, et tema mu meest enesele ei taha, et ta lihtsalt tõestas mulle, et seda meest ei maksa uskuda - vaga vesi, sügav põhi. Ema nõudis nüüd kategooriliselt, et nii õde kui mu mees meie korteri ukse väljastpoolt kinni paneksid, ja igaveseks. Mees täitis selle käsu juba nädala pärast, õde mitte - tal olla selle elamise peale sama suur õigus kui meil emagagi (mis ju ka sisuliselt õige on).
Nüüdseks on sellest möödas ligi kaks aastat. Mehele ei andesta ma seda iialgi ja kuu aja pärast toimub meie lahutus. Ta elab kuulu järgi mingis töökojas, aga rohkem joob kui tööd teeb. Teda nähakse kohalike joodikute seltskonnas, ja ju tal kusagile minna polegi - ta vanemad on surnud, enne meie abiellumist elas ta ühiselamus. Mina olen oma edaspidise elukorralduse sidunud pealinnaga ega ole peaaegu mingis kontaktis ei õe ega emagagi. Vaat´ niisugune hale lõpp sellele kummalisele perekonnaloole. Kes süüdi on? Ju kõik asjaosalised omajagu, ja nüüd ei paranda enam midagi.

Vaadatud 5107 korda

Ole esimene, kes kommenteerib...
Martale

Rumal jutt! Nartsissist ei muutu kunagi ja kuri süda on kuri. Süüdi on rumal emaarmastus, mis mõtleb, et temast sõltub kõik, kuidas lastel läheb, olenemata vanusest...! Ust oleks pidanud sellele vanemale õele näitama ILMA IGASUGUSE süütundeta!! Sellist muudab elu, kui muudab.. kui ei, siis tema valik! Vähemalt oleks noorema elu kaitstud olnud. Nüüd on mõlemate elud lõhutud! Ja kui keegi ütleb, et vanemal õel oli ka lapsepõlves raske, siis - kõige suurem raskus on sellistel kadedus ja egoism!! Ja jõupositsiooni kasutamine nõrgema vastu. Hea kool, kust terveks eluks teiste (nõrgemate, ausamate?!) kiusamist ja alandamist õppida! Isiksuse häiret saab vaid inimene ise vabatahtlikult muuta - selle vastu rohtu ei ole! Mürgised inimesed tuleb enda elust välja lõigata!! --"Ohh, nad on ju õed ja vennad ja tütred ja pojad ja emad ja isad.."-- Kõik inimesed ( ka kurjategijad ) on kellegi tütred, pojad, õed, vennad jne jne.. !!

Jäta kommentaar
Korda turvakoodi